Riigihoidja kui nukk

Kunagise lihtsameelsete presidendi saatus on olnud saada koolitatud rahva pilkeobjektiks.

KAAREL TARAND

Parimal juhul on patriootidel veel aastake oodata, kuni Tallinnas Estonia teatri juures pargis avatakse mälestusmärk sõjaeelse riigi esimesele ja ainsale, peaaegu et selleks ise hakanud presidendile Konstantin Pätsile. Oponendid aga peavad pöialt, et võimukaaperdaja ja demokraatliku riigikorra hävitaja monumendiga läheks, nagu Vabadussõja monumendiga – et kõigepealt aastakümneid jutustatakse ja siis lõpuks sünnib peletis, mille osas on selge, et järgmine, parema ruumi- ja ilutajuga generatsioon selle häbipleki asemele midagi sobivamat leiutab.

Samal ajal kui skulptorid ja arhitektid alles stardijoonel ootavad, pole kirjanikud maganud. Väikese vahega ilmus lühema romaani mõõtu Pätsi-aineline lugu Urmas Vadilt ja Olev Remsult. Viimase teatriversiooni on Jaak Allik juba lühidalt Sirbis käsitlenud.1 Vadi on presidendi vanaduspõlvele pärast riigikaotust mõelnud kauemgi, teatriteksti romaaniks vormimiseks kulus tal kümmekond aastat, „Ballettmeistrit“ mängiti Endla teatri küünis juba 2009. aastal.2 Päts on püsikülaline nii teatrilavadel kui ka riigi tellitud ajalooainelistes seriaalides. Hoolimata ajaloolise isiku põnevast elust ning psühholoogile rikkalikku ainest pakkuvast siseilmast kipuvad autorid vähemasti seniste arvustajate meelest materjalile pigem alla jääma ning, pane presidendi rolli kui tahes võimekas näitleja, välja kukub, nagu alati. Vadi ja Remsu panus ei ole siin erand.

Mida Päts mõtles?

Sõjaeelse seltskonnaajakirjanduse lipulaeva Nädal Pildis ühe veebruarinumbri kaas oli pea igal aastal reserveeritud riigivanem/president Konstantin Pätsile.

Remsu ja Vadi paigutavad Pätsi Venemaale hullumajja, üks Buraševo, teine Kaasani omasse, mis on loomingulises mõttes magusaim aeg Pätsi elust. Selle kohta pole teada liiga palju üksikasju kõrvalseisjatelt, kui kõhnuke haiguslugu ja raviarsti mälestuskillud kõrvale jätta, mitte üldse ei ole aga oma elu lõpu­perioodi kuvandiloomes saanud osaleda riigimees ise, kes oma varasemad elu­episoodid kenasti säravate tõlgendustega ära kattis. Veebruaris 1934, vahetult enne riigipööret Pätsi 60. sünnipäevaks ilmunud koguteoses on Päts Oskar Rütlil lasknud end uhkelt pater Estoniae’ks tituleerida, seega oli rahvuse isa roll tema peas vormunud ammu enne, kui ta sellele ametipositsiooni abil küüned korralikult taha sai.

Elu trellide taga ise ei juhi, seda suunavad välised jõud. Remsu ja Vadi mõlemad on oma Pätsi-tõlgenduse rajanud vandenõuskeemile. Buraševo hullumajas toimuva niite tõmbab sm Beria isiklikult, Kaasani omas käivitub Pätsi päästeoperatsioon kaugel läänes ja vaba Eesti lihtsate meesvabadusvõitlejate algatusel. Ühes hullumajas saab Päts endale kongikaaslaseks tsaar Nikolai II, teises sellesama Lavrenti Beria (või siis mehed, kes hulluna end nimetatuteks peavad). Kõigi sepitsused, nii Pätsi päästmine kui ka tema asetamine Eestis Nõukogude nukuvalitsuse juhiks on määratud luhtumisele ja jäävad vaid vaese vanainimese mõttetuks väntsutamiseks.

Kui oletada, et hoolimata hullumajja pistmisest oli endisel presidendil tegelikus ajaloos säilinud vähegi värsket vaimu ning isiksuse riismeid, siis need jäävad autoritel välja joonistamata. Mida Päts mõtles, on küsimus, mis Vadi sõnul oli teda käivitanud. Kui hulk kütust põletatud, jõuab autor vastuseni, et ega suurt ei mõelnudki.

Kas Päts 1940. aastal oli ikka veel nii vaimult kui ka ihult terve mees, kes alles vangistuses ja psühhiaatriakliinikutes murdus, vaimselt väsis ning enneaegu raugaks varises? Võib-olla. Iseasi, kas seda tagantjärele tema isiklikuks traagikaks lugeda. Ehk oli see omamoodi pääsemine, sest kui ajalugu kujunenuks teisiti, poleks olnud maade ümberjaotamist ja suurt sõda, siis oleks Päts suure tõenäosusega teinud Kadriorus sedasama, mida tõsielus Venemaa hullumajades. Ta oleks oma troonist loobumata vaiksel vaimsel ja füüsilisel allakäigukursil tiksunud ametis lõpuni, pidurdades ühiskonna arengut ja naeruvääristades iseend juba eluajal, nagu seda suutis pärast sõda president Kekkonen Soomes ja nagu seda suutsid ja suudavad kümned pähe löönud võimuga juhid kõigil kontinentidel.

Võimu hukutav mõju

Mulle ei ole Konstantin Päts lapsest saadik meeldinud ja selle täna­päevani püsiva lõppjärelduseni jõudsin 1980ndate algusaastate teismelisena põhiliselt kolme allika toel. William Tomingas avaldas 1961. aastal paguluses raamatu „Vaikiv ajastu Eestis“, mis keelatud paljundustena liikus ringi ka okupeeritud Eestis. Ajaloolased on Tominga raamatu faktitruudusele küll hiljem turmtuld andnud ja võib-olla peakski seda praegu pigem ilukirjanduseks kui uurimuseks pidama. Kui Tominga raamatut võtta seiklus- või kelmiromaanina, on see igatahes hästi välja kukkunud, karakterid, eriti negatiivsed kangelased on usutavad ja terviklikud. Igatahes takistas Tomingas mu kujutlustes Pätsil kuningana troonimast 1930ndate Eesti kuldajastu üldpildis.

Teiseks oli vanaema raamatukapis täiskomplekt enne sõda ilmunud seltskonnaajakirjanduse lipulaeva Nädal Pildis numbreid. Kui selle kollase pildilehe esikaanel olid valdavalt tehnikaimed koos kangelastega, filmistaarid Greta Garbo ja Nelson Eddy, väikekodanliku maitse järgi „julged“ kunstiteosed või muidu napis riietuses modellid, siis ühe veebruarinumbri kaas oli pea igal aastal reserveeritud riigivanem/president Konstantin Pätsile. Liiga tihti võrreldes muude riigitegelastega sattus Päts ka pildikülgedele žurnaali sees, ja ikka, nagu suurtele juhtidele omane, linti lõikamas, tänulikke ja soovitavalt rahvarõivas delegatsioone ära kuulamas, lapsi paitamas jne. Erinevalt ajakirja muust sisust oli see kahtlemata riigi propagandatalituse abil või vihjelisel nõudmisel loodud riigielu kajastus häirivalt sarnane sellega, mida Nõukogude meedia harrastas kommunistlike juhtide esitamisel.

Polnud vaja keskmisest koolipoisimõistusest enamat, et järeldada autoritaarse võimuga kaasneva isikukultuse kui nähtuse Nõukogude terroririigi piire ületavat universaalset iseloomu. Paratamatult kinnitas kollane nädala­leht Tominga fakte. Või siis fantaasiaid. Vahemärkusena, „vaikiv ajastu“ kui termini loomine on mitmel pool, sh Vikipeedias, just William Tominga kontole kantud, aga see väide on ekslik, sest sõjaeelses Eestis oli mõiste vabas ja ametlikus kasutuses, nagu võib kinnitada järgnev tsitaat: „[Mihkel Juhkami ajalooline ründekõne] tähendas ühtlasi V Riigikogu seadusandliku töö lõppu. Juriidiliselt oli Riigikogu olemas, aga faktiliselt oli ta varjusurnuna pandud vaikivasse olekusse. [—] Algas vaikiv ajastu Eesti avalikus elus.“3

Kolmandat, peaallikat kujutasid endast vanavanemate selgitusjutud sõjaeelsetest oludest. Nad olid Veljesto üliõpilasseltsi humanitaarid, kelle tööle pedagoogi ja ajakirja toimetajana Pätsi režiimi piirangud otseseid või kaudseid takistusi tegid. Vanavanemad olid nõus möönma 1934. aasta riigipöörde vältimatust, kuid sellele nõustumisele järgnes rida aga’sid. Vanaema resümee tema umbes 1980. aastal kirja pandud mälestustest kõlab: „Kogu õnnetus seisnes selles, et Päts oli vana mees ja ka tema ei pääsenud võimu hukutavast mõjust.“ Tahtmine kõike juhtida ja kontrollida viib selleni, et ei juhita ega kontrollita üldse midagi.

Mu ligi 40 aastat vana hinnang Konstantin Pätsile ei ole muutunud. Sa võid tahta absoluutset võimu või äärmuslikku rikkust, aga demokraatliku riigikorralduse puhul pead sa valima, mõlemat korraga ei saa. Päts proovis, aga kaotas mõlemad. Et asjalood on nii alati, kinnitas oma tragikoomilisel kujul ja Eesti õnneks ohutult laabunud Edgar Savisaare episood Eesti uuemas poliitikaelus. Võimu ja raha korraga ihaldamine viib nurjatusteni, mis tegid Savisaarest põhiseadusliku riigikorralduse vastasuse laadse toote ja kandsid ta lõpuks ka kohtu alla. 2007. aastal reageeris riigivõim Savisaare mahitatud korratustele pealinna tänavail resoluutselt ja kiiresti, mingites kehvemates välisoludes võinuks minna ka teisiti.

Kõike muud kui kvaliteetmees

Kui ahnelt küsida, kumma ta enne maha parseldab, kas oma võimu (koos riigiga) või annab ära oma raha, siis valib ta varanduse säilimise. Sellest hoolimata ei tohiks „idaraha“, kõvaks dollariks moondunud lepaleherublade laekumist Pätsi ega ka Savisaare puhul nende poliitilisi otsuseid järjekindlat suunanud mõjuriks pidada.

Vadi paigutab Pätsi sõjaaegsetesse oludesse, mil endine president on peaaegu 70aastane. Remsu loo tegevus toimub kümmekond aastat hiljem ja vastavalt on kangelane amortiseerunud. Vadi kiuslikust raugast on Remsul saanud leplik, koguni andeksandi paluv rauk. Autorid on üksmeelsed selles, et ega sest taadist enam õigupoolest millekski asja ole, riigi vaates on Pätsist alles jäänud kõike muud kui kvaliteetmees. Seetõttu mõjub kaunis ebausutavana Remsu (kes Pätsi tekstis läbivalt tudikeseks nimetab) skeem, mille kohaselt kuri geenius Beria talle oma maailmavallutuslikes sepitsustes tõsise mongoli rolli ette näeb, kuid sel hetkel kogu romaanis ainukordset vaimuerksust üles näitav tudike Päts otsustavalt keeldub Eesti rahvavabariigi Tsedenbaliks hakkamast. „Maksa või kuldraha, mina seda hüpiknuku tööd tegema ei hakka,“ deklareerib Remsu Päts Beriale.

Vadi Päts on noorem ja vintskem ning tema poliitiline deklaratsioon, mida kuulnuna lihtsad päästjad ta kongi tagasi pistavad, kõlab nii: „Ma ei ole kunagi uskunud iseseisvasse Eestisse ilma Venemaa osaluseta. [—] Ma olen ostnud ja müünud Venemaa kulda ajal, mil mitte ükski teine riik seda ei teinud. Ainus, mida ma ei teadnud, et neid ei saa usaldada …“ See apoloogia on vildak kahel põhjusel. Esiteks ei ole ükski võimuhull maailmavaatelt järjekindel, vaid paratamatu tuulenuusutaja. Teiseks, kuna ta on ise valmis alati võimu ja varanduse nimel petma, pole tõenäoline, et ta kedagi pikka aega naiivselt usaldada saaks. Tehingupartnerid on ju loodud selleks, et neil ise nahk üle kõrvade tõmmata ja omasuguseid kohates tead alati, et nemad vaatavad sind täpselt samamoodi.

Üks asi veel. Andrus Kivirähk on aastatega loonud sõjaeelse iseseisvusaja olude ja inimeste üle naljatamise vallas sedavõrd võimsa kaanoni, et kõik muud samal põllul üritajad mõjuvad amatöörina. Vadi ja Remsu pole siiski jätnud proovimata ning nii räägib ühe Päts justkui ivanoravlikult Jaan Tõnissonist kui sägast. Teisel sekkuvad kohati lausa maavälised tegelased või üleloomulikud jõud. Miks ka mitte, kuid kas see tingimata ka naljakas on?

Tänapäevase õigusriigi tingimustes oleks Konstantin Päts tõenäoliselt varem või hiljem mõnes korruptsioonikuriteos või toimimispiirangu rikkumises ametiisikuna ka süüdi mõistetud. Aga ajad olid teised ja jätsid ta formaalselt õigeks meheks. Päts ise oli meister toonase õiguskorra võimalusi poliitiliste oponentide tagakiusamiseks ära kasutama, mis ei tee au kellelegi. Võimuhullu moraalse allakäigu kujutamine võiks olla kunstiliselt põnev ülesanne, kui just peab ajaloolisi isikuid kirjanduses kasutama. Puruhaiget ja võib-olla dementsevõitu vanainimest karikeerivad autorid ilukirjanduslikus kohtus võidukad ei ole ega tohigi olla.

 

1 Ka koolis võib sündida Teater. – Sirp 14. VI 2019.

2 Vt Jaanus Kulli, Eesti mees on tantsulõvi. – Sirp 15. V 2009.

3 Nädal Pildis 1940, nr 3.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht