Riimitud sõda

Ühiskonna ja ajaloo tõmblused on sama paratamatud kui aastaaegade vaheldumine.

ANDRUS KASEMAA

Eda Ahi on jõudnud oma uue luulekoguga taas Ukrainasse. Juba 2014. aasta „Julgeolekus“ ja 2017. aasta „Sadamas“ on lisaks armastusele esil ka Ukraina sõja teema. Samuti saab lugeda tema tõlgitud noort ukraina luulet ajakirja Värske Rõhk viimases numbris (nr 56), eriti huvitavad on Katerõna Babkina tekstid. Aitäh selle mitmekordse kingituse eest!

„Sõda ja rahutus“ on Ukraina lipuvärvides, taamal tossab miski, tossu on peidetud ka naisesiluett, mille peast tõusevad sellised tossu moodi mustad juuksed – on need sõjavastased mõtted? Alguses mõtlesingi, et ohoo, tuleb vist tõsine sõjavastase luule sprint. Kahjuks ei tulnud. On luuletusi ka Eestist, Kreekast, Visbyst, tekstid on enamasti lõbusad, hoogsad, kohati küll igavad ka või ei jõua mõte kohale. Võib-olla oleks võinud avaldamisega oodata, toodangut natuke kontsentreerida.

Mind kui vabavärsi suurt austajat (ei põlga ära küll ka riimi ja tunnistan, et Ahil on häid, uusi) „Sõda ja rahutus“ ümber ei veennud. Riimi seatud read pole alati veel luule, peab olema veel miski, mis maailma korraga teisiti nägema sunniks. Ahi teoses on riimi, on mängulusti, aga kahjuks maailma see eriti teistmoodi nägema ei pannud. Teine asi on luule ja muusika. Ahi tekstidel on meloodia, need on kuulatavad ja ka loetavad. Võib-olla peakski riimluulet esitama koos muusikaga? Eda Ahi palu kuulaks muusika saatel küll.

Luulekogu on õhuline, kõigest 45 lehekülge – alguses tundub, et niisama riimiseadmise lõbu ja skeemimäng. Nii see siiski pole, seal on ka omad sügavad kohad ja Eda Ahi filosoofia. On siis sõda halb või mitte? Ahi on luuletajana vältinud poole valimist, pigem on ta neutraalne kõrvalseisja, kes on jõudnud oma tõeni, mis kokku võetud paaris reas: laguneb linnu ja kindlusi. / mõni mõis (lk 28). Vägivalla ja muutuste eest ei pääse. Ühiskonna ja ajaloo tõmblused on sama paratamatud kui aastaaegade vaheldumine, küpsemine ja kadu. Nüüd oled samavõrd lahti nagu see laht, ütleb Ahi luulerida, ja teha pole muud midagi kui leppida sellega. Luuletaja lihtsalt nendib fakti, et maailm on ebaõiglane koht ja selle muutmine peab alguse saama iseendast. Ehk on tema kreedo kõige paremini edasi antud ridades lk 36: armastan alati ausust ja igatsen ilu / kummardan kirkust ja palvetan paljast tõtt. Ilus mõte, mida endale taas meelde tuletada ja endas kaasas kanda!

Ainult mõned luuletused sellest kogust on juba varasemast tuttavad ja pean ütlema, et need ongi mu lemmikud. Siiani on meeles veebruari Loomingus ilmunud „Põhjamaa lapsed“, „Mu isamaa on armuline“, „Selle maa keel“ ja „Tasane maa“ (raamatus pealkirja all „Etüüdid“). Näiteks „Põhjamaa lapsed“: põhjamaa me võime olla lapsed, / kuid saame ükskord kellelegi lõunaks. / me valmime kui kõrges ladvas õunad, / kuni meile hakkab aja hammas (lk 37). Või „Mu isamaa on armuline“: võib juhtuda, et heidan kord su rüppe / unele. kuid seni pikutan / ma lihtsalt sinu murukamaral / ja teen su külma merre mõne hüppe (lk 38). Mäng eesti luule tsitaadivaramuga (vihjed Anna Haavale, Koidulale, Alliksaarele, Kristjan Jaak Petersonile jt) tuleb Ahil välja loomulikult ja kergelt.

Ukraina-teemalised luuletused „Revolutsioonilisi mõlgutusi“, „Kevad Kiievis“, „Odessa“, „Obolon“ ja „Sõjajalg“ on pigem mõlgutused, mõned meeldejäävamad kui teised. Nendega ei saavuta ta aga paraku sellist kõrgust kui Katerõna Babkina, Oleg Kotsarev või Ljubov Jakõmtšuk Värskes Rõhus.

Eda Ahi uue luulekoguga on nagu hea toiduga. Mäletad, et on hea, maitsev, keegi ei näe praegu Eesti luules nii palju vaeva särtsuva riimiga kui Eda Ahi, aga vahel väsid, tahad midagi muud, teistmoodi. Kui kirjanik midagi liiga palju ja kaua teeb, läheb see võib-olla talle endalegi igavaks. Ühes intervjuus on Eda Ahi öelnud, et riimis kirjutamine pole olnud tema teadlik valik: „Minu unistus on kunagi kirjutada vabavärssi, et ei peaks oma mõtteid ja kujundeid riimivormi suruma. Vabavärss on tõelise vabaduse tunnus.“* Soovitan julgelt unistuse ka ellu viia. Riimluule on tore, aga vabavärss lisab Eda Ahi luulele kindlasti ka laiust, avardab tema luuleriiki uute võidetud ruutkilomeetritega.

* Marge Tasur, Eda Ahi armastab vene kirjandust. – Vooremaa 19. III 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht