Romaan vihmaveetoru ja kajakaga

Piret Raua esimese täiskasvanutele mõeldud raamatu peateema on tunnustusevajadus. Seejuures ei unistata mitte niivõrd lähedase heast sõnast või kaaslase suuremast tähelepanust, kuivõrd avalikust kiitusest.

JANIKA LÄÄNEMETS

Piret Raud on viimaste aastate tõlgitumaid eesti kirjanikke. Tema lasteraamatud on jõudnud albaania, hispaania, inglise, itaalia, jaapani, leedu, läti, poola, prantsuse, saksa, ungari ja vene keelde, üha sagedamini ilmuvad need kõigepealt just välismaal ning alles siis meil. Raud pole siiski kodumaist publikut unustanud, vaid võtnud hoopis nõuks lugejaid juurde võita ja välja andnud esimese täiskasvanutele mõeldud romaani „Initsiaal purjeka ja papagoiga“.

Teose peategelane on kalligraaf Eda, kellelt tellitakse auaadress isikule, kelle kohta on salapärane tellija nõus avaldama vaid seda, et too armastab merd. Naise postkasti hakkavad ilmuma ümbrikud viiesajaeurostega, keegi kondab öösiti ta maja ümber ja vahel on tal päevalgi tunne, et teda jälgitakse. Tegelikult on põnevuslugu üksnes romaani süžeeline selgroog, lihaks luudel on pildikesed lähemalt ja kaugemalt kunstiga seotud inimeste elust. Kõrvaltegelaste galerii on mitmekesine, ulatudes peategelase kunagistest koolikaaslastest ja nende värvikatest tuttavatest Eda vana poolpimeda õppejõu ning tema ilukirjakursusel osalevate keskealiste prouade ja kentsaka gümnaasiumipoisini. Taoti tundubki teos pigem romaani kuube riietatud vaimuka lühipalavalimikuna.

Romaani läbib punase niidina tunnustusevajaduse ja -igatsuse teema. Seejuures ei unistata mitte niivõrd lähedase heast sõnast või kaaslase suuremast tähelepanust, kuivõrd avalikust kiitusest, olgu selleks siis presidendi auraha, kauni kodu tiitel või medal heade õpi­tulemuste eest. Tunnustusenäljas inimese sümboliks saab Eda akna taga käiv kajakas. Naine on löödud, kui avastab, et lind pole kõik need kuud külastanud sugugi teda, vaid oma peegelpilti: „Kas ongi nii, et sa lendad ringi ja sul on võimalus näha kõike – meresid ja maid, linnu ja inimesi, putukaid ja puid ning ainus, mis sellest tõeliselt köitev ja armas tundub, on sinu enda peegeldus? Teine, täpselt sinu nägu ja tegu kajakas, kes ütleb sulle, et sa oled tubli, et oled oma elu õigesti elanud, häid valikuid teinud, oled heakskiidu ära teeninud“ (lk 196).

Edale alati liiga napina näiv tunnustus muret ei valmista. Ta on pigem teiste rahulolematuse tunnistaja ja vahendaja, enamikus kõrvalliinides passiivne osaline, vahel pelgalt pealtvaataja. Muuseas, autor ei kirjelda kordagi otsesõnu oma kangelanna välimust ega iseloomu. Lugemisel tekkiv mulje Edast kui leebest ja leplikust inimesest on aga ägedas vastuolus mitmete kõrvaltegelaste õelate märkustega tema aadressil (vt lk 64–65, 110, 153, 159 ja 181). Kas talle tehakse ülekohut või on jätnud jutustaja midagi rääkimata?

Sellele vaatamata pole ka Edal hingehädast pääsu, õigupoolest on tal veel palju raskem koorem kanda. Peategelast vaevab nimelt üksindus. Tema tagasihoidlik, natuke ebalev naeratus varjab suurt kurbust. Eda olemuse võtab kokku tema varaküps õpilane Robin: „Teie luuletus kõlab nagu vihm. Taevalaotuse piisad, mille vihmaveetoru kinni püüab ja millest saab toru sees jõgi. Elu ja liikumisega täidetud plekist toru. Samas pole see elu ja liikumine sugugi mitte rõõmus ja kerge, vaid vastupidi – selles on mingi melanhoolia või sumedus või mingi vaevuaimatav sügav vari“ (lk 133).

Täpsemalt lasub Eda kohal möödaniku, nooruspõlves tehtud ränga valiku vari. Tema südames segunevad kaotusvalu ja kahetsus, millest omakorda kasvab välja süütunne. Õhku visatakse küsimus: kui suurt ohvrit on kunst väärt? Eda peab otsustama, kas laseb mineviku taagal end põlvili vajutada ning meele­heitel ja enesehaletsusel tühjuse ja tühisuse kuristikku tõugata või asub ise oma saatust määrama, oma elule ja ellu tähendusi looma. Peategelase siseilma sukeldutakse mõneti ootamatult alles raamatu viimasel paarikümnel leheküljel ning sealgi küllaltki põgusalt. Enamasti Raud tegelaste psühholoogiale rõhku ei pane, vaid säilitab nendega, sealhulgas Edaga alati distantsi, jälgib neid ennemini kõrvalt, kui asetab end nende olukorda. Raud uurib lähedalt inimest kui sellist, ent ei lahka ühtki oma tegelast eraldi. „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ on eeskätt ideeromaan, mis seletab vahest sedagi, miks teos mõjub paiguti pisut konstrueeritult. Ühtlasi võib sellele ette heita mõningate sümbolite ja motiivide ületarvitamist (eredaim näide on Eda unenäo kirjeldus lk 111–112, mis lausa kubiseb tähenduslikest elementidest, kuid kaotab nende raskuse all suure osa oma sisendusjõust).

Naturalismi või hüperrealismi Raua romaanist otsida ei maksa, talle on hoopis südamelähedasemad stilisatsioon ja mäng. Eda nüansseerituma karakteri kõrval kohtame mitmeid karikatuuridele lähenevaid tegelaskujusid, olmepildikesed on esitatud läbisegi anekdootlike lugudega, samuti ei puudu teosest rabavad kokkusattumised, ootamatud pöörded ja kavalad puändid. Paljud neist võtetest on laiemate lugemiseelistustega publikule tuttavad Raua lasteloomingust.

Piret Raud on taas tõestanud, et on osav iroonik ja absurdist, ent omab ka peenetundelisemat ning lüürilisemat külge.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Romaanis „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ on autor ühendanud huumori ja dramatismi, nalja ja nukruse. Raud on taas tõestanud, et on osav iroonik ja absurdist, ent omab ka peenetundelisemat ning lüürilisemat külge. Kui enamasti õnnestub tal need kaks poolt orgaaniliseks tervikuks siduda, siis Eda traagilise mineviku paljastudes on kontrast eelnevaga natuke liiga terav. Kaasa ei aita seegi, et üleminekud ühest registrist teise on romaani piiratud mahu tõttu üpris järsud. Tugevate värvide kasutamises ja omavahel segamises pole iseenesest midagi halba, kuid seda vaid seni, kuni vorm toetab teose sisu, mitte ei hakka seda varjutama või, hullem veel, sellele vastu töötama (kui muidugi just nii kavatsetud pole, aga Raua romaanist küll säärast muljet ei jää). Samuti ei ole seesugune mõte kõlama jäänud üheltki tema raamatu ilmumise aegu toimunud ülesastumiselt.

Teos on väljenduslaadiltki Rauale väga iseloomulik, kirjutatud napis ja ladusas stiilis, iga sõna hoolikalt kaaludes, ent sellele vaatamata loomulikuna mõjuvas keeles. Eriti väärib esiletõstmist Raua oskus visandada kahe-kolme lausega lugeja silme ette väga tähendusrikkaid pilte, näiteks tegelaskujude avamine mõne ilmeka detaili või huvitava tähelepaneku kaudu. Ta ei pelga ka poeetilisemat keelekasutust, olgu selleks siis Eda heleda talvepäikesega üle kallatud räämas koduõue võrdlemine kaamera valgusvihku sattunud vanadusest kortsulise naisega (lk 193) või kirjeldused laadis „tumedad veresooned paljastel rindadel läbi õhukese valge naha paistmas nagu kurbuse südamesse ulatuvad juured“ (lk 149). Dialoogid seevastu näivad kohati pisut kohmakad, ehk isegi lapsikud. Põhjuseks pole tõenäoliselt autori saamatus, vaid lihtsalt seni ainult väikestele kirjutamisest kujunenud harjumus.

Piret Raua „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ on romaani kohta õhuke, aga sisult külluslik teos, mis pakub äratundmisrõõmu neile, kes on autori loomingust üht-teist juba lugenud, ja avastamisrõõmu neile, kellele see on esimene lähem kokkupuude tema loominguga. Järgmiseks on autor jälle lasteraamatut lubanud, kuid loodetavasti naaseb ta mitte liiga kauges tulevikus ka täiskasvanute kirjanduse juurde. Selle sees päris samasugusesse staatusesse tõusmist, nagu tal on meie lasteproosas, esimese romaani põhjal Rauale küll ennustada ei julge, ent pole takistust, miks ei võiks ta saavutada märkimisväärset edu ka vanemate raamatusõprade seas. Kas mujalgi kui vaid Eestis, näitab aeg.