Romaan või novell, aga kirjades

Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjavahetus on hindamatu kultuurilooline dokument.

PILLE-RIIN LARM

15. septembril esitleti Tartus igas mõttes kaalukat teost. Kõigepealt kaaluvad selle kaks köidet kokku 2135 grammi. Lisan veel arve, et lugejale oleks teose maht hõlmatav: 675 kirja, 1168 lehekülge ja 2406 kommentaari. Ennekõike on aga siiski tegu kahe Johannese mõttemaailma ja sõpruse ning muidugi nende aja haruldaselt detailirohke jäädvustusega. Lubage tutvustada: „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940“.

Klassivendadest kirjanike kirjavahetuse tekstikriitilise väljaande avaldamise ettevalmistamine on Eesti kirjandusmuuseumis vaheaegadega väldanud 40 aastat. Paul Rummo alustatut jätkas Abel Nagelmaa ning lõpule on töö viinud Marin Laak ja Tiina Saluvere. Esitlusel kõnelesid teosest Janika Kronbergi juhtimisel Leena Kurvet-Käosaar, Arne Merilai, Sirje Olesk ja Jaak Valge.

Persona

Janika Kronberg: „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ on pööraselt huvitav raamat, mis annab aimu väga paljudest valdkondadest Eesti elus. Barbaruse ja Semperi kirjavahetust võib lugeda ka nagu kahe mehe paralleelset arengut jälgivat romaani – just nimelt nagu romaani, paljude kõrvaltegelastega. Alustagem siiski kõige üldisemast ehk žanri vaatepunktist. Kuhu paigutub kahe mehe kirjavahetus egodokumentaalse või epistolaarse kirjanduse kontekstis?

Leena Kurvet-Käosaar: Aeg, mis mul on olnud kirjavahetuse lugemiseks, ei ole loomulikult piisav. Mõne nädala jooksul suutsin läbi lugeda ainult suurema osa. Seejuures tähendab kahe 30 aasta jooksul kirjutatud köite lugemine tohutut ajahüpet ja kontsentratsiooni. Kirjade puhul ei ole aga oluline ainult see, mis nad on, vaid ka see, mismoodi nad tehtud on. Ses mõttes on hästi tore, et kaante vahel on ka põhjalik ja huvitav toimetamislugu.

Kõike kirjades leiduvat ei saa võtta puhta tõena. Näiteks seda, mida Barbarus ja Semper kirjutavad teiste kirjanike kohta, ei saa võtta sõna-sõnalt. Jälgisin lugedes, missugused epistolaarsed persona’d nad on, eriti Barbaruse persona on jõuline, maskuliinne. Raamatus peaaegu puuduvad naised. 29. IX 1919 kirjutab Barbarus Semperile uue rühmituse loomisest: see saagu „maskuliinse ilmega – täis potentsi“. Seda maskuliinsust jääb vähemaks Barbaruse 1930ndate kirjades, persona muutub.

Vaatasin ka keele mänglevust. Selle puhul ma aja mõju ei täheldanud. Keeleliselt on Barbarus oma väljenduslaadilt palju huvitavam, kuid mõnikord üllatab ka Semper, näiteks kui ta kirjutab oma reisidest.

Barbaruse ja Semperi kirjavahetus on huvitav kultuurilooline dokument, kogu eesti kirjanduslugu saab selle kaudu vaadata. Arvan, et neile oli kirjavahetus võimalus arendada ja lihvida end kirjanikuna – tegu on väga kirjanduslike kirjadega. Ei ole tähtis ainult, mida öeldakse, vaid just nimelt, kuidas öeldakse.

Kolmas vaatenurk, mis huvitab ilmselt paljusid lugejaid, on otsida viimastest kirjadest meelsuse märke. Neid märke seal ka on. Kuidas neid aga tõlgendada ja kas saab nende põhjal ette aimata, mis edaspidi juhtub?

Sirje Olesk: Mis puutub maskuliinsusse, siis meenutan Eesti Kirjanikkude Liidu kümnenda aastapäeva fotot. Pildil on üks naine, see on muidugi Marie Under, ja kolm rida mehi. 1919. aasta asutamiskongressil oli naisi rohkem.

Arne Merilai: Vahemärkusena: Marie Heiberg ütles tosin aastat enne kirjanike liidu asutamist Friedebert Tuglasele, et peaks selle asutama. Tuglas naeris ta välja. Aga mõte jäi.

Naisvaatepunktist tüüpiline: mõlemad kirjasõbrad peavad kirjanduse tormilist arendamist tarmukate meeste asjaks. Barbarusel ilmneb muuseas juba varakult, kohe esimestes kirjades, suur kiivus Noor-Eesti suhtes.

Olesk: Semper sekundeerib: ei meeldi talle üks Gustav Suitsu kogu, ei meeldi talle teine Suitsu kogu. Ei olegi vaja eesti kirjandust lugeda – kõigepealt on see igav, aga teiseks rikub keelt ja stiili.

Kirjavahetuse kui arenguromaani puhul näeme, kuidas Barbarus tahab kümme aastat muudkui teha rühmitusi ja arutab, keda sinna jumala eest ei tohi võtta, kuid hiljem läheb see tal üle. Barbarust hakkab kibestama au vähesus. Jõuline Barbarus tahab midagi määrata ja kui talle antakse võimalus 1939. aasta paiku selleks, milleks teda ette valmistatakse, siis võtab ta 1940. aastal pakkumise vastu.

Võõrandumine

Kronberg: Kuidas hinnata ajaloolase pilguga mõlema mehe arengut selle kirjavahetuse põhjal? Kas „punasus“ on juba algusest peale olemas või nad arenesid selles suunas või nad lõpuks hoopis põrkasid tagasi katastroofist, mis tuli, olles ise siiski paratamatult hammasrataste vahel?

Jaak Valge: Võib-olla ei ole „punasus“ siin päris täpne sõna. Punaseks pidasid end 1920. ja 1930. aastatel ka need Eesti sotsiaaldemokraadid, kes jäid Eesti iseseisvusele lojaalseks. Olen proovinud vaadata Barbaruse ja Semperi arengut vasakintellektualismi kontekstis. Lääne vasakintellektuaalide Moskva-meelseks muutumist on käsitletud kahes etapis: esimene on võõrandumine oma ühiskonnast ja teine on seejärel mingi ideaali otsimine. Suurte puudustega kapitalistliku ühiskonna liikme ideaal oli Nõukogude Liit. Vasakintellektuaali kõige põlastatum objekt oli väikekodanlus. Näeme sama mõnes Barbaruse kirjas, Semperi juures ka.

Kurvet-Käosaar: Eluolu kirjelduste põhjal ei ole Barbarus ja Semper ise seejuures kaugeltki nälgivad kunstnikud. Mõlemad elavad hästi, armastavad reisides teatud standardit ja on üsna kodanlikud. Elo Tuglase päevikute järgi tundub näiteks Tuglaste aineline elu kitsam.

Valge: Laialt teatakse, et Semper oli esseer, sotsialistlik revolutsionäär. Arvatakse, et Barbarus ei olnud üheski erakonnas, aga tegelikult oli: ta astus Vene esseeride erakonda. Tundub, et Barbarus ja Semper püüdsid 1920. aastatel sobitada oma esseerlikku maailmavaadet Eesti Vabariigi oludesse, kuid siiski näib see kümnend olevat nende võõrandumise periood. Kui lääne vasakintellektuaalide puhul järgnes võõrandumisele Moskva-meelsus, siis nendel jäi minu arusaamise järgi vahepeale veel üks faas. Ja see on pettumine Eesti demokraatias. Järgmine etapp tuli loogiliselt, nagu Barbarus kirjutab: kui juba diktatuur valida, siis tuleks valida Nõukogude Liidu diktatuur, sest see ei ole vähemalt kodanlaste oma. Ta sai oma arvamusele kinnitust, külastades Nõukogude Liitu, kust ta saadab sõbrale vaimustatud kirju.

Läänes lahknes vasakintellektuaalide suhtumine Nõukogude Liitu 1937. ja 1938. aastal: ühed jäid pooldama, teised seda pärast sealseid massirepressioone enam ei teinud. Barbarus ja Semper jäid pooldama. Nende kirjavahetus pole oluline mitte ainult selle poolest, mida see sisaldab, vaid ka selle poolest, mida see ei sisalda. Miks nad ei kommenteeri näiteks Jaan Anvelti ja Hans Pöögelmanni tapmist?

Kui 1939. aastal sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, mõistis osa lääne vasak­intellektuaale, näiteks prantslased, selle hukka. Barbarus ja Semper ei mõistnud pakti hukka. Sealt on tee Nõukogude režiimi teenistusse minu arusaamist mööda väga loogiline ning Vares-Barbaruse ja Semperi käigud olid omavahel sünkroonis.

Olesk: Nad siiski ei ole päris sarnased. 1937. aastal kirjutab Semper, kellele Barbarus oli paar aastat varem Venemaad taevani kiitnud ja kes enne on kirjutanud, et tahab ka „Venesse sõita“: ta ikkagi ei lähe, kuna Venes on parasjagu sassis ajad ja iga välismaalast vaadatakse kui potentsiaalset trotskisti, spiooni ja kahjurit. Semper enam-vähem siiski saab aru, mis seal sünnib.

Barbarus aga kirjutab oma sõbrale, kui Nõukogude baasid on just Eestisse tulnud: loodame, et meie riigi uus allüürnik vähemalt meie kultuurilist olemist ei ohusta. Näib, et ta mõtlebki niimoodi.

Kurvet-Käosaar: Kui päris viimaseid kirju uurida, siis seal ühest toetust Nõukogude Liidule ei ole. Seal on ebalust.

Valge: Loodetakse paremat tulevikku ja et valitsus ei jää püsima, vaid vahetatakse välja.

Olesk: Nojah, et klassivend Jüri Uluots ei jää püsima … Aga milles nad ühel meelel on – see on hirm Saksamaa ees.

Valge: Natsi-Saksamaa poliitika on Eesti vasakintellektuaalide puhul äärmiselt oluline tegur. Sellele otsitakse alternatiivi.

Kronberg: Üks küsimus, mida Barbarus ja Semper lahkavad järgemööda mitmes kirjas, on internatsionalismi-kosmopolitismi-rahvusluse erinevus. Semper määratleb end internatsionalisti, mitte kosmopoliidina, sest talle on rahvuslus äärmiselt oluline.

Modernistid isekeskis

Kronberg: Kuidas ilmneb kirjavahetuses modernism, uus ja vana kirjanduses? Küll ollakse rahulolematu Anton Jürgensteiniga, küll Tuglasega, kõige rohkem kirutakse Henrik Visnapuud …

Olesk: Barbarus ja Semper on mõlemad küllaltki kitsas tähenduses „uued“. Eriti Barbarus on algul rõhutatult avangardist, konstruktivist jne. Ausalt öeldes pärinevad sellest ajast ka kõige paremad Barbaruse luuletused. Ja Semper on ikkagi … esteet. Maarja Vaino küsis saates „Loetud ja kirjutatud“, miks Barbarus ja Semper Tammsaarest midagi ei räägi. Tammsaare ei olnud neile huvitav.

Merilai: Löögihoos Barbarus siiski ütleb Tammsaare kohta: „Üle piiri“ – sama igav kui anatoomiaõpik tema teises käes. Pärast on aga peetud peeneks impressionismiks, hingeväreluseks.

Valge: Siinkohal saab lisada veel ühe võõrandumise teguri. Barbarus ja Semper olid modernse kirjanduse autorid ja nendele jäi Eesti lugejaruum liiga kitsaks. Nad oleksid tahtnud suunata oma loomingu hoopis laiemale publikule ja ootasid tunnustust, aga siin oli nii vähe neid, kes seda mõistsid.

Lisaks olid Barbarus ja Semper näinud, et Vene revolutsiooni ajal olid luuletajad hinnas. Vene luuletajat pilluti õhku. Nad võisid ette kujutada, et kirjutavad sedavõrd hästi ja on eesminejad, lootuses, et nemad ka niisuguse populaarsuse ära teenivad, aga ei teeninud.

Kronberg: Kirjutada prantslaste moodi, aga nautida menu venelaste moodi …

Olesk: … ja olla armastatud eesti luuletaja – ei käi kokku!

Kurvet-Käosaar: Kui Barbarus kirjutab 1915. aasta juunis Galiitsia rindelt, siis kõlab see täiesti futuristlikult. „Endine elu on nagu läinud unenägu seitsme mäe taga ja hariliku toa seinte vaikuse asemel ümbritseb mind tuletorude lärm ja kuulipritside ragin nagu kiristaks ja ragistaks keegi raud hiiglahambaid ja ähvardaks Sind ära õgida kõige kontidega tükkis. Siiski, – sõda ei ole nii jäle ja kole kui kaugel-olejad arvavad.“ Leidub ekspressionistlikke lõike, dekadentlikku hoovust … Barbarus ja Semper kirjutavad ka oma kirju kahtlemata modernistlikult.

Kronberg: Ilmselt nõustute minuga, et Barbarus on suurem ja huvitavam luuletajana, Semper rohkem mõttekirjanikuna, mõtte maaletoojana, esseistina, vahendajana.

Merilai: Barbarus on meil luuletajana natuke alahinnatud, kuid ta on Lapinile kohane suprematist, mis oli ju vägev avangard. Poliitikuna realiseeris ta pimesilmi oma ambitsiooni, enne kui saabus silmade avanemise päev. Vaata seda fotot, kui Barbarus on käte peal, ta on valitud – kui õnnelik on inimene. Lõpuks ometi! Ma jõudsin kohale!

Hääbuv ja hõrk žanr

Merilai: Romaanis tegelased arenevad, novellis vaid avanevad. Küsimus, kas Barbarus ja Semper kirjavahetuses arenevad või pigem avanevad, jääb õhku. Aastal 1940 lüüakse kirjavahetus justkui kirvega läbi, sõpradel ei ole ühtäkki enam mingeid kirju. Väga vähe tõenäoline! Nad olid ju sellest sõltuvuses. Kui nad Tallinnas koos asju ajasid, siis nad loomulikult ei kirjutanud, aga suuremates avarustes kindlasti. Arvan, et need kirjad on meilt ära võetud ja see oli poliitiline tegu. Aga just see periood kõiki tegelikult huvitabki – mis siis ikkagi juhtus me „kasulike idiootidega“?

Valge: Lääne mõistes olid Barbarus ja Semper „kasulikud idioodid“ juba 1930ndatest peale. Nende eeskujud olid ju toona needsamad lääne kasulikud idioodid, kes pidasid eeskujuks Nõukogude Liitu. Barbaruse ja Semperi traagika on selles, et lääne kasulikke idioote ei seatud kunagi valiku ette, mille ette nemad seati.

Aastatel 1940-1941 võib-olla tõesti ei olnud rohkem kirju, kuid teoreetiliselt võisid nad seejärel kuni Barbaruse surmani 1946. aastal jälle kirjutada. Kirjad said arhiivi seetõttu, et keegi nad sinna andis. Neid kirju ei pruugitud lihtsalt anda, mis Nõukogude tagalas kirjutati, kuid selle perioodi kohta on õnneks olemas Semperi päevik.

Merilai: Kirjavahetuse žanr on iseenesest hääbuv. Vahel küll saadetakse fiktsionaalseid kirju, nagu Aija Sakova kirjutas Käbi Lareteile ja Jüri Talvet Montaigne’ile. Ses mõttes on see väljaanne pidulik, mälestusmärk. Samuti oleks Barbaruse-Semperi kirjavahetus mõnele kirjanikule väärt allikas: keegi taastab fiktsionaalselt puuduvad kirjad või leiab kirjapaki ja teda hakatakse jälitama …

Kurvet-Käosaar: Eestis ei ole omaeluloolisel kirjandusel justkui kohta kirjanduse hulgas. See kirjavahetus nihutab arvamust sinnapoole, et ka kirjadel võib olla eraldi kirjanduslik väärtus.

Valge: „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ on ülimalt nauditav ja hõrk lugemine. Seda võib soovitada nii ajaloo- kui ka kirjandushuvilisele, tegu ei ole kitsale ringkonnale mõeldud elitaarse väljaandega.

Olesk: Teos on huvitav ka kirjandusloolise dokumendina.

Kronberg: Kui ma selle raamatu avasin ning ees- ja järelsõna lugesin, siis tundus mulle hetkeks, nagu oleksin 1980ndate aastate lõpus ja istuksin auditooriumis, kus loengut peab Harald Peep. Mul oli väga hea tunne selle mälestuse pärast.

Valge: Tahan siiski meepotti ka tõrvatilga tilgutada: teose ajalookommentaaridest immitseb Brežnevi aja hõngu. Ajaloolased ei kirjuta kommentaare kunagi nii, et hakkavad teiste vanu kommentaare redigeerima ja tänapäevaseks tegema. Nii kaob autorsus ära. Ajalooteemalised kommentaarid on ebapädevad, omavahel vastuolus, ning soovitan neid üldse mitte lugeda.

Merilai: Mul oli déjà vu. 1979. aastal, mil lõpetasin keskkooli ja astusin ülikooli, algas selle raamatu koostamine ja nüüd on see ilmunud. Tegu on olnud pika protsessiga ning toonane hõng on siin tõesti sees.

Kurvet-Käosaar: Mulle on see põnev, et tasandeid ei ole varjatud. Ajast ja arust originaalkommentaarid annaksid kihistused veel paremini kätte.

Merilai: See kirjavahetus, mida kirjandusteadlased on aastakümneid uurinud ja trükiks ette valmistanud, on mõnes mõttes väga luksuslik projekt. Jumal tänatud, et see on lõpuks ilmunud. Aastakümneid uuritakse, töörahvas maksab palka, asjad ei valmi ega valmi. Õige tegu, kui võetakse viimaks käsile ja avaldatakse ära, selmet jäävadki soiku. Me peame rohkem mõtlema selle peale, kuidas olla oma elukutse vääriline, et meid oleks põhjust ülal pidada. Mind valdas neid kahte köidet lugedes pigem selline metameeleolu, vaidlustamata kordagi esmatasandit – suurt kirjandus- ja mentaliteediloolist väärtust.

Kurvet-Käosaar: Päev-päevalt kinnitavad kirjandus- ja üleüldse humanitaarteadlased oma õigust eksisteerida. Barbaruse ja Semperi kirjavahetuse projekt näitab meie kultuuri uurimise taset, süvitsimineku kvaliteeti. Samuti tõestab väljaanne, kui tähtis on kirjandusmaastikul järjepidevus. Olen väga tänulik, et see raamat on ilmunud.

---

„Euroopa, esteedid ja elulähedus“

Johannes Semperi ja Johannes Vares-Barbaruse kirjavahetust üritati avaldada kirjastuses Eesti Raamat aastakümneid: koos kommentaaridega oli ette valmistatud kolm erinevat käsikirja. Nüüd viimaks ilmunud kaheköiteline raamat on välja antud Eesti kirjandusmuuseumi teadusväljaandena. Raamatu on koostanud Paul Rummo ja selle peatoimetaja on Marin Laak. Käsikirja on aja jooksul toimetanud ja kommenteerinud Paul Rummo ja Abel Nagelmaa, praeguse väljaande toimetamise koguraskus lasus Tiina Saluvere õlul, uued kommentaarid Euroopa kirjanduselu kohta on lisanud Ülo Treikelder. Raamatu eessõna autor on Harald Peep (1983) ja järelsõna on kirjutanud Marin Laak (2020).

1970. aastate lõpul, kui kirjavahetust Paul Rummo eestvedamisel koostama asuti, oli tegemist omamoodi varjatud mäluprojektiga. „Ajastuehtsate kirjade avaldamine ja kommenteerimine oli ainus võimalus Eesti Vabariigist legaalselt rääkida ning paotada natukenegi raudset eesriiet ka Euroopa suunas,“ selgitab Marin Laak raamatu järelsõnas. 1990. aastatel jäi raamatu käsikirja väljaandmine aga soiku, kuna Varese ja Semperi kirjade väljaandmisel ei olnud enam kõlapinda. Pisut raskendas tööd seegi, et Varese arhiiv on jaotatud rahvusarhiivi ja Eesti kultuuriloolise arhiivi vahel.

Kirjavahetuse peatoimetaja Marin Laagi sõnul on tegemist kõneka inimliku ajastudokumendiga ning autentse kultuuriloolise allikaga, mis sisaldab väärtuslikku materjali mälu ja mäletamise, reisikirjanduse ja isegi eesti tõlkeloo uurimiseks. Toimetaja Tiina Saluvere sõnul oli käsikirja süvenedes köitev kirjade kaudu avanenud panoraamne pilt Eesti kultuurielust läbi kolme aastakümne, samuti seosed Euroopa kultuuriga. Toimetaja roll on selle teose valmimisel erakordselt suur, tema koostatud on ka põhjalik isikunimede loend teose lõpus.

Väljaande lisaväärtus on elektrooniline ja morfoloogiliselt märgendatud kirjavahetuse tekstikorpus, mille maht on u 1,8 miljonit tähemärki, 310 980 lemmat ja 249 970 sõnet. Tekstikorpus on huvilistele kättesaadav keeleressursina päringusüsteemis KORP. Erakirjavahetusel põhinev tekstikorpus on esimene omataoline ettevõtmine ning võimaldab kultuurilooliste andmete analüüsimiseks välja töötada uuenduslikke meetodeid ja uurimissuundi.