Rongivihina asemel linnulaul

„Helsingi helistikes“ saavad jalutuskäikudest meloodiakäigud, mille nautimist pärsib aga teose kummaline kompositsioon.

SAARA LOTTA LINNO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mida oodata ühelt luulekogult, mille pealkiri lubab linnaluulet? Linnapilte muidugi! Halle toone, asfalti, päikeses veiklevaid klaashooneid, sekka vana­linna­tänavate tolmuseid krohvipragusid … Midagi sellist Veronika Kivisilla uuest luulekogust ei leia. Vähemalt mitte otsesõnu.

Kes Kivisilla loomingut varem on lugenud, teab, et seal sõidetakse sageli bussi, rongi ja rattaga, vaadeldakse inimesi ja teekondi. Linnaelanikule on ju paratamatu, et teda ümbritsevad kõikjal inimesed, kellega ollakse koos mures ja rõõmus, nii pikkades vestlustes kui ka sõnakõlksudes. „Helsingi helistikes“ kohatakse samuti juhuslik-tähenduslikke möödakäijaid, aga kuna trammiga sõidetakse vaid korra ning taksossegi astutakse vaid viivuks, leiavad kohtumised aset mujal. Nimelt liigutakse selle raamatu ruumis mõnevõrra teisiti: sõitmise asemel joostakse, jalutatakse või ollakse paigal. Sel on mitmesuguseid põhjusi, näiteks katkukevad, mil lüüriline Veronika läkitab oma Tallinna-rõdult üle lahe ühe tundlev-mõtiskleva kirjatsükli. Aga liiklusvahendite valikut mõjutab muidugi ka tõsiasi, et linnas, kus end veel koduselt ei tunta, on lihtne lõputult jalutada. Vahel viibki „Helsingi helistikud“ lugeja justkui reisile, olukorda, kus jalad ja teekonnad pole veel tüdimuseni ära kulunud. Luulekogu alguses siirdutakse paari teksti puhul Soome pealinna, siis sõidetakse tagasi Tallinna ja jäädakse sinna ühes Veronikaga rõdule istuma ja üle lahe õhkama. Harvad põiked mujale on markeeritud ning edaspidi viibitakse tunnetuslikult peamiselt ikka Helsingis, olgu siis jalutuskäigul Seurasaarel või seal, kuhu õigupoolest igatsetaksegi – armsama korteris.

Ning ootuspärast suurlinnakeskkonda justkui polegi olemas. Nagu raamatu kaanepildist aimdub, keerduvad luuletused õitsvateks arabeskideks, mitte ei roni kõrghooneid pidi alla. Juba luulekogu esimene tekst, mis mängib Debora Vaarandi luuletuse „Sinu aknal tuvid“ motiiviga, kohendab raamid paika. Armsama aknal on tuvid ja tihased, „mesilased ja igasugu nimetud putukad“ (lk 9), kellega koos oodatakse sisselaskmist ja hellitusi – „oleksin su akna taga laia ladvaga puu, kes tuulega su aknaid riivab“ (samas). Intiimne kiindumus põimub inimest ümbritseva loodusega. Kuid erinevalt lindudest ja mesilastest lastakse kirjutaja uksest sisse.

See looduse ja tunnete sulam kandub niisiis edasi ka teistesse tekstidesse. Armsama linnakorteris veedetakse aega kas loodusdokumentaali vaadates või soomekeelset sügistormi kuulates, armastajad igatsevad sulanduda maastikku („Olla vankumatu ja vahajas samas, / sulada maastikku, õhata soojust ja võtta vastu, / ja eriti minevikusipelgaid“, lk 49), kivistuda kaljuks („Kiviks muutumine oleks nüüd lihtne./ Kui, siis just siin ja praegu: / koos maha jahtuda, / üles soojeneda“, lk 53). Nad on veelinnud („Meie, kaks pilliroogu heitunud hüüpi, / põlvini pudelrohelises vees“, lk 55) ja vesi ise („Maastikud, mis oleme meie: / esimese lume valendav viiv“, lk 58). Neil metafooriarendustel on eufemistlik varjund, mis räägib ühtaegu nii armastuse üleinimlikkusest kui ka kehalisusest.

Kuna keskkonda sulandumise kõrval kirjutatakse luulekogus ka sellest, kuidas „Oleme teineteise joonistatud“ (lk 29), hakkab tekstide taustal kumisema Paul-Eerik Rummo luuletus „Olla maastik, olla maastik suurejooneline“ … Nagu Rummo maastikumaal, on Kivisillagi armastusmaastikud suurejoonelised vaid seni, kuni keegi lõuendisse noa lööb, ning see oht ripub mõnel pool õige ähvardavalt õhus: „Kardan, et kõik läheb jälle liiga ruttu: räbaldub, rääsub, rebeneb. Mõni romaan on liiga ränk“ (lk 43). Ent enamjaolt kehtib luulekogus siiski seos kiindumuse ja Helsingi rannaäärsete salude, kaljude, Seurasaare vahel.

Ning kui tekstis öeldakse, et armastajad on vaikselt ja kuulatavad, „vahetavad salamisi silmad ja kõrvad“ (lk 50), on selge, et nad kuulevadki Helsingi helistikke. Neis helistikes ei ole undavaid tramme, ei vihisevaid ronge, vaid hoopis helisev naer, mis „kandub kehalt kehale“ (lk 31), kerkiva taigna hääl (lk 62), linnulaul (!), jutuajamised, vaikimised. Luuletuses ööbikust ja vanamehest öeldakse nõnda: „Vanal mehel on pikksilm ja saja taskuga vest / ja ööbik tema keeles on satakieli. / Inimestelegi jagatud on sada keelt: / kõnelda ja kõnetada, tiivaots teiseni sirutada“ (lk 36). See tähendab, et ka Helsingi jutud ja helid on mitmekeelsed ja mõnes tekstis lastaksegi keelte kõlal teineteist täiustada ja lisatähendusi sünnitada. Näiteks kui eesti keeles kirjeldatakse „laglede auringi enne lahele maandumist“ (lk 12), moodustub nende heledatest peadest salamisi soomekeelne päike – aurinko.

„Helsingi helistikes“ on ootuspärase suurlinnakeskkonna asemel esiplaanil loodus ja romantilised tunded. Pildil Seurasaare sild.

Ville Hyvönen / CC BY-SA 2.0 / Wikimedia Commons

Vormiliselt on „Helsingi helistikud“ Kivisilla varasematest luulekogudest mõnevõrra mitmekesisem. Eristub kolm põhilist võtet, millele tekstid on üles ehitatud – need on kõik omal moel kirjaniku varasemast loomingust juba tuttavad, ent pole seni ühtede kaante vahele sattunud. Esimene võte on siduda omavahel paar-kolm metafoorset motiivi, neid teksti käigus aegamisi arendada, korrata ja kirjeldada, nendevahelisi sidemeid tugevdada seni, kuni viimaks nad kõik kokku sünteesitakse. Näiteks luuletus „Jäägu meelde see õhtu“ algab kevadvihmajärgsest rahupildist, kus märgatakse ja vaadeldakse ümbritseva metsasalu detaile. Saluelanikud paigutuvad aegamisi orgaaniliste võrdpiltidena inimkogemusse: lausuja on „tänulik aastatega kasvanud kõdukihtidele“ nagu kõdust virguvad sõnajalad ning aeglane tigu lubab hoo maha võtta ja oma tundeid teadvustada: „Jäägu meelde see õhtu ja tunne, / millega lähed siis kellegi juurde, / kes avanud on oma koja, ja hingeaknad pärast vihma“ (lk 47).

Teine võte on lasta riimidel mõtet juhtida. Enamjaolt alg-, vahel ka siseriimi kasutades pannakse keel ja elu üksteist vastamisi peegeldama ja kujundama: kui on teisipäev, siis sõidetakse läbi Töölö just trammiga, trammis aga toksitakse „tasahilju teineteise kinganinasid“ (lk 25). Või nagu öeldakse tekstis pealkirjaga „Pühapäev“: „Kirjutan märkmikku nii lihtsalt, kui üleüldse oskan: pühapäevahommik Helsingis. Herilane maandub H-tähele“ (lk 12). Nagu võib aimata, on võte kogemuse luulendamiseks mõjus, ent toob teinekord mõtte mõnevõrra kohmaka väljenduse ohvriks („Palve peetud – kui hingepõhjatõhus, siis piisab põgusast“, lk 11).

Kolmanda võttena kirjeldatakse vabas vormis mõnda argihetke, mis muutub juhusliku kohtumise järel eriliseks. Enamjaolt algavad sellised tekstid momendist, kus jutustaja on mingi tegevusega hõivatud – jookseb moosikeetmise asjus poodi, korjab Seurasaarel nõgeseid või istub promenaadil ja loeb –, misjärel astub ligi mõni inimene, kel on varuks ootamatuid elutarkusi. Sellisele võttele üles ehitatud tekstid meenutavad Kivisilla proosakogumikku „Kuni armastus peale tuleb“, ainult et „Helsingi helistikes“ pole juhtumid kuupäevaliselt dateeritud. Seeläbi kohtumised üldistuvad, muutuvad meloodiakäikudeks, mis võivad heliteoses korduda.

Vormiline mitmekesisus on küll meeldivalt vaheldusrikas, ent sellesse küllusesse süvenemist takistab tekstide järjekord. On raske leida igast tekstist see õige muster, mida silmadega jälgida, kui kõrvuti asetsevate tekstide struktuur toimib pea vastandlikul moel. Näiteks kui üksteisele järgnevad tekstid, millest üks kehastab hetkeilu ja teine rõhub igavikulistele elamustele, trügivad nad teineteise mõtteruumi ja lõpuks jäävad mõlema taotlused natuke mannetuks. Küllap mängib ebakõlas rolli ka tõik, et eri vormis luuletused nõuavad erinevat lugemisstrateegiat, ning kui need vahelduvad liiga sageli, hakkab ümberlülitumine väsitama ja tekitab lugemistrotsi. Eespool kirjeldatud mustrite põhjal annaks „Helsingi helistike“ tekstidest ehitada ühtlasemaid tsükleid, mille vahele sobituksid need luuletused, kus tsüklite põhilised vormivõtted põimuvad. Praeguses pillutatuses peitub aga ebamugav vastuolu luulekogu pealkirjaga, kuna harmooniliste helistike kuulmise asemel tekib veider tunne, nagu lülitataks mu kõrvaklappide eri pooltesse omavahel kokkusobimatud laulud.

Just selle vormilise laialivalguvuse poolest mõjub „Helsingi helistikud“ eelkõige mõttepäevikuna – või nagu ütleb teos ise: „armastuse ning Helsingi päeva- ja ööraamatuna“ (lk 5) –, mis püüab päevi, püüab hetki. Nagu teada, on riskantne oma nina kellegi teise päevikusse pista, eriti kui selle kirjutaja on armunud: siseilma kaootiline peegeldus võib mõjuda toorelt ja kui erandlikud olukorrad välja jätta, ei kirjutata päevikut tavaliselt võõrale lugemiseks. Armastajate pühapäevane moos panebki raamatulehed natuke läägelt kleepuma, aga samas – mida muud ikka juhtuks, kui kirjutatakse tugevast kiindumusest ja hoolimisest … Nõnda tekib kiusatus selle raamatu lugemise järel sirutada käsi Heidi Iivari „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ järele, mis ilmus peaaegu samal ajal eelmise aasta lõpus. Küllap kujuneb neist kahest iselaadne tervik: millest ühes puudus, seda pakub teine. Ja veetlevaid soome-eestikeelseid mänge mängivad nad ju mõlemad.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht