Rõõm raamatu üle

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2018

ELLE-MARI TALIVEE

Head raamatute ja kriitika sõbrad!

Mulle on raamatud kohutavalt olulised. Muidugi pean tunnistama, et lugemine on eskapistlik, natuke privilegeeritud tegevus, mis vajaduse korral on aidanud elust põgeneda.

Heinrich Rosenthal on juba 1877. aastal kirjutanud, et „Eesti kirjavara hakkab uuemal ajal kaunis upsakalt kasvama, trükitud raamatute hulk läheb iga aastaga suuremaks ja kirjanikusi, kes Eesti kirjapõllu pääl tööd tahavad teha, tekib maa seest välja, nʼagu vili sooja vihma järel.“1 Kasvagu pealegi see katsetajate arv – eks ilukirjanduse latt ole vaikimisi üpris kõrgel meie imelisel maal, kus mõne euro eest tuleb Loomingu Raamatukogult igal kuul postkasti väärtkirjandust. Järelikult on arvustamine vajalik tegevus, sellest lähtub ka Rosenthali mure. Kas või uudisteoste arvu pealt saab öelda, et ei ole saatusest troostituim sündida kriitikuks Eestis.

Ants Oras on öelnud, et „[a]sjad saavad luuletajale tõeliseks alles siis, kui ta saab panna neile nime“.2 See on vist sama, mis aitab kirjutada arvustust – tahtmine aru saada, mis see on raamatu sees, mis teeb sellest lummava teksti, aga kindlasti ka arvustaja mõnevõrra edev enese proovilepanek püüda neid nimetada ehk leida mõnikord ainult tunnetuslikule ajele rahuldav sõnaline vorm ehk kaasaloomine, nagu on leidnud Aare Pilv.3 Minul kaasneb sellega kõigepealt alati küsimus: kui enesel pole usaldust kirjutada luuletust või novelli, ammugi siis romaani, mis õigustab siis asumist kellegi teise töö kallale?

Arvustama paneb soov jagada oma rõõmu raamatu üle veel kellegagi peale sõprade, nõndaviisi ikka uuesti üle lugedes lahti muukida veel mõni lehekülg, millele enne paberinuga peale ei hakanud.

Ave Taavet

Sõna „kriitika“ on natuke kriipiv. Pehmendan selle ikka „arvustamiseks“, liiati, kui oma kogemusest teada, kui õrn on inimeselaps. Mul on vedanud, sest mul on palutud kirjutada raamatutest, mis mulle meeldivad. Mõnd raamatut ei oskagi arvustada, aga sellest kuidagi kõneleda võiks küll, kirjutada näiteks uurimuslik artikkel, kus ei võeta mingisugust hinnangulist positsiooni.

Varasemad kriitikaauhinna laureaadid on muu hulgas nimetanud neid kannustavate omadustena kirge ja rõõmu selle üle, kui arvustuse peale tahab keegi vaadeldud raamatut lugeda. See ongi eelkõige asjaolu, mis mind motiveerib arvustust kirjutama: soov jagada oma rõõmu raamatu üle veel kellegagi peale sõprade, nõndaviisi ikka uuesti üle lugedes lahti muukida veel mõni lehekülg, millele enne paberinuga peale ei hakanud. Saan aru, et vahel motiveerib ka nördimus või tuhat naljakat küsimust, kas või: onʼs kirjanik või toimetaja või hoopis tähenärijast lugeja süüdi selles, kui paksus romaanis mõni episoodiline tegelane kõnnib ringi ka pärast surma? Muide, ka kriitik eksib mõnikord. Vahel eksitab aga autor meelega – meenutagem Arthur Valdest!

Kirg, see on omaette küsimus. Punane roos oli Orase lemmiklill, kui ma õigesti tean, ja arutlusega arvustaja­temperamendist avab Oras oma essee „Arvustajaist ja arvustustest“(1940).4 See eeldab mingitki tulisust. Üks mu sõber kasutas hiljuti sõna „žanriarm“ ja kui tõsi- või kergemeelselt see ka ei kõla, minu žanriarm on romaan. Mul on hea meel, et tähelepanu saab arvustus just romaani kohta, mis on Eestis kõnetanud väga erisuguseid lugejaid – Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“.

Vaidlesime eelmisel aastal Kultuurkapitali aastapreemia žüriis Maire Liivametsa, Rebekka Lotmani, Ene Paaveri ja Priit Kruusiga tõesti kirglikult nii selle romaani puuduste kui ka heade külgede üle. Ene Paaver võttis pärast kokku: see on sildromaan, selline, mida loevad väga paljud, see kas meeldib või ei meeldi üldse, selle üle hakatakse paratamatult vaidlema. Selleks ajaks, kui asusin arvustust kirjutama, oli ilmunud juba mitmekülgset kriitikat, samuti oli autor oma motiive intervjuudes avanud. Niisiis mäletan oma hetkelist nõutust: kas panen kirja selle, mida olen žürii­vaidlustes püüdnud väljendada, kas vaidlen vastu mõnele kriitilisele seisukohale – aga seegi on kellegi rohkem või vähem objektiivne arvamus – või kasutan võimalust kirjutada oma lugemisrõõmust?

Ei saanud kõigist neist eelnevaist arutlusist rohkem kui paar lauset sissejuhatuseks. Niisiis võisin minna loo juurde, mis räägib nagu selle üks alustekstki „armastusest, saatusest ja hukatusest ammuste aegade moodi“.5 Romaan pani mind lugema ka Afanasjevi „Tünsamäe tigu“, Mart Kuldkepi tõlgitud „Völsungite saagat“ ning Ivan Bunini „Hämaraid alleesid“. Lugedes tuli meelde mu oma lapsepõlve Räpina-maade Peipsiveer, see, kuidas lõhnab linnurohi ja valge ristik palaval suvepäeval, kuidas külameestel on peas määrdunud, punutatud paelaga valged nokatsid, nad joovad, käivad kalal ja upuvad Võhandusse, ning Võuküla metsas on metsavend August Sabbe sissevajunud punker.

Teadusartikkel (peaaegu kindlasti) välistab seletamatu olemasolu nentimise. Hea ilukirjanduslik tekst võiks aga jääda lõpuni seletamatuks, sinilinnu sabasulg järjehoidjaks. Siin ongi arvustuse võimalus.

Elle-Mari Taliveele auhinna toonud arvustus „Serafima ja Hariton“ on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus (2018, nr 7).

1 H. R., Uuemad raamatud eesti kirjavarast. Rmt: Eesti kirjanduskriitika 1875–1900, Eesti Raamat 1984, lk 16–17.

2 Ants Oras, Kriitiku külaskäik. Ilmamaa, 2009, lk 433.

3 Aare Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. – Sirp 21. XI 2014.

4 Ants Oras, Laiemasse ringi. Kirjanduslikke perspektiive ja profiile. Vaba Eesti 1961, lk 11–28.

5 Tõnno Jonuks, Armastusest, saatusest ja hukatusest ammuste aegade moodi. – Vikerkaar 2010, nr 6, lk 106–109.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht