Rüüdad ja plüüd

Berit Vari

Katrin Väli, ktrn. Kujundanud Hendrik Väli. Kite, 2013. 72 lk. „ktrn” on Katrin Väli eriline kogu: tõesti, tegemist on juba tema kümnenda luulelapsukesega. Niisiis on asjakohane mõtiskleda, kas ja mil viisil võiks kümnes raamat erineda varasematest ja tulevatest. Variante on vähemalt kaks. Kümnes kogu võiks olla iseäranis märgiline, kui nähtavale tuuakse midagi ennetegematut, kui loomingus pööratakse uuele rajale. Aga tõenäolisemalt on tegu vist ikkagi teatud vahekokkuvõtte, olnu ja tehtu meenutamisega. Külalised saavad siis, kõhud täis, tõdeda, et pidu oli hea, aga ega see teiste aastate tähistamisest suurt erinenud. Et „ktrn” sisaldab uuemaid ja kümnendite-taguseid tekste, võimaldab juubelimenüü ampsu nii tänasest Välist kui haugata ka kõrvale poetessi noorpõlve ridu. Säärane valik peaks looma teatava tervikpildi ka neile, kellele Väli luulelooming seni tundmatuks jäänud. Kuna valikkogu avab lugejale luuletaja teekonna, mis võib kätkeda ka tekste, mida või millesse luuletaja enam uskuda ei pruugi (või mida ta vähemalt veidi mõistmatult või põgusa muigega vaatab), tuleb arvestada meeleolude ja vormide paljususega.

On siis ses uusvanas vahekokkuvõttes midagi, mis võiks tänast Välit määratleda? Mulle näib, et need on linnud. Linnud, kelles on ühtaegu elu ja kevadekuulutamist ning lootusetut ja hääletut elutust. Hendrik Väli suurepärase kujunduse toel saab lindudest Väli luules element, mis annab uuele valikkogule näo. Hendrik Väli linnud kätkevad endas tühjust ja tehislikkust. Need ei ole kellegi koduaia säutsuvad sulelised, vaid pelgalt siluetid, pettekujutelmad loodusest, (t)ärkamisest. Luule linnurohkus võib olla pigem ebateadlik, juhuslik: eks ikka liuglevad luulesse luuletajat ümbritsevad (loodus)hääled ja mida loodust armastavam luuletaja, seda enam, kuigi tänapäeval võib vastava mobiilirakenduse abil linnaski oma tagahoovis ornitoloogiat harrastada. Aga lindude kordumine märksõnana võib peegeldada ka teadlikku sümboliloomet, kuivõrd rahvausundiski on linnud seotud kõrgema väega: linnu kohtamine võis tähendada head või halba ennet, lind võis olla lausa surmakuulutaja. „ktrn-i” pasknäärid, kaelustuvid, kuldnokad, rasvatihased, hakid, merikotkad, rüüdad, plüüd ja kaputsiinlased kannavad endas Väli luule helgemat poolt, aga lõpuks puudub neis see igatsetud vägi, elu kohtab ikka surma. Näiteks maalitakse lugejale pilt suurest kuldsest rasvatihasest ja lugu lõpeb ikka tumesinise veebruariõhtuga, mis tuleb oma vange võtma (lk 16). Väli luulemina näib püüdlevat lindude sekka, elava keskele, ent šamaan temas on aheldet kuhugi pilvelõhkuja või tornmaja kõrgele korrusele ja aknad on lootusetult ja surmkindlalt suletud (lk 5). Lindude maailm on talle suletud. Ja nagu sellest veel vähe oleks, et luulemina püüd vabaduse ja väe juurde vastu ahelaid põrkub, teda (või ta lähedasi) painavad lisaks hingelistele hädadele ka füüsilised ja maisemad tõved, nagu depressioon, hepatiit, rauavaegus ja sõltuvused. Peale lindude näitab end Väli uues kogus tihedasti kasski. „tumm selle kohutava kaastunde koorma all / teile ma räägin kassid teid mu kaastunne ei lömasta” (lk 55). Kõik need sulelised ja karvased paistavad luulemina köitvat, kuna nad on veel ainsad, keda surma kohalolu ei peluta. Ja ilmsesti ei hala nad ka päevade luhtamineku pärast.

Valikkogus tõuseb olulise teemana esile ka (eesti) keel. Luulemina defineerib end kord mittefiloloogina, aga tunnistab teisal, et eesti keel kisub teda teravate küünistega (lk 36) ja ta pajatab sõnadega maadlemisest (lk 37) – kes muu see nõnda ikka vesta saab kui südamest filoloog või vähemalt keegi, kes tunneb sõna jõudu. „lause keerdub ümber kõri / kõiges kõiges / tahan sõnu süüdistada” (lk 45). Luuletuses „Ikka keelest mõeldes” (lk 39) on see vahest ikka filoloog, kes võib tahtmise korral keelt vanaks lehmaks sõimata, lehmaks, kes valimatult mats-mats mäletseb ka mürgist rohtu. See võib ju olla eesti keel, mis ahmib endasse valimatult võõrkeelseid sõnu ja nõnda filoloogile muret valmistab, sest igal juhul teab viimane, et toda vana lehma tuleb ikka hoida ja armastada.

Kui mõnigi teine keeleteadlik luuletaja pakub lugejale viimistletud sõnastusi lihvitud ridades, siis Väli oma luules häist sõnaseadeist suurt ei hooli. Aeg-ajalt paistab, nagu oleks ta värsiridade harmoonia ja sõnailu suhtes hoolimatu nimelt kiusu pärast. Selles avalduks justkui tema tülpimus tekstidest. „üks sõna teisega kohtub / esmapa teisiba kolmaba neljaba / teisiba aga / mind eriti kibedalt painasid daktülid” (lk 65). Vormilahendused haakuvad siin luhtamineku ja tühjaksjooksmise tunnetega. „ktrn” on mitmel moel tasakaalus. Võrdsus valitseb siin uue ja vana, laulu ja vaikuse, elu ja surma vahel. Ja nõnda pole kogugi ei uus ega vana, ei vaiki ega jää kõlama, ei üks ega teine. Võib-olla on Väli tekstid (eri ajajärgul) selleks liiga erilaadsed, ka vormilis-visuaalselt, et „ktrn” võiks pakkuda staažikast luulekogude avaldajast (harmoonilise) tervikpildi. Aga ilmsesti ei saagi see pilt olla muud kui eklektiline ja katkeline, sest nõndasugused nood luuleminadki on.

Väli luule pakub kindlasti ootamatusi. Seda nii ebaesteetiliste, koledate nähtuste otsekohese sõnastamise kui ka ebaloogiliste raskesti jälgitavate mõttekäikudega. Kärt Hellerma on Välit nimetanud absurdijutlustajaks.* Tõepoolest, luulemina maailm on tihtilugu irratsionaalne, see maailm ei anna vastuseid, see ei vii kuhugi. Koosmõjus (teadlikult) lohaka vormi- ja sõnaseadmisega (kuigi kogus leidub ka riimilisi palu) on ses luules nõnda ka veidi virginiawoolflikku teadvuse voolu ja lugeja peaks vististi valmis olema õhku jäävateks küsimusteks. Aga õhku jäävad ka linnud. „minu poolunes organiseerimatu kurbus / suubub telefonikõnedeks usaldustelefoni / hädaabinumbrile et kuidas ma ikkagi niiväga armastan linde / ja pilvi ja kuidas ma ometigi armastan linde / kuid kõledas tühjas taevas ujuvad sõnad / ja mees on õppinud rääkima nagu laps ja hullem veel / mees on õppinud vaatama nagu laps / ja ületama õigesti tänavaid koos koerte ja kassidega / kuid üleval ristlevad hakid absoluutselt millestki hoolimata / ja kuidas ma ometigi armastan linde / tuvid võtavad plaginal ette uskumatu manöövri / lähen minagi üle tee oma väheste sõnadega / nagu klaveriklahvidega poolpimedas / või ikka ksülofoniga” (lk 19).


* K. Hellerma, Karm mõistukõneleja. – Eesti Päevaleht 1. XI 1996.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht