Sa oled mul esimene

PILLE-RIIN LARM

Objektiivne, ebaisiklik, erapooletu, neutraalne … Kui sportlased Ott Tänak ja Martin Järveoja on aasta jooksul kogunud 263 punkti, saavad nad objektiivse kriteeriumi järgi kuldmedali. Kuidas tagada objektiivsus kirjanduse auhindamisel?

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate kandidaatide nimekiri on taas põhjustanud üksjagu poleemikat, kuid seekord mitte niivõrd valikute, kuivõrd põhižürii (proosa, luule, esseistika, vabaauhind, näitekirjandus) uudse töökorralduse pärast. Kui tavaliselt püütakse saavutada konsensus või valitakse laureaat hääletades, siis sel aastal toimiti žürii esimehe Märt Väljataga sõnul teisiti: žürii „loobus igasugustest omavahelistest kemplemistest, veenmistest, kompromissidest, läbirääkimistest ning jagas žanrid omavahel ära. Oleme näinud küll, kuidas igati tarkade inimeste kollektiivne otsus kujuneb lolliks või tõstab kilbile keskpärast. Seega vastutagu parem üks otsustaja.“ (ERR 11. II) Niisugune korraldus garanteerivat, et laureaadiks saab vähemalt ühe žüriiliikme esimene valik, mitte ühine teine. (Eesti Päevaleht 12. II)

Kuidas nii võib, küsitakse siin ja seal. Kas tõesti antakse kaalukad auhinnad välja ühe inimese suva järgi ja arutelu puudub? Skandaal?

Nõnda see siiski ei ole. Märt Väljataga: „Kandidaatide kuuikuteni jõudis žürii omavahel mõtteid vahetades, teoseid soovitades ja maha laites. Selle­teemaline e-kirjavahetuse lõim on veninud kilomeetri pikkuseks. Korraks oli kõne all ka žüriiliikmele vetoõiguse andmine, aga sellist asja ei kasutata isegi tavapärasemas žüriikorralduses. Mõttekam oleks ehk 3–4 žüriiliikme ühisveto, kui mõni otsus tundub üliekstsentriline. Aga seegi jääb tänavu puht teoreetiliseks võimaluseks, sest erilisi ekstsentrikuid kohtunike seas pole. Oleks teadnud, et töökorraldus ärevust põhjustab, poleks seda varakult välja lobisenud.“

Kuidas žürii oma otsused langetab, on enamiku mulle teada olevate kirjandusauhindade statuutide järgi nende endi kokku leppida. Samuti kehtib žüriides sageli tööjaotus, päris kindlasti ka aastaauhindade puhul. Rahvus­raamatukogu andmetel ilmub aastas täiskasvanutele algupärast ilukirjandust ligi 400 nimetust – parimagi tahtmise juures ei ole igal žüriiliikmel võimalik kõigesse süveneda. Eestis on veel terve hulk esindusauhindu, mille iga žüriiliige ei ole sügavuti kursis ühiselt ja „objektiivselt“ auhinnatavaga: see on näiteks võimatu teatriauhindade puhul ja tundub ebatõenäoline ka riiklike kultuuri aastapreemiate puhul. Kui otsuse langetab üks inimene, on ta vähemalt võimeline oma otsust põhjendama.

Maarja Kangro on raamatus „Minu auhinnad“ üheinimesežürii kohta arvanud, et see sobiks „alles puhkevate poeetide käsikirjavõistlusel“, seevastu kui „teenekate kirjainimeste puhul oleks niisugune otsustusmehhanism väikeses kultuuriruumis riskantne ja vaesele žüriimonarhile koormav“ (lk 103). Tõenäoliselt jääbki kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade põhižürii tänavune töökorraldus paratamatuse sunnil kujunenud ühekordseks katsetuseks. Tasub hoopis mõelda, kuidas järgmiste žüriide töökoormust vähendada, olgu siis kategooriate arvu üle vaadates või mõnd kategooriat teise žürii haldusalasse nihutades.

Mis tahes otsused 2020. aasta žürii­monarhid ka langetavad, tuleb tunnus­tada nende ebatavalist läbipaistvust.

 

Autor on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali liige. Kirjutisega esindab ta omaenda seisukohti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht