Saab ka teisiti

Pärast Piret Põldveri raamatu lugemist on lugeja kindlasti mõnda aega tundlikum onuheinolike naljade „jook on kohal, pidu võib alata!“ suhtes.

TÕNIS HALLASTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tahan alustada pihtimusega: minu isa põletas eluküünalt kahest otsast ja selle juures oli oma roll alkoholil. See pole kahjuks suurem asi pihtimus. Kui minu alkoholilugu ei puudutaks isa, puudutaks see kedagi teist. Ilmselt on igal eestlasel oma alkoholilugu, mõni pereliige või teine armastatud inimene jätnud jälje oma tarbimisega: inimene seob ennast mürgiga niivõrd, et ülejäänud maailm kuhtub, sõltuvusest saab tema maailm ja viib ta endaga kaasa. Need mälestused kuuluvad eestluse juurde samamoodi nagu küüditamislood, on ainult ajaülesemad.

Kui mõelda alkoholiloost kui žanrist, saab eritleda teatavaid klišeid. Aina eskaleeruv enesehävitajalikkus… õnneliku lõpu korral katarsis, suur kulminatsioon otsusega puhastuda, kurva lõpu korral sünge näpuviibutuse aimus, et see võib juhtuda sinugagi. Isikliku hävingu narratiivid pole siiski ainsad alkoholiga seotud lood. Mul on endalgi mingi lugu, ehkki see pole samavõrd intensiivne kui mu isa oma. Ei ole väga suuri tõuse ega mõõnu, aga mingi lugu on. Nagu kõigil, isegi karsklastel – eriti karsklastel.

Pireti1 lugu on korra ilmunud Vikerkaares (toona pealkirjaga „Ärevus vist“). Tema suhe alkoholiga polnud alguses kuigi äärmuslik, otsus sellest loobuda viimane abinõu lõpliku lagunemise ärahoidmiseks, vaid pigem meede, mille abil ennast analüüsida. Paastu on ikka harrastatud enesekaemuse abivahendina, ent „Hoog“ pole ka hingeline teekond iseenda juurde, vaid mõnusast harjumusest vabanemisel tekkiva ebamugavuse analüüs. Raamatu esimene pool on selle mõttetöö lühiromaani mõõtu vili.

Piret jõuab järelduseni, et on toetunud alkoholile ärevuse maandamiseks. Ta ei paista siiski arvavat, et see põhjus on universaalne. Ta toob välja muidki motiive, mida enda puhul oli tajunud, aga mida esmaseks ei pea. Minu alkoholiloos saaksid erikoha katsed põgeneda paralleelreaalsusesse, mida võimaldavad peod ja alkohol. Paralleelreaalsust on maininud mõned korrad Piretki, aga oleksin peaaegu et soovinud lugeda sellest veelgi jõulisemalt väljendatuna või läbivama elemendina. Raske öelda, kas seetõttu, et pean seda tugevaks kujundiks, või üksnes äratundmisrõõmust. Vaheda pilgu ja hea eneseanalüüsivõimega autor on toonud esile palju muudki, mis võivad olla teiste lugejate lugude põhikujundid.

Päevikulikus tekstis arutleb autor ka alkoholi positsiooni üle ühiskonnas. Seda mitte siiski rahvavalgustuslikus võtmes ja statistika abil, vaid tähelepanekutena kas või pidudelt, kus karsklane paneb inimesed tundma ebamugavust ning sunnib neid õigustama oma alkoholitarbimist või kinnitama alkoholi lahutamatust inimeksistentsist (või -kultuurist või -ühiskonnast või -mõtlemisest). Sümpaatne on sealjuures, et autor ei võta kordagi näpuga viibutavat ja karskusele manitsevat hoiakut, vaid lugeja võib ise kujundada järeldused jutustuse põhjal. Põldver kirjutab küll jõulise postuleerimiseta, ent ilmselgelt mitte päris hinnanguvabalt. Tema soov mitte käia oma arvamusega peale võimaldab lugeda raamatut ka nõnda, et nõustudki kõigiga tema ümber – ta vist ise ongi ikkagi veider, et alkoholi väldib –, kui tema arutlused ei mõjuks nii veenvalt.

Lugesin raamatu esimest poolt Vikerkaarest nagu novelli (see on ilmunud ometigi proosarubriigis2), s.t sellega kaasnes ilukirjanduslikkuse eeldus. Minategelane võis ju olla Piret ja lugu pihtimuslikku laadi, aga ega see tähendanud, et autor poleks saanud seda Piretit panna tegema mida tahes (vadilikult või heinsaarelikult või kelletaheslikult – seda võtet on ikka kasutatud). Jutustuse alguses sõbra Kristiani kohta kirjutatud lause „Ma ei ole kunagi varem näinud nii lähedalt, kuidas inimene joob end põhja“ puhul arvasin, et Kristian3 on kirjanduslik müstifikatsioon, mis võimaldab viia loo klassikalisema sõltuvusloo roopasse. Mõtlesin, et Piretilt tuleb arukaid arutlusi alkoholist, ent Kristianilt ootasin süžeeraputust. Seetõttu mõjus loo lõpp antikliimaksina: ei juhtunud midagi suurt ja šokeerivat, mõlemad võõrandusid napsust. Inimlikus mõttes on see küll kergendus, aga ei vasta žanriootusele, jääb elamusena vähe poolikuks.

Ilmselt paljastus seeläbi mu enda eelarvamus, et argisem lugu alkoholist pole päris õige asi, kuskil peaks ikka põhi vastu tulema. Otsekui alkoholiga peaks tingimata kaasnema viimse piirini minek. Kui tappev mürk on niivõrd nähtavale asetatud, siis peab püssipauk ikkagi ära käima. Küllap leevendavad minutaolise lugeja ekstreemsusnälga raamatu teise poole kaheksa intervjuud, millest seitse on tehtud (endiste?) alkohoolikutega ning üks (endise?) kaassõltlasega. Intervjueeritavad on intelligentsed inimesed, kes on ennast Pireti kombel väga põhjalikult analüüsinud, mistap on igas intervjuus huvitavaid mõtteid, nii et tahaks need alla kriipsutada või endale välja kirjutada. Lood on eripalgelised ja küsitletavad mitme­kesistavad teemakäsitlust. Põhjendused on igaühel omad, lahendused erinevad: üht aitasid AA-koosolekud ja selleta poleks kuidagi saanud, teine leiab, et need ei olnud üldse tema jaoks. Seega ei pakuta lugejale üht meedet, mis päästab ahvatleva joogi küüsist.

Kuigi intervjuudes kirjeldatakse olukordi, mida oleme harjunud pidama päris alkoholilugudeks – inimesed on teinud läbi kangelase teekonna ja tulnud teispoolsusest tagasi oluliste tähelepanekutega –, tundub Pireti lugu tähtsamgi. Vähemalt näen selles suuremat potentsiaali mõjuda keskmisele lugejale, suunata ta tegudele (või alkoholitarbimise mõttes tegevusetusele) või vähemalt suurema teadlikkuse poole. Sellega on nagu valimistega: reklaam (või antireklaam) ei olegi mõeldud veendunud valija pööramiseks, vaid mõõdukate suunamiseks. Väga on vaja nende lugusid, kes ei esinda äärmust. Nõndamoodi on minu silmis ka Pireti alkoholinarratiiviga, vähemalt raamatu alguses (lõpuks on ta oma mõistlikuna esitatud karskuses täiesti äärmuslik).

Alkohol ei ole üksnes mõningate puhul sõltuvust tekitav meelemürk, vaid valgub igaüheni. On palju enesestmõistetavusi, millesse tuleks suhtuda kriitilisemalt. Pärast selle raamatu lugemist ollakse kindlasti mõnda aega tundlikum onuheinolike naljade „jook on kohal, pidu võib alata!“ suhtes. Või arusaama puhul, et alkohol vabastab alateadvuse ahelad ning teeb võimalikuks teatavad mõtteviisid või kättesaadavaks mingid sügavamad olemise võimalused. Või kui tahes veendunud arutlust kuuldes, et alkohol on lääne kultuuri üks väärtuslikumaid elemente, vaata et inimkultuuri alus. Pireti lugu näitab, et saab ka teisiti.

1 Arvustaja ei peaks küll autorit eesnime pidi nimetama, aga alkoholiga seotud ülestunnistuste puhul tundub see ainuõige.

2 Piret Põldver, Ärevus vist. – Vikerkaar 2021, nr 12.

3 Nõnda lugedes peitub tema nimes vihje armastatud napsulembesele luuletajale Petersonile, kes tõlkis muu seas eesti keelde Anakreoni hedonistlikku elu soosivad värsid. Põldveri Kristian pole küll luuletaja, mis siiski ei välista tegelase ilukirjanduslikkust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht