Sada protsenti Krafinna ja tark loom Leo Luks

Kaupo Meiel

Krafinna, Tark loom. Ji 41. Koostanud (:) kivisildnik. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud Ilmutused, 2013. 100 lk. Leo Luks, 100% Leo Luks. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik, illustratsioonid Allah Pugatšova. Jumalikud Ilmutused, 2013. 70 lk.

Jumalike Ilmutuste kirjastus viljeleb juba mõnda aega stiili anda üheaegselt välja päris muljetavaldav hulk raamatuid, millest üks suurem osa asetub Ji samanimelisse, peamiselt uut luulet, kuid samuti essee- või artiklikogumikke (näiteks Jan Kausi või Mihkel Kunnuse oma) koondavasse sarja ja teine üsna uude seeriasse „100% …”. Nende kõrvale ja vahele mahub sarja- ja seeriaväliseid teoseid, kuid olgu.
Need portsud sisaldavad erinevaid teoseid erinevatelt autoritelt, milles on oma mõte, sest kes see loll tahaks välja anda samasuguseid teoseid samasugustelt autoritelt. Koos tegemine, trükkimine, esitlemine on omajagu tulus, sest teatud rutiinne suhtlemine näiteks trükikoja või raamatupoodidega saab kontsentreeritum, lugejaile ning esitluste väisajatele saab ühe hooga pakkuda mõndagi erinevat ning tuntud või menukam autor toetab oma olemasoluga vähem tuntud tegijat.
Tarbijal võib aga seetõttu silme ees kirjuks minna ja ta ei suuda korraga tulevas kuhjas orienteeruda. Eestis keskmiselt luule ostmisele ei kulutata ja teatud läbimüük, kui kõrvale jätta klassikute uustrükid, on statistilises mõttes anomaalia ning liigitub veaks. Nii et õigupoolest ilmselt suuremat vahet polegi, kas anda raamatuid välja ükshaaval, et need piisavalt tähelepanu pälviksid, või mitu tükki korraga, sest tulemus on nii või naa sama.
Nimetusi uuema eesti luulega on Jumalikelt Ilmutustelt tulnud tublisti. Mitte alati pole uue raamatu ilmumise taga kultuurkapitali toetust, sagedasti tuleb teos välja selle puudumisest hoolimata kas kirjastuse enda vahenditest ja/või autori omafinantseeringu abil. Suutlikkus vajadusel kulka stipita raamatuid välja anda on omakorda suurendanud nimetuste hulka nii Ji sarjas kui „100% …” seerias ja see on muidugi hea, kuigi kardetavasti mitte sugugi kerge, ning tõestab, et kui väga vaja, saab nii ja saab naa ning kirjanduspreemiate nominatsioone muudkui koguneb.
Tark loom Luks
Viimane ports Ji raamatuid, mis mulle kätte sattus („kätte satuvad” raamatud nii, et nii kirjastaja kui trükkal on su isiklikud sõbrad), sisaldas lisaks muule kaht vastandlikku teost. Üks neist „100% Leo Luks” ja teine Krafinna „Tark loom”. Huvitava koosluse moodustavad need kahekesi sellegi poolest, et pigem on Krafinna teos „100% Krafinna” ja Luks esitleb end targa loomana.
Tark loom pole Luksi tähenduses lihtsalt mingi koer, kes trikke oskab, vaid eelkõige arukas inimene. No ja oskab trikke.
Luksi raamatu vähem kui 70 leheküljel leidub veidi väiksem arv lauseid. Luuletustena pole need enamasti vormistatud, enamasti on need ühe või- kaherealised suurtähelise algusega punktita laused, tähelepanekud, sõnamängud. Võti on Luksi enda käes: „Kui kuulen sõna „kultuur”, / siis haaran kalambuuri järele” (lk 13). Võinuks ju vormistada hoopis nii: „kui kuulen sõna / kultuur / siis haaran kalambuuri / järele”. Vormistuslikult veelgi luuletusem olnuks: „kui / kuulen / sõna / kultuur // siis / haaran / kalambuuri / järele”. Jaa, vaat see oleks luule, mis sütitab südamed ja mida me ootame. Kuid hoolib siis filosoof sellest? Ei ta hooli, paneb teesi kirja ja kuulutab õhtu lõppenuks, selmet nagu üks õige luuletaja veel kord ridu ümber tõsta.
Teisal maksab Lukski luulele veidi rohkem lõivu. Mitmel tasandil esindab seda tekst „Tammsaarefoobi talv”: „Kuningal on külm – ahju! / Tõde ja õigus – ahju! / Juudit – ahju!” (lk 19). See on üks näide selle kohta, mille puhul on autoril kõik õigesti läinud, alates vormist lõpetades sisuga.
Terane ja muhe ja erudeeritud on Luks küll ja läheb vajadusel labaste tõdedeni, isegi vanade lollide naljadeni, milleni arem ja kõrgelt arenenud kriitikameelega autor laskuda ei julgeks. Filosoof, kes kogub tualettpaberirullide ümbrispabereid, ei saagi mingi nahahoidja olla.
„Üks mees väitis, et kõige seksikam / on naisterahva vasak jalg / Teine vaidles vastu, et hoopis parem jalg / Mina arvan, et tõde on kusagil vahepeal” (lk 60) või siis kohe kõrval: “Teismeliste noorukite seas valitseb / sageli käegalöömise meeleolu” (lk 61). Osalt peidetud, osalt otseütlevad obstsöönsused, mille sõnastamist näib autor mõnuga nautivat, loovad mõttelise järje Batmani ja Robini terasele ja luulelisele pastišikogumikule „Eesti „Tule jumal appi” kirjandus” (Ji, 2012), kus, muuseas, leiduvad Ingvar Meeni absoluutselt geniaalsed illustratsioonid.
Kujundite nagu „kürva kuju rüütel” (lk 11) ja tähelepanekute nagu „impotent tegi südame kõvaks” (lk 65) vahele mahub kena väike tsükkel, milles suurte mõtlejate nimedele järgneb nende põhimõtteist tõukuv kalambuur, millega vint filosoofilistele sügavustele peale keeratakse. Walter Benjamini nime järele kirjutab Luks: „Digitaalfotograafia võidukäigu tõttu / osutub ilmutus üleliigseks” (lk 45). Väga hea, tõesti, väga hea. Või siis Edmund Husserli puhul: „Asjale!” (lk 47). Lihtsalt ja löövalt nagu filosoofiadoktorile kohane.
„100% Leo Luks” mängib mängu, mida on eesti keeles ikka mängitud, kord paremini, kord halvemini, kord põhjalikumalt, kord pealiskaudsemalt. Keelemängudel ja kalambuuridel sõitjaid on meil ikka jätkunud ja jätkub veelgi ning tuleb neid juurde rohkem, kui eest ära surra jõutakse. Head nalja on keeruline teha, Luksil see kord õnnestub, kord mitte, kuid see polegi oluline. Tähtis on tal, mis puudutab luule- või luulelaadset loomingut, leida vastus lugejal tekkivale küsimusele, et kas sellest piisab.
100% Krafinna
Krafinna nime all avaldab luuletusi ajakirjanik ja muidu tore inimene Ene Kallas, kelle looming jõudis esmakordselt kaante vahele 2011. aastal. See oli üks täitsa põnev raamat, sest see oli ühelt poolt lugedes Kaarel Kressa „Vereurmarohumesi” ning teiselt poolt Krafinna „Teki all ja köögikardinate taga”. Sel aastal Krafinna raamatut „Tark loom” Kressa ega kellegi teisega jagama ei pidanud, ju siis kannab ta koostaja ja kirjastaja
(:) kivisildniku arvates raamatu ainult oma õlgadel välja küll.
Koostaja ja kirjastaja polegi selles osas eksinud. „Tark loom” kannab välja, on terviklik ja ilmselt ammendav ülevaade Krafinna loomingust, isikust ja isikut ümbritsevatest ja tema personaalse ruumi moodustavatest inimestest, loomadest, tööst, filmidest, raamatutest ehk siis, jah, see on sajaprotsendiliselt Krafinna.
Oma ruumi sõnastamine ja mõtestamine on Krafinna tugevamaid külgi. Luuletuses „Hirmus koht” saavad kokku tema kass ja koer ja ilmne vastikustunne, mis tabab hommikuti tuhandeid tööinimesi: „ma pean tööle minema / ütlesin / ja vaatasin kassile otsa / kass keeras selja / / ma pean tööle minema / ütlesin / ja koer värises vastu /sabaotsast kõrvadeni / / ma pean tööle minema / ütlesin / võtsin endal natist / ja tõstsin teksadesse / / ja siis ma läksingi kohta / millele kass keerab selja / koer hakkab värisema / ja enda natt / kärisema / / mine siis tööle / või kuhugi” (lk 67). Eks see värisema-kärisema on tiba kahtlane, aga „natt” seevastu muhe. Kokku kasvab sellest kohatisest konstrueerimisest täiesti aktsepteeritav argipäevaluule selle sõna heas tähenduses.
Kassiteema jookseb viide peatükki jaotatud luulekogust üldse tihedalt läbi. „Kass istub aknalaual / ja vaatab vaikse etteheitega / kuidas see ilm on perse läinud / hüppab maha ja läheb / kraabib koeratoidule / ajalehti peale”
(lk 30). Kes vähegi kassiinimene on, tunneb olukorra ära. Sama käib näiteks teksti „Superstaar” kohta: „mina / superstaar / oskan kõndida / kiiktooli serval / oskan kastil / kükitada teha haisu / oskan nurruda / / mida oskad sina / bestsellerite autor?” (lk 33).
Kassi- ja argipäevaluule vahele on Krafinna põiminud filosoofilisemaid, mitte nii argipäevaseid ja kassilisi tekste. Kuigi need jäävad vähemusse – eriti mis puudutab luuletaja luuletusi luuletustest, luuletajatest ja luuletamisest – ega moodusta raamatu just kõige tugevamat osa, võrsuvad mõnikord just neist „Targa looma” eredaimad hetked. Tipuks on selles vallas luuletus „Vanaemale”, mis algab nii: „vanaema läks surnuaeda / tõmbas rätiku pähe ja läks / ütles näe jaanipäev läheneb / hauad vaja korda teha / muidu kogu ilmale vaadata / lohakaid ristiinimesi” (lk 60) ja lõpeb nii: „lähen minagi surnuaeda / panen selga viisaka kleidi / ütlen näe surmapäev läheneb / ükskord see ometi jõuab / aga mina ei lähe lillede / maailmalõpukohviku lauluga / / mina lähen käsikäes vanaemaga” (lk 61).
„Vanaemale” on ilus, tundeline, eluline, krafinnalik ja väga hästi vormistatud luuletus, mis lunastab mõnedki raamatu patud nagu puhutine sihitus ja hajevus nagu tekstis „aeg ripub / juba üheksandat tundi / tegelikult aastaid / / see ehteks / tardunud aeg / mis mõnikord / ka midagi näitab / / sõltuvalt suve- või talveajast / või hoopiski kohast / kellegi kehal” (lk 20). Midagi kuidagi tundub olevat, aga tegelikult eriti ei ole.
Tervikuna on „Tark loom” meeldiv lugemine, mille puhul on tuntav autori poosetamata siirus ja ausus. Puhtalt vormiliselt leidub küll kohatist heitlikkust, kuid isikupärane stiil on aimatav ning mõne aja pärast ilmselt pareminigi tabatav.
Bibliograafiliselt jääb Krafinna esikteoseks „Teki all ja köögikardinate taga”, aga sisuliselt tahaks selle proovitööks nimetada ja debüüdiks kuulutada „Targa looma”. See on juba täitsa õige ja päris raamat. Kui Krafinnalt tuleb veelgi tekste nagu too „Vanaemale” või „Ilusad värvid”, mis räägib meile Rubiku kuubikust: „nii keerutangi / ma aegajalt käes / seda sassikeerdunud / kuuetahulist maailma / ning püüan meelde / tuletada ammu meelest / läinud valemit” (lk 71), siis on veel õigem ja veel rohkem päris.