Säält ma saiõ sõnakõrra

Doris Kareva

TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuurimise keskuse ja Tartu Kirjanduse Maja algatusel toimus 21. septembril Tartu ülikoolis Kauksi Ülle poolesajanda sünnipäeva puhul pidulik ja põnev seminar „Säält ma saiõ sõnakõrra”. Lõuna-Eesti saatkonna ruumides oli välja pandud ühepäevane temaatiline näitus ja seminarile järgnes hoogne sümpoosion kirjandusmajas, kus esitleti Kauksi Ülle vastset luulekogu „Palunõiaq”. Tiia Allas andis asjatundliku ülevaate Kauksi Ülle kogu senisest loomingust. Kuigi 20 aasta jooksul kirjutatut 20 minutiga kokku võtta on üsna võimatu, kuulas saalitäis tudengeid ometi suure huviga. Ja ruttas seejärel järgmistesse loengutesse. Piret Viires oli seminari eel avanud peaaegu veerand sajandit varjusurmas viibinud kasti, kust ilmusid nähtavale kirjanduslikud haruldused nagu TRÜ ajalehes ilmuma hakanud „Littera” sarjas esimesena avaldatud tol ajal ajakirjanduse esimese kursuse tudengi Ülle Kauksi eestikeelsed luuletused „Ühikapoeesia” pealkirja all. Tekste saatis kursuseõe Margit Mikelsaare (praegu Sutrop) sarkastiline ankeet vastuolulisest loovisiksusest:  * Ta ei häbene oma luuletusi, küll aga nende autorit * Iseenda heaks on ta valmis kõigeks * Ta jumaldab sõprust, aga hülgab sõpru * Ta armastab julgelt riietuda, seetõttu on tema riided vihahoos õmmeldud * Tal puudub lugupidamine autoriteetide vastu, igaüks neist peab oma väärtust enne tõestama * Ta vihkab ülekohut, seepärast armastab Meest kui sellist * Ta ei oska hääldada ühegi väliskirjaniku nime, aga see-eest tunneb mõningate teoseid * Sõnast „kehakultuur” meeldib talle sõna teine pool, aga „luuleklubist” seevastu esimene.

Päntris ehk Pälsoni tänava filoloogide ühikas sai tuba 307, mida Ülle ja Piret jagasid, elava seltsielu keskuseks. Tolleaegsesse Henn-Kaarel Hellati juhitud luuleklubisse Vile kuulusid peale Ülle ja Pireti ka Tõnu Õnnepalu, Jaan Malin, Taive Särg, Tiina Kaalep, Ene Paaver, Peep Pedmanson jpt. Käidi palju koos, loeti ja arvustati üksteise loomingut, esineti luuleõhtutel ja avaldati ühisarvustusi Luule Vile nime all. Hellati järel võttis klubi juhtimise üle Jaan Kaplinski. Vile pürgis rühmituseks, püüdis oma haralises koosluses leida ühisosa ja ühist vaimu ajal, mil räägiti väga palju põlvkondadest, müütidest – ja mil Kauksi Ülle kirjutas veel eesti keeles:
 
„Ei müüditus ole minu müüt.
Ma müüditust ei tunnista.
Kui teaksin, et te tahaksite,
ma annaks teile oma maa.”

Just usk oma maasse, oma maa jõudu ja soov seda teistega jagada on paatos, mis Ülle tegevust ja loomingut on kandnud.

Kui Ülle asus tööle Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna metoodikuna – poole kohaga –, siis jätkus Tartu Kirjanike Majas Õpetajate tänaval, kirev seltsielu, selle pinnalt sündis 1988. aastal kirjanduslik rühmitus Hirohall. Kauksi Ülle kõrval kuulusid sinna Karl Martin Sinijärv, Sven Sildnik, Jüri Ehlvest ja Valeria Ränik.

Oma manifestide, sürrealistlike häppeningide, salonglike skandaalide, tugevate ja teadlikult üles ehitatud isikuimagotega oli Hirohall kirjanduslik rühmitus par excellence. Karl Martin Sinijärve leitud märksõna etnofuturism haakus rahvusliku ärkamisajaga igati, ühendades arhailise ürgse etnilise sisu moodsa vormiga, aga ka moodsa sisu regivärsilise väljendusega. 1994. aasta manifestis on etnofuturismi kirjeldatud kui sädet, mis tekib kahe pooluse kokkupuutumisel ja mis on kultuuri loomulikult elavdav jõud. Tänaseks on etnofuturismi mõiste kasvanud üle Eesti piiride, näiteks Udmurtias koguni peavoolustunud. Eestiski on etnofuturism kaasatud gümnaasiumi riiklikku õppekavasse. See, mis oli kunagi spontaanne ja mänguline, on tänaseks kanoniseeritud, nagu ka Kauksi Ülle etnofuturismi emana. Nii sünnivad uued mõisted ja nähtused, nii sünnib ajalugu.

Hasso Krull võttis teatepulga üle ja vastandas pärimuse ja ajaloo. Kirjanik võib olla kolmel viisil: kas kirjutada nii palju ja nii hästi, et tema biograafia on vajalik üksnes tõendina, et ta on elanud; kas elada nii värvikat avalikku elu, et kõiki ta teoseid loetakse üksnes illustratsioonina sellele või toimetada ühtaegu mitmes suunas, saades niimoodi sümboliks. Kauksi Ülle on kaheldamatult kolmandat tüüpi kirjanik. Tema ümber on koondunud kõik, mis kirjanduse aktuaalseks teeb – ja ühtlasi sellest välja viib. Võru mudel võimaldab läbi elada müüte, mis Suur-Eesti vaatepunktist erilist elevust ei tekita. See keel, maailmavaateline etnofuturismi manifestatsioon, püsib ja uueneb üha. Siinkohal kuus teesi.
1. Pärimus ja ajalugu vastanduvad teineteisele nagu kogemus ja jutustus. Kogemus võib olla sügavam või pinnapealsem, isiklikum või jagatum, aga alati saab temast kõnelda mitmel viisil – iga jutustus on üks kogemuse liigendamise ja jaotamise viis. Ajalugu püüab samuti teatavat talletatud kogemust liigendada ja jaotada, kuid pärimusest ta täielikult mööda minna ei saa: pärimus peab ajaloo vähemalt omaks võtma ja kinnitama, isegi kui ajalugu otseselt pärimusest ei lähtu. Nii on ajalugu ilma kogemuseta jutustus. Kogemuseks võib ajalugu saada alles siis, kui pärimus on ta kogemuslikult teostanud.
2. Kauksi Ülle jaoks kehastub pärimus nii võro keeles, kogukondlikes tavades kui suulises traditsioonis. Kui kirjutada võrokeelset kirjandust, milles väljendub kogukondlik meelelaad ja mis on otseselt seotud suulise traditsiooniga, ilmub ajaloolisele tasandile pärimuslik hääl,
mis nõuab endale olemisõigust ja omandab ka teatava ajaloolise mõõtme.
3. Ajaloo iseloomulik tunnus on see, et ta püüab pärimust lammutada. Kõik, mis näib pärimuses olevat ühtne, jagatud ja lepitatud, muutub ajaloos killustatuks, eraldatuks ja vastuoluliseks. Just niisuguse konflikti esitab luuletus „Igavene eksport”, kus minategelane langeb ajaloo muserdava surve alla, sest talle püütakse näidata, nagu oleks pärimuslik aine tegelikult võõras ja „laenatud”. Luuletuse käigus saab ta aga pärimusliku enesekindluse tagasi, leides, et samasugust „laenamist” võib ka tänapäeval rahumeeli jätkata.
4. Siin ilmub pärimuse ja ajaloo konflikt oma kõige teravamal kujul: sellal kui pärimus teeb kõik kultuurielemendid omaks, muudab ajalugu nad võõraks. Kultuur hakkab siis koosnema erineva päritoluga elementidest, mille algupära jääb meile tihti kättesaamatuks; keel hakkab koosnema sõnadest, mis pole tegelikult meie omad, vaid on pärit kaugetest ja võõrastest, meile tundmatutest keeltest.
5. Kauksi Ülle eesmärk näib olevat kogemuse vabastamine – pärimuses pole kultuurilaene, algupära ega võõraid elemente. Kes samastub pärimusega, ei pea otsima identiteeti ajaloolisest jutustusest, vaid võib ise jutustada pärimuslikku ajalugu, mis kattub tema enda kogemusega. Nõnda on pärimus ajaloo võitnud ning kogemus on taas ühtne, jagatud ja lepitatud.
6. Selline vabastamisprotsess saab Kauksi Üllel võimalikuks kirjandusliku eksperimentalismi kaudu, millega rööbitub maailmavaateline eksperimentalism: kui vanavanemate õpetused enam ei kehti ja uusi kuskilt võtta pole, tuleb ka omaenda elus lakkamatult eksperimenteerida. Mõlemal juhul aga toetab eksperimenteerimist pärimuslik kogemus, mis annab eksperimendile jõu ja kandvuse.

Margit Tintso kõneles Tarto-Võro Seltsi vaimust või õieti aatest, lõunaeesti kirjanduse vaimust, mis on kergesti äratuntav, kui ka mitte kergesti sõnastatav. Kas inimese identiteet on seotud kodukoha, iseloomu või keelega? Lõunaeestlane olevat oma loomult ettearvamatum, elavam, muutlikum, on leitud. See võib, aga ei pruugi keelest sõltuda. Keelt on aga raskem ette kujutada kui üht või teist inimest. Ja mõistagi näeb iga piirkondliku identiteedi looja oma piirkonda erilisena.

Ave Mattheus kõneles naisetüüpidest ja suhtemustritest Kauksi Ülle loomingus, rõhutades, et mitmekesine naisetüüpide galerii annab üldkultuuriliste stereotüüpide asemel kolme põlvkonna Eestimaa naise koondportree. Targa toimeka vanaema arhetüüp esineb ka saagaliku „Paadi” Ainus kui sümboolses esiemas, keda valitseb elu edasiviimise vaim, kes saab hakkama mehe toetagi. Järgmine põlvkond on nagu „Uibu” Anna juba kaotamas ürgset sidet. Nad on kolinud linna, tublid ja töökad, sageli pere ülalpidajad, mõtestavad naisesust ning avastavad keha seksuaalsust julgelt ja naudinguga, avatult ja kompleksivabalt. Kolmas, tütarde põlvkond, on sattunud tarbimise hammasrataste vahele. Oma kolumnis Eesti Naises on Kauksi Ülle igas numbris andnud mõne nipi, nõuande või meeldetuletuse Suure Ema õeskonnast. Mõneti on kõik need naisetüübid ühe ja sama naise, esmajoones ema ja abikaasa arenguetapid; järk-järgult kasvanud on naise teadlikkus oma võimalustest.

Aare Pilv meenutas, kuidas ühe Madis Kõivu lavastuse eel küsis keegi Vanemuise kassas, kas sünkroontõlge on? Kuuldes, et pole, ta loobus etendusest. Pilv imestas, et leidub inimesi, kellega ta jagab küll emakeelt, aga mitte keelelist kontiinumit. Analüüsides tagantjärele oma tõlkeid rohkete näidete varal, märkis ta vajadust tõlkides lakkamatult võnkuda kahe printsiibi vahel. Kui tõmmata selge piir eesti ja võro keele vahele, saab rütm ja kõla sageli kannatada. Teine võimalus on erinevusi võimalikult hägustada, järgides mõistetavusmiinimumi põhimõtet – ilmekas näide on Tuglase „Seitsme venna” tõlge. Siis võib aga tekkida stiilinihe, algteksti neutraalsus läheb kaotsi ja see pole originaali suhtes aus. Nii tulebki pidevalt kahe printsiibi vahel loovida.

Heidi Aadma meenutas, et oma paarkümmend näidendit kirjutanud Kauksi Ülle, kes peab pärimuskultuuri-põhist teatrit oma südameasjaks, kirjutas esimese juba viiendas klassis. Ja nagu selgus, mängitakse seda koolis tänapäevani! Kauksi Ülle keeleline ja kodulooline valvasolek on märkimisväärne, dramaatilise tõlgendatavuse osas talle võrdset naljalt ei leia. Ene Paaver on märganud, et suuri draamasid tuuakse eesti teatris esile enamasti ikka meeste kaudu, naispeategelaste puhul on teemaks kas armastuse puudus või üleküllus. „Taarka” on ses suhtes erand, sümboliseerib väikese kultuuri suurt väge. Mitmehäälse rahvalaulu vaatemängulisus, suveteater kui keskkonnateater on teatri võimaluste parim kasutus.

Merlin Mürk kõrvutas „Taarka” näidendit stsenaariumi ja filmiga. Näidendi kirjutamise põhjuseks oli huvi Taarka kui isiksuse vastu ja soov kirjutada Mercale sobiv omakultuuri ainesega ooper, aga ka rajada sild üle sajanditepikkuse kultuurilõhe setode ja võrokeste vahel. Nii kajastab näidend rohkesti XIX sajandi lõpu ja XX alguse Setomaa eluolu, poliitilist ja kultuurilist olukorda, see on tõsine, mastaapne ja tõepärane. Film keskendub rohkem Taarka tegelaskuju libahundilikule olemusele, on koomilisem ja pinnapealsem, kohati vägivalla, alkoholi ja ropendamise rõhutamisel räigegi. Näidendis on kasutatud üksnes lauluema enese loomingut, filmis on sisse toodud näiteks „Mu meelen kuldne kodukotus”, vene romanss ja „Tuljak”, aga ka terve rida uusi tegelasi. Näidendis on ainus iseloomu ja erisusega tegelane kogukonna reegleid trotsiv Taarka, ülejäänud pigem tüübid, filmis tõusevad paljud tegelased karakteriteks. Tähelepanuväärne on, et kui näidendis on Taarka positiivne ja traagiline kangelane – Vassoga ei lepi nad kogukonna vastuolude tõttu –, siis filmis mõjub Taarka pigem negatiivselt oma võõristava naha- ja juuksevärviga, rõhutatult lõtvade elukommetega – ja Vassoga ei lase leppida Taarka isemeelsus. Näidendis on tähelepanu all seto keel, eluolu, esemeline ja materiaalne kultuur ning poliitilised sündmused, film on märksa vähem traditsiooniline, ühendades stereotüüpsuse eksootikaga. Nii näidend kui film aga täitsid küllaga oma eesmärgi ja täiendavad teineteist.

Andreas Kalkun võrdles seto lauluemade loomingut Kauksi Ülle lüroeepikaga. Viimases leidub palju rahvalaulu ja pärimuslikku (Kalmonäio, Leemeleht, Kuldnaane, Hiirohall), aga ka keele-eelset keelt, ema-lapse emotsionaalset hoidekeelt. Igal seto laulul on niikuinii mitu versiooni; Ülle on need oma luules uueks teinud. „Tüübikindlaid” laule ei pea vastandama improvisatsioonidele. Jakob Hurt on öelnud: „Mi lauluq omma ürgmõtsa liaaniq, miä lasõ-i hinnast muuta muudsa kultuuri kunstligust aiapindrest.” Seto laul ongi nagu ürgmets ja laulda võib mitut moodi. On olnud palju seto lauluemasid, kelle nimegi ei tea, aga tekstidest on näha, et nad niisama vabad on olnud kui Ülle.
Järgnes vastse raamatu „Palonõiaq” esitlus, kus iga väljalaotatud raamat oli unikaalne. Gutenbergi Poegade trükitud hallikaaneline luulekogu Räpina paberil on Evar Riitsoo graveeritud trükipakkude abil saanud ainulise ilme: sõnajalg, pihlaoksad, Ülle autoportree kõrvarõngaga, uted, konnad, sisalikud … Viimased olid Palu talus möödunud lapsepõlves Ülle armsaimad mänguseltsilised. Ja eesti keeles ongi raamatu pealkiri „Sisalikud”.

Kauksi Ülle loominguline teekond on olnud kirgas, helde ja julge, tulvil müütilist väge ja ühendavat jõudu. Seda kinnitas kõlavalt ka Mokornulga leelokoor. Jätku! Kõkkõ hääd ja jakku!