Seesama meri meis kõigis

Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy sõlmivad ühises luulekogus ajatud teemad alates inimese soontes voolavast punasest merest kuni kivide ürgse tarkuseni.

SAARA LOTTA LINNO

Eelmisel aastal sidusid oma loomingu ühiste kaante vahele kolm eri keeletausta ja luuleloomuga kirjanikku: Adam Cullen, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy. Nad pakkisid kohvrisse oma käekirja, sidusid vööle end paeluvad teemad ja rändasid ühele Saarele kesk ilmamerd. Peagi uhtusid lainevood meie kaldale luuleraamatu nagu pärlmuttersätendava merikarbi.

Adam Cullen, Øyvind Rangøy ja Veronika Kivisilla „Kolme sõlme“ esitlusel.

Kris Moor

Jürgen Rooste on nimetanud „Kolme sõlme“ „poeetiliseks reiskirjaks“.* Ühest küljest võib määratlusega nõustuda: reisikirja kombel maalitakse lugeja silme ette kaugeid vaateid mereäärsest olustikust, ja kuigi tekstid justkui ei kõnele ühest kindlast kohast, kirjutatakse ka „kohalikest“ inimestest: näiteks kirikuõpetajast aednikust ja kellestki onu Paulist. Ent kui reisikirjad rõhutavad tavaliselt kaugete kohtade eripära ja eksootilisust, siis „Kolmes sõlmes“ mõtestatakse kaugused lähedasteks. Olgu kaugus siis minu ja teise, mäluvahemike, mineviku-oleviku-tuleviku või – kõige üldisemalt – alguse ja lõpu vahel. Kaugused seotakse köiega kokku, ja et ühendus kindel saaks, siis lausa kolme sõlmega.

Tekst jaguneb viie osa vahel: „Esimene aerutõmme“, „Kolm sõlme“, „Norra-eesti ühendav meresõnastik“, „Ringots“ ja „Kiiluvees“. „Esimeses aerutõmbes“ tehakse lüürilises proosas sissejuhatus, antakse märku teose sünni­impulsist ja kõneldakse kirjutajate esmakogemustest merega. Kuigi selline eelhäälestus ei ole teose lugemiseks tingimata vajalik, kuna seal selgitatu avaldub ka luulet lugedes, ilmneb sissejuhatusest üks tähelepandav printsiip. Nimelt see, et teksti hakkab lausuma kolm erinevat häält. Jutujärge märgitakse punase, sinise ja halli sõlmesümboliga. Kolm häält jäävad sõlmemärkidega pea kõiki tekste saatma ja eristama. Ent see, kellele mis sõlm kuulub, selgub alles teose viimases osas „Kiiluvees“, kus ujuvad kolme kirjaniku tutvustused. Niisiis on kannatlikul lugejal võimalik teost lugeda peaaegu nii, et ta ei tea, kelle tekstiga parasjagu tegu, lastes häältel kõlada autoritele tähelepanu pööramata.

„Esimese aerutõmbe“ ja „Kiiluvee“ vahele koondub teose põhiline osa: „Kolm sõlme“, „Norra-eesti ühendav meresõnastik“ ja mõistatuslik-paradoksaalse pealkirjaga „Ringots“. Esimene ja viimane koondavad luuletusi, keskmine aga kujutab endast norra-eesti sõnastikku, mis koosneb mereteemalistest sõnadest. (Õnge)konks seisneb selles, et nimistusse on valitud sõnad, mis on kahes keeles kas sarnased (nt kikkert – kiiker) või täiesti ühesugused (makrell, hai). Sõnastik on omamoodi kulminatsioon luulekogu esimesele poolele, kus otsitakse ja märgitakse ühisust – Jaan Kaplinski sõnadega „sedasama merd meis kõigis“. „Ühendavas meresõnastikus“ leitakse see meres ja keeles. Nagu oodata, ei leia sõnastikust eri luulehääli markeerivaid sõlmi, seal valitseb ükshäälsus. Kuigi keelepiiride hägunemine sõnavaras on kahtlemata mõjus märk sellest, et keeledki ei suuda meid teistest täielikult eraldada, saaks kõigi autorite keeletaustu arvesse võttes sümbolit veelgi laiendada, lisades sõnastikku ka inglise keele.

Luules tuleb küll ikka ja jälle ette seda, et mõtte-, põlvkonna- või teekaaslased panevad luuletused ühte raamatusse, ent see on iga kord märkimisväärne sündmus – eriti kui arvestada, et lüürika on väga individuaalne. Selliste kogumike terviklikkus võib avalduda eri tasanditel, „Kolm sõlme“ haakub aga nende teostega, kus teose aluseks on ühine temaatiline kontseptsioon. Sellist tüüpi luulekogusid on rohkelt ilmunud üksikautorite sulest, kolme autori luule­kogus on sellevõrra põnevam jälgida, mismoodi tekstid omavahel suhestuvad, kus lahknevad ja kus kokku puutuvad.

Kolm häält jätkavad äratuntavalt kolme luuletaja varasemates kogudes väljakujunenud poeetikaga, arendavad seda edasi. Adam Culleni tekstid „Kolmes sõlmes“ on tema varasematest haikudest kaasa võtnud äärmiselt napi väljenduslaadi ja looduspildid ning lähevad taas vabavärsi manu. Napisõnalisus tipneb sellega, et kui ei leidu võimalikult täpset sõna, leiutatakse selleks mõni uus: tormisuurune ja pilvima (lk 48), jumalategajätt ning karekohalik (lk 67) jne. Veronika Kivisilla jutuvestjalikult tegusõnarohked ja narratiivsed luuletused koonduvad paari metonüümilise või sõnamängulise metafoori ümber, mida läbi teksti korduste kaudu arendatakse (näiteks tormist pääsevad tormipääsud, lk 62). Øyvind Rangøy tekstid rändavad mineviku- ja mäluradadel, põimivad piibliallusioone ja asetavad kõrvuti väga suure ja väga väikse mastaabi: „Ja maa / oli tühi ja paljas ja pimedus / oli leinaja süda“ (lk 31). Autorite käekirjad joonistuvad selgelt eristuvana välja, sõlmed teevad eri häält.

On huvitav, mis punktides need kolm häält kokku laulavad. Muidugi on äratuntavalt sarnane tekstidest peegelduv maailm: meri, saared ja nendevaheline dünaamika („Nad vastutavad, hoolitsevad üksteise olemasolu eest“, lk 13); mereäärne kivine, liivane ja okkaline maastik. On tekstipaare, mis räägivad erineva häälega samast asjast, näiteks Rangøy ja Kivisilla luuletused, mis kõnelevad üle lahe elavast pika igatsusega onu Paulist (lk 50 ja 51). Kui ühes Kivisilla tekstis tõdetakse, et on jälle hakatud armastusest kirjutama (lk 70), mõtiskleb Cullen kohe selle järel samuti armastuse üle (lk 71). Teised luuletused jällegi suhestuvad kaudsemalt, nende tähenduste laineringid ühinevad ootamatumalt. Kui hääled jutustavad algustest (mida nad teevad tihti), siis võib ühes tekstis domineerida individuaalne perspektiiv („Ma sündisin, kui meri oli jääs“, lk 19), teisal räägitakse maailma loomisest kollektiivile („Algus ja / ootus: et ühel päeval / on see meie maa“, lk 21), kolmas rõhutab üleüldse juhuslikkust („ega iga saar ole / tulemäe tütar / teinekord piisab / juhusest, oksast, liivast ja veest“, lk 59), ja lugeja jääb mõtlema, mida ühist võib leida maailma loomisest, saarte tekkest ja inimese sünnist. Võib-olla ütlevad kõik hääled nii, nagu Kivisilla John Donne’i parafraseerib: „no man is an island / yet everyone is“ (lk 23)? Mitmehäälsus nii tekstitasandil kui ka vaatenurgas osutab igal juhul sellele, et ühest asjast rääkides võivad ühtaegu kehtima jääda erimeelsused ja nõusolek.

Kui alguses võib tõesti arvata, et luule on sündinud ühes kohas viibides, samu asju vaadeldes – üheskoos vaadatakse üle vee, pannakse luule võrsuma kivisest pinnast –, siis teose lõpu poole toimub tunnetuslik muutus. Hääled kõnelevad ilmamere eri asjust: hall sõlm käib Põhja-Ameerikas odžibveide juures, sinine sõlm mõõdab laevaga kaugusi, punane sõlm istub ikka lemmikpingil lahe ääres. See, mis seob, jääb aga samaks: meresinine niit jookseb tekstide vahel edasi, algruum on ikka mereäärne, ka siis, kui hääled enam täiesti ühes ei kõla. Nagu ütleb sinine sõlm Rangøy häälega: „Meri ei lahuta“ (lk 64).

„Kolme sõlme“ jõud tuleb Culleni, Kivisilla ja Rangøy luule erinevast kõlast, mis kajab enamasti ühistel meremaastikel. Ajatud teemad alates inimese soontes voolavast punasest merest kuni kivide ürgse tarkuseni sobivad kolme kirjaniku sõnadesse hästi. Neid teemasid on eesti luules ikka ja jälle tarvis uuesti sõnastada – ja pole ka imestada, kui mere ja vere paralleelsus istub juba me keeles ja puudutab ka paadunud maarotte. Uuema perspektiivi annab ehk tõdemus, et meri ühendab meid ka teiste keeltega (muuseas, sisekaanel on kirjas „Kolm sølme“), samuti tasub lugemisel tähelepanu pöörata sellele, kuidas kujutatakse aega. Raamat ilmus olukorras, kus selle ideedest võib kasugi olla, ajal, mil ühisolemine on sõrmeotstest kaugele libisenud … Pealegi võib sellest randa uhutud merikarbist leida ka pärleid, mina leidsin need lehekülgedelt 27, 62-63 ja 68-69. Aga võib-olla on need vahepeal juba teistele lehtedele veerenud.

* Jürgen Rooste, Hullunud ilma ravib vaid luule. – Maaleht 12. XI 2020. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/91628221/hullunud-ilma-ravib-vaid-luule

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht