Segamatu tasakaal

Globaalne infotulv Lauri Pilteri lüürilist omailma ei õõnesta, inimese suhe maailma on luulekogus „Laikmaa välu“ pingevaba, ajatu ja meelekindel.

BRITA MELTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lauri Pilter kui tunnustatud prosaist ei ole luuletajana kaugeltki sama hästi teada. Oma luuletusi on ta sidunud küll proosateostesse, ent iseseisvaid värsse sai vist alles 2011. aastal Akadeemiast lugeda. Seejärel on olnud veel paar lüürikuna ülesastumist enne värsket esikkogu „Laikmaa välu“, mis kõiki neid varem ajakirjanduses ilmunuid ka sisaldab.1 Pisut üle viie aasta tagasi Loomingus avaldatu avasid read „suuri sõnu teen / järjest harvem ikkagi / ilu on armas“ („Laikmaa välus“ lk 41), nii on autori juubeliaastaks kokku pandud võluvalt minimalistlik raamat just nonde harva loodud luulesõnade pikalt kujunenud koondus. Nimelt osa luuletusist on dateeritud, üksainus aastaga 1991 (!), ülejäänu loomisajaga määratletuist pärineb peamiselt uue sajandi teisest kümnendist (viljakaim periood, muu hulgas viljakaim riimluule aeg, paistab olnuvat 2013-2014), sekka mõni varasem ja mõni juba 2020. aastate pala.

Raamat tõstab palge ja pealkirjaga esile looduse teema, sama teevad illustratsioonid luuletuste kõrval ning sisus lisandub rohusele välule hulk teisigi keskkonnamotiive: tagaaiad, linnamaastikud, jõgi, meri, rannaroostikud jm. Tõsi aga, et just lagendiku mõiste koos sellega kaasneva madala taimestikuga võtab kokku selle otsekui impressionistliku, vahetute elamuste ja hetkemeeleolude põhise kirka avarustunde, mis luuletekstidest pinnale jääb. (Muide, peale maastikumotiivi võiks just impressionistlik tundetoon seletada ka luulekogu pealkirja esimest poolt, ehkki väikese algustähega laik+maad võib samahästi mõista välu või lagendiku metafoorina.)

Kui lähtuda omailmaperspektiivist, märgib „Laikmaa välu“ avarus ning tajuvälja avatus teraseid ja mitmekesiseid täheldusi, mille tuum seisneb loodusluulele omases malbes viisis noppida kesk ühetoonilisena näivat valendust välja maailma pisiasjade säärased püsiväärtusega kilgendused, mis üleüldises pealispindsele sädelusihale orienteeritud suhtumises on märkamatud. Näiteks on juba avatekstis „Naadisalm“ luulemina enesemääratlusega antud pealtnäha harilikule motiivile võrratu eksistentsiaalne kujundlikkus: „Minu elu on naadiürt. / Kunagi üles katkutud, praegu tervistav, hoolega hoitav, / võib-olla justkui herbaariumi lehel, võib-olla hakituna purgis, / kunagi närtsiv, pudenev, roiskuv. [—] Armastan niisket, nätsket, varjulist“ (lk 5). Iluaednike silmis ääretult tülika umbrohu kaudu trotslike olemisvõimaluste läbikatsumisse on kätketud ühtaegu perspektiivikus, dekadents ja kestmise paratamatus, kuivõrd „Igal suvel õitseb valeva merena minusuguseid, / igal suvel niidetakse minusuguseid loogu [—] neid ühiseid pikki juuri pidi / püsime ikka, saludes, tagaaedades“ (lk 5-6).

„Laikmaa välu“ aga ei ole pelk loodusluule, ühtlane ei teemades, tonaalsuses ega vormides. Avangu lihtsaile naadi­salmidele järgneb voogleva sõnastuse ja lauserütmiga „Ehahämarus“ (lk 10), mis stiililt haakub Pilteri faulknerlikke mõjusid ilmutava proosateosega „Retk Rahemäkke“ (2010) ja luuletekstina toimib otsekui poeetika võimaluste koondregister: ebatavaliste epiteetide tulv, isikustamiste ja sõnade pöörd­järjestuste proovilepanek. See loob ühtlasi pinna poeetilistele lühistamismomentidele kui eri aegade ja kohtade vaheliste sildade võimaldajatele, mida võis täheldada ka teadvuse vooluga pingestatud „Retkes Rahemäkke“. Näiteks „Ehahämarusele“ järgnevas 2009. aastaga dateeritud luuletuses on juttu 2011. aastal „rabinaga“ alanud teekonnast, liipriteta raudteetammist, kus „raksus kord vagun“ jne (lk 11-12), järgnevas tekstis aga põimuvad lippude sarnasuse kaudu Vepsa­maa ja Šotimaa Lõuna-Uisti saar, aga „eoonide luitund-kollases hallaöös“ ka Kura meri ja kohalik „kolgaidüll“ (lk 15). Aimuva modernismihõngu ja sellealase intertekstuaalsuse („Euroopa keeled olid nagu hälin, milles polnud isegi raevu“, lk 17) sõlmib lüürilise lausuja autobiograafiline osutus: „Vanim vaarema, Rilke, Thomas Manni / ja Enno kaasaegne, kelle sõrmed noppisid / mu kaheaastasest nahast kaktuse­okkaid, / seob mind kindlalt modernismi ankrusse“ (lk 32). Kui nendele lisada mõni naiivsemaid toone esile toov riimiline tekst (nt lk 28), siis märgib Pilteri luulekogu ühtlasi poeetilistel väludel uitleja lüürilisi otsinguid ja kujund­likke katsetusi – taustal kulg varasema proosa stiili intensiivsusest „Vilekoori ja teiste juttude“ (2014) lihtsusse ja edasigi. Sealjuures on sõnastuslaadi keerukus asendunud teiste poeetiliste võtetega: nappidele ja tavapärasemate kõlakujunditega tekstidele on näiteks iseloomulik siire, mis semantilise pingestamise asemel aga annab luuletustele kerget mõtte­avarust.

Keskseks on „Laikmaa välus“ siiski looduse rütmi/aastaringi ja elu mustrite või aja kulu pidev põiming, seda nii tekstide omavahelistes haakumistes kui ka ühe luuletuse piires (nt lk 18-19). Võluvalt nappide vahenditega saavutatakse see eriti raamatu teises pooles, „Poeemis kolmikvärssides“, millest jupp on varem ilmunud pealkirja all „11 haikut ja 1 tanka“.2 Nondele impressionistlikele piltidele on nüüd lisandunud 71 samuti haikuvormis pala (kogu tsükli lõpetab siiski seesama üks tanka), millest suur osa täiendab Pilteri varasemast loomingust tuttavat sügavalt meelelist Läänemaa-kujutust. See võrsub paljuski pisitäheldusist nii linnalooduse kui ka maaolustiku kohta, kusjuures üleminekud ühest teise on sujuvad tihti tänu meremotiivile (nt „varesed pajul / leitsakus rohetav linn / taamal tagalaht“; „kahlan roostikku / linnast kaugele peatun / ongi vabadus“, lk 58-59). Ent samal ajal teravdavad lisandused lüürilist enesetunnetust, mis looduselamuste sidusas koosluses pakitseb („taas sajab vihma / minu igatsus kaldub / pajude moodi“, lk 50), samuti olustikukujutustesse pikitud (auto)biograafilisi vinjette, olgu motikasõidust isaga, tädi maasikasaagist, vanaema juures kalal käimisest või ema kallistusest. Nii võiks suisa öelda, et haikude tsükkel on poeem meelelisest olemistajust autobiograafia maastikel, kus toimuvate muutuste või vastupidi püside väljundiks pole pelgalt üksikud loodusvaated ja -kogemused, mida kolmikvärssidena peegeldatakse, vaid lüürilise lausuja terviklik tunnetuste väli. Seejuures on tunnetused põhjalikud ja hõrgud, ent väljenduses malbed: määravaiks on väikesed vaiksed vaatlused, kuid näiteks ökoloogiliste probleemide asjus, mille teadvustamist aimub küll („mõelda vaid aknast / näeb merd kas ta ei tea see / vaid kuiv lahesopp“, lk 48; „kogu reovesi / voolab sinna kuhu küll / see saast ladestub“, lk 60),3 see lüüriline lausuja seisukohti ei väljenda.

Selles peitub ka „Laikmaa välu“ suur erinevus peavoolust: globaalne infotulv Pilteri lüürilist omailma ei õõnesta. Keskkonna või ühiskonna (ent kindlasti mitte poliitilised) murekohad võivad pelgalt harva vilksatada nagu Tagalahe puhul või „Naadisalmis“ linnale kui ebasoodsale ümbrusele osutades (lk 5), ent need ei teeni mingit teravat reaktsiooni ja poeetilis-subjektiivses maailmas kestab segamatu tasakaal. Konfliktiihalejale igav, ent minu meelest on värskendav, kui niigi pingetest tulvil ilmas väljendub inimese suhe maailma ühtäkki sedavõrd pingevabalt, ajatult ja ühtlasi meelekindlalt nagu Pilteril.

1 Akadeemia 2011, nr 1, lk 58–60; Looming 2016, nr 9, lk 1252-1253; Akadeemia 2020, nr 11, lk 1931–1933.

2 Looming 2016, nr 9.

3 Kolmikvärssides poeemi läbiva meremotiivi põhilähe on Haapsalu Tagalaht, mis on pikka aega olnud Eesti rannikumere lahtedest kinnikasvamise tõttu kõige halvemas seisus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht