Seitseteist kevadist hetke eesti lastekirjandusega

Mis tõmbab lugema? Kolm lihtsat asja: et oleks seiklust, et oleks naljakas, et oleks hästi kirjutatud. Niisuguseid raamatuid ilmus mullu rõõmustavalt palju.

JAANUS VAIKSOO

2020. aastal ilmus Eestis 120 algupärase ilukirjandusliku lasteraamatu esmatrükki (95 proosa- ja 25 luuleraamatut). Eesti lastekirjanduse seis on olnud viimasel kümnendil püsivalt hea: meil on hulk väga häid kirjanikke, meie lasteraamatute kujundus ja illustratsioon on maailma tasemel. Ja ehkki uute teoste massiivi hulgas on päris palju sellist kraami, mida lastele ja nende vanematele ei soovitaks, ilmus head kirjandust eelmisel aastal rõõmustavalt palju.

Valisin möödunud aasta eesti lastekirjanduse algupärandite riiulist lugemiseks välja „seitseteist kevadist hetke“. Puht juhuslik arv tõi koos küünlakuu lõpu suure sula ja varakevadise päikesega meelde tolle kuulsa Nõukogude propagandaseriaali möödunud sajandi seitsmekümnendatest, minu poisipõlvest. Mina ja mu sõbrad ei vaadanud seda kui propagandat, vaid lihtsalt kui põnevat spiooniseriaali. Meie puhul ei olnud ideoloogial mingit tähtsust (kuigi rahvuslikke erimeelsusi sai Mustamäe poisina hakatud klaarima juba päris varakult): kõige tähtsam oli põnevus ja seda me sealt filmist saime.

Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et tänapäeva lapsevanematel on suur mure: kuidas äratada lapses huvi lugemise ja raamatute vastu? Siin pole mingit imetrikki. Alguses ikka isiklik eeskuju, heade raamatute ettelugemine ja edasi jääb vaid loota, et järeltulev põlv selle lugemise mõnu enda jaoks varem või hiljem siiski avastab. Mis tõmbas mu enda lapsepõlves lugema? Tegelikult olidki olulised kolm lihtsat asja: et oleks seiklust, et oleks naljakas, et oleks hästi kirjutatud. Minu põlvkond nimetabki oma lemmikutena ikka sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“, Astrid Lindgreni „Bullerby lapsi“ ja „Pipi Pikksukka“ ning Jaan Rannapi „Agu Sihvkat“. Kas raamat pidi pakkuma äratundmist või kubisema fantaasiast, oli juba maitseasi.

Millised siis on need „seitseteist kevadist hetke“ praegu, ligi pool sajandit hiljem, sel keerulisel aastal, mil viirushaigus ei tähenda enam mõnusat vaheldust koolile virna raamatute seltsis? Küll aga aitab üks hea lasteraamat hoida üleval meeleolu kogu peres, eriti kui seda mõnikord üheskoos ette lugeda.

Indrek Kofi „Palavikulilled“ tõigi mulle meelde ühe päeva lapsepõlvest: läksin koolist koju, paistis märtsipäike ja paksus lumes olid jalad läinud tinaraskeks. Teadsin juba, et olen jäänud haigeks ja ees seisavad pikad päevad palaviku ja raamatutega … Lapse palavik ja haigus on imelik asi: ta aitab suureks saada, õpetab üksi olema, enda sisse vaatama. Palavik võib olla tõsine ja samal ajal naljakas nagu veider unenägu. Just selline on ka Indrek Kofi ja Lucija Mrzljaki raamat. Kunstniku detailsed pildid tahavad aega ja uurimist, kirjaniku tundlik tekst paneb kaasa ja järele mõtlema. Mõnus lastele üksinda lugemiseks, vaatamiseks, aga veel parem koos ema või isaga uurimiseks, meenutamiseks, vastuste otsimiseks.

Selged sõnumid

Just väiksematele lugejatele mõeldud raamatutest hakkasid silma tugeva sõnumiga teosed. Seega on autorid eeldanud, et neid raamatuid vaatavad ja loevad koos lastega ka nende vanemad, kes aitavad loetut vahendada.

Piret Raua „Juurtega aed“ on terviklik kunstnikuraamat. Juurte ja võrade peen graafiline joon loob raamatut läbiva mustri: see on täiuslikkuseni viimistletud, püüab pilku ja kubiseb detailidest. Lastele meeldib unustada end selliseid pilte uurima. Ent raamat kannab väga selget sõnumit: mis on elus oluline. Sümmeetriliselt hooldatud Prantsuse pargi stiilis puud on juured sügavale mulda ajanud, kuid läinud aja jooksul väiklaseks, tigedaks ja muutunud sallimatuks kõige suhtes, mis on teistsugune kui „meie“. Kõige tähtsamad on juured, kuid juured sunnivad paigale, mistõttu jääb vaateväli ahtaks ja piiratuks. Väikekodanlikust maailmast võrsub viha. Puu, kel pole juuri, ei sobi nende juurde elama. Juhuslikult aeda sattunud vihmalomp, taevatäht, kivikamakas ja lind räägivad igaüks puudele oma loo. Kõige tähtsam on elus hoopis see, kui sul on TORE, ükskõik siis, kas juurtega või ilma. Lihtne sõnum, võiks öelda isegi, et liiga lihtne, ometi pole väga paljud seda elu jooksul mõistnud.

Gerda Märtensi autoriraamat „Virmalised“ on mingis mõttes „Juurtega aia“ vastand. Pildid on suure formaadiga värviküllased joonistused. Kliima soojenemine sunnib jääkaru Joni jätma maha oma kodu, loobuma juurtest. Elu pole enam tore, kui kaob tasakaal looduses. Poeetiline hoiatuslugu, kus ei puudu siiski lootus paremale tulevikule. Lootus peitub Joni vanaisa kingitud väikeses tinakarbis, mis on täis esmapilgul mõttetuid seemneid. Need seemned on möödunud aegade tarkuseterad, põlvest põlve edasi antav õpetus, kuidas elada loodusega kooskõlas, ent need on kasutud, kui uus põlvkond ei oska nendega enam midagi peale hakata. Asjad ei parane, kui oled üksnes kõigi vastu hea ja sõbralik nagu jääkaru Jon. Vaja on vanaisa, kes annab sulle lootuseseemne ja päästerõnga. Keskkonnateadlikkus on teema, millega pole kunagi liiga vara alustada. „Virmalised“ on hea algus.

Helena Kochi „Kõhu mäss“ (pildid perekond Pärn) on seiklusjutu vormis raamat tervislikest eluviisidest. Kuidas teha lapsele selgeks, mis on tema tervisele hea? Kochi raamatus mõtlevad väikese Uku kehaosad välja kõikvõimalikke trikke, kuidas poissi halbade harjumuste küüsist päästa. Raamatu lõpus tunnistab arst Ukut läbi vaadates, et poiss on terve nagu purikas. Loodetavasti juhivad teose hoogne stiil ja tabavad karikatuurid ka väiksed lugejad elu helgematele radadele. Igal juhul lõpeb raamat paljulubava lõbusa puuksuga.

Maarja Kangro „Isa kõrvad“ (pildid Kirke Kangro) ei ole tavapärane juturaamat. Autor teeb lastekirjanduses omamoodi kirjandusliku eksperimendi: kus kulgevad tänapäeval vanemate ja laste suhetes piirid? Kas oleme jõudnud autoritaarsete kasvatusmeetodite juurest teise äärmusse, kus piire ei ole ja vanematest on saanud statistid, kes peavad abitult taluma oma järglaste mõõdutundetut tujutsemist, täitma kuulekalt laste soove, kuklas kummitamas hirm teha mõni valeliigutus, mis võiks äratada mõne valvsa kodaniku või lastekaitse tähelepanu. Raamatu väärtus on just see, et Kangro on mõned igapäevased olukorrad, nagu laste käitumine söögilauas, vanemate omavahelisele jutule vahelerääkimine jne, viinud groteski abil äärmusse, nii et need mõjuvad absurdselt. Just absurd paljastab aga väga selgelt tänapäeva (kasvatus)probleemid, millega paljud noored vanemad hätta kipuvad jääma. Raamat näitab lõikava huumori varal, et piirideta kasvamine ei tee lapsi õnnelikumaks, vaid vastupidi: laps tahab tegelikult vabaks saada tema sisse pugenud „väikesest saatanast“, aga ta vajab selleks suure inimese abi, tema konkreetset sõna ja tegu, mitte lõputut lohisemist lapse täitmatute soovide järele. „Isa kõrvad“ aitab vanematel mõelda olukordadele, kus asi kipub minema käest, ja leida tasakaalu, et kooskasvamine pakuks rõõmu nii lastele kui ka vanematele.

Seda viimast, elu helgemat poolt, esindab Anti Saare „Anni asjad“ (pildid Anne Pikkov), lühijuttude kogu kolmeaastasest Annist ja talle olulistest asjadest. Taustal tegutsevad vanemad vennad, ema ja isa, alati toetavad ja kannatlikud, alati olemas. Pole ime, et „Anni asjad“ on juba praegu kujunenud paljude perede lemmikuks. Lastekirjanduse puhul on üks põhiküsimus: kuidas jutustada lugu? Saar ei ole pidanud selle üle pingsalt pead murdma – jutustamine tuleb tal välja väga hästi ja loomulikult. Tema raamatuid on lapsel lihtne lugeda, need on huvitavad, naljakad ja panevad mõtlema.

Luule, see ei tule tuulest …

Eelmisel aastal ilmus veel teinegi tähelepanuväärne Anti Saare raamat – „Suur koogitegu“ (pildid perekond Pärn). Pikk värsivormis lugu meenutab ligi pool sajandit varem ilmunud Ellen Niidu „Suurt maalritööd“. Kõrvutus Niiduga pole juhuslik: Saar jätkab meisterlikult värssjutustuse traditsiooni. Lapsed on seda žanri alati väga armastanud, kuid sellekohaseid õnnestumisi pole kuigi palju. „Suur koogitegu“ on hea huumoriga groteski keeratud pannkookide küpsetamise lugu. Värsivorm lisab veelgi hoogu, ladus rütm annab tugeva lisanaudingu. Kergus, millega Anti Saar oma „Suures koogiteos“ lugu edasi kannab, on tunnustust väärt. Kuna möödunud aasta eesti lasteluule saak jäi paraku küllaltki kiduraks, võiks „Suur koogitegu“ õigusega kanda ka parima värsiraamatu tiitlit.

Anna Haava tuntud ilmaprognoos „luule, see ei tule tuulest“ kehtib paraku viimase aja eesti lasteluules. Päris tuulevaikus õnneks siiski ei valitse. Ja on ju meil kaks suurepärast (laste)luuletajat, kes ilmselt just selle taastuvenergia allika abil ammendamatult loovad: Ilmar Trull ja Leelo Tungal. Igal juhul ei ole kummagi elava klassiku puhul vähimalgi määral tunda, et tegemist oleks fossiilloominguga.

Ilmar Trulli aforistliku pealkirjaga kogu „Kalad ei lärma“ meenutab tema 1984. aasta debüüti „Millest mõtled, seljaaju?“. Luuletaja on läbi aastakümnete vaimukaid sõnamänge pildunud ja nii on ta jätkanud tuntud headuses ka selles kogus, visandanud oma käega juurde ka kõnekad pildid. Trull on Trull: inimsõbralik, lihtne, loomulik, elurõõmus, naljakas. Kõigi lemmik, nagu ka Leelo Tungal. „Kas printsess peseb käsi?“ (pildid Anni Mäger) on jõudnud koguni kurja COVIDi laulu sisse panna. Sügisel ilmunud lugulaulu sõnum on aktuaalsem kui kunagi varem: Ja Covid sai aru, et kuri plaan luhtus  / seal pole tal võimu, kus valitseb puhtus! / Nina norus, ta kutsus patsillukad-pisikud, / õelad haigusi külvavad tigedad isikud, / mujalt otsima neid, kes end pesta ei taha. / Covid põgenes metsade-merede taha.

Lastekirjandus ilma naljata …

… on kui laul ilma viisita. Tänapäeval on mõlemad nähtused kahjuks maailmas üsna laialt levinud. Sestap on rõõm kinnitada, et paljud eesti lastekirjanikud on hea huumoritajuga ja see peegeldub ka nende teostes. Eelmisest aastast siia alapeatükki valitud kolm teost on siiski vaid jäämäe tipp, iseasi, kuivõrd sobib „jää“ kujund nalja iseloomustama.

Triinu Laane „Luukere Juhani juhtumised“ (pildid Marja-Liisa Plats) on kantud läbinisti elutervest, ja kohati mustast, huumorist. Ühe kooli vana luukere Juhan läheb oma pensionipõlve veetma metsatallu memme ja taadu suvekööki. Loo lähtepunkt on juba piisavalt jabur: memme ja taadu igapäevased toimetused luukere seltsis. Luukere Juhan teeb tutvust taluloomadega, päästab küla pättide käest, käib koos lastelastega vannis ja on vanainimestele muidu üks vahva seltsiline. Kahtlemata möödunud aasta kõige vaimukam lasteraamat, millele lisavad mahlakust võrukeelsed dialoogid („Paugupill, õkvalt salongist lätt käumä“) ja Marja-Liisa Platsi loodud tüübid. Taadu kuju on kunstnikul sedavõrd õnnestunud leid (tugeva lõuapäraga vanamehel on tohutud luubid ees), et selle mehe toimetused võiksid veel edaspidigi jätkuda, kirjanikul on natuke vara ta koos luukere Juhaniga kirstu panna ja maha matta. Miks mitte üks võrukeelne koomiks taadu ja luukere Juhani seiklustega?

Luukere nurgelistele naljadele pakub mahedamat ja sooja huumorit Kadri Hinrikuse „Taks ja Dogi“ (pildid Elina Sildre). Taks ja Dogi jätkavad legendaarsete musta ja valge koera, Štafliku ja Špagetka ning Pontu ja Pitsu traditsiooni. Tahan esile tõsta Hinrikuse väga õnnestunud jutustamisstiili: vaimukad dialoogid vahelduvad koeratõugude värvikate karakterite (inimloomusele vastavate) tabavate kirjeldustega. Nauditav lugemine. Hoiatus: tekitab lastes vastupandamatu soovi hakata endale päris koera lunima.

Jana Maasiku „Õnnekaare õed ja Vimkavennad (pildid Sirly Oder) on eelkõige raamat väikestele tüdrukutele, kes käivad juba koolis ja oskavad ise lugeda. Ühe tänava seitse last, neli tüdrukut ja kolm poissi, loovad oma tänapäeva Bullerby. Seitsmeaastane Lenna jutustab lugejale, mida kõike põnevat, naljakat, tobedat või asjalikku on ta koos sõpradega ette võtnud. Lapse vaatepunkt aitab raamatu tegelastega samastuda. Kõiki lugusid läbib väike seiklus, naer või äratundmine, just see, mis väikese lugeja raamatusse sisse tõmbab.

Läheb põnevaks!

Mika Keränen avaldas salaselts Rampsu sarjas juba üheteistkümnenda raamatu „Vanemuise väits“ (pildid Marja-Liisa Plats), kuid seda rõõmustavam on kogeda, et sari ei ilmuta väsimuse märki, vaid on endiselt väga heas vormis. Kasutades spordiparalleeli, jätkab Keränen Rampsu-sarjaga oma pikka ja säravat karjääri. Keränen on eesti lastekrimka kõige stiilipuhtam esindaja. „Vanemuise väitsa“ loos on Supilinna väikesed detektiivid juba nii tuntud tegijad, et ERMi direktor isiklikult palkab nad hinnalise väitsa kadumise juhtumit lahendama. Lisaks kriminaalsele põhisüžeele toob Keränen koomilise kõrvalliinina sisse lahutamatult Tartu kultuurielu juurde kuuluva „pimesoole“ – elukutselised näituste avamiste ja raamatuesitluste külastajad, n-ö toiduklubi. Ilmselgelt pakub Keränenile lusti pikkida raamatutesse aeg-ajalt ka mõni oma ametivend: „Vanemuise väitsas“ on need Berk Vaher ja Wimberg. Sümpaatne on, et loo kirjapanemisele on eelnenud põhjalik eeltöö, mis lugejale kohe ka silma hakkab.

Keräneni Supilinna salaseltsi jälgedes astuvad Hugo Vaheri „Vääna jäljekütid“ (pildid Joonas Sildre), millest möödunud aastal ilmunud „Vana laagri saladus“ on sarja kolmas osa. Hugo Vaheril on aga selgelt isikupärane kingamuster. Vääna-Jõesuus suvevaheaega veetvad poisid Martin ja Markus lahendavad ühe vana ja salapärase juveelikaupluse röövi loo, kuigi tegu pandi toime ligi poole sajandi eest 1972. aastal. Tegemist on klassikalise krimkaga. Lugu liigub lineaarselt põnevust kruttides lõpplahenduseni, hoides lugejat kuni viimase peatükini pinge all. Igati sobiv raamat algklasside poistele, et tekitada nendes lugemisisu.

Tiina Laanemi „Kollase Kassi Komando“ (pildid Anna Ring) võtab lastekrimka vormis ette olulise teema – ökoterrorismi. Laanem oma raamatus nii karmi sõna ei kasuta, küll aga asutavad väikesed radikaalid salaühingu ja asuvad reaalselt tegutsema: torkavad läbi rehvid Tarmo Tammiku autol, kuna mees asjas kassi auto alla; vabastavad Endel Padriku aias puurist neli naaritsat ja Donald varastab isa püssi, et see ei saaks jahil käia. Laste äge õiglustunne pöördub kriminaalse maiguga tegutsemiseks. Salaühingu tegevuse paljastavad sama tänava lapsed Marta ja Joosep. Autor paneb sümpaatsel moel lapsed mõtlema, kuivõrd oluline on näha asju elus avarama pilguga ja et viha sünnitab vägivalda ja kurjust. See on tegelikult hoiatav kokkupuude täiskasvanute maailmaga, kus õilishingedest maailmaparandajad peidavad endas vahel sallimatut ja kättemaksuhimulist variseri.

Reeli Reinausi „Morten, Emilie ja kadunud maailmad“ on karm lugu koduvägivalla all kannatavast poisist. Morten, kes ei tea midagi oma isast, kelle ema töötab Soomes ja keda alkohoolikust onu peksab, on tundliku ja rikka sisemaailmaga endassetõmbunud noor inimene. Reinaus poleks aga Reinaus, kui selle naturalistliku karmi argipäeva sisse ei mahuks veel üks, müstiline ja folkloorne ilusam maailm. Seal kohtub Morten kodu lähedal rabas kummalise Emiliega, tüdrukuga mingist teisest ajast, teisest maailmast, tüdrukuga, kes oli aastal 1812 uppunud rabalaukasse. Selles raamatus on Reeli Reinausi maagiline realism väga heas tasakaalus. Minu meelest on see kahtlemata üks paremaid teoseid autori loomingus.

On kuu kui kuldne laev …

… kui nüüd, kui nüüd veel sinu juurde saaks,“ laulis sõdur põgenikepaadis öösel pärast tormi. Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“ (pildid Gundega Muzikante) on vana naise jutustus, tagasivaatav lugu kaheksa-aastase Keete lapsepõlvest, kui too põgenes koos vanemate ja teiste saatusekaaslastega 1944. aasta septembris üle tormise mere Rootsi. Möödunud aasta eesti lastekirjanduses on see üks kõige tähelepanuväärsemaid, väga tundlikult kirjutatud lugu. On suur õnn, kui kirjanik leiab võtme mõne traagilise ajaloosündmuse avamiseks lastele sel kombel, et see puudutab, paneb kaasa elama, aga ei tee üleliia haiget. Ilmselt just sel põhjusel ei ole seda teemat meie lastekirjanduses varem puudutatud. Juhani Püttsepp on kirjanik, kellel peab raamatu kirjutamiseks olema reaalne taust, mingi vahetu kokkupuude toimunud sündmustega. Ka selle raamatu sünniks on vaja läinud aastaid mälestuste kogumist ja vestlusi asjaosalistega. Sellist raamatut on kaua oodatud ja tulemus on igas mõttes õnnestunud.

Seda väikest lastekirjanduse ülevaadet põllumehe kombel kokku võttes võib öelda, et oli viljakas aasta. Häid raamatuid ilmus märksa rohkem, kui siin kirjeldatud seitseteist lugemishetke. Oleks ainult lugejaid! Siinkohal jõuan jutuga jälle tagasi alguse juurde …

Lastekirjanik ja bioloog Juhani Püttsepp pälvis raamatuga „On kuu kui kuldne laev“ aasta rosina auhinna ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Teose on illustreerinud läti kunstnik Gundega Muzikante.

Dmitri Kotjuh / kotjuh.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht