Seks, võim ja keel

Margarita Karapanu mõistab sürrealistlike kujutelmadega ühe tüdruku sirgumisest hukka ühiskonna silmakirjalikkuse.

ERET TALVISTE

Ma ei ole ammu kohanud raamatut, mis võtaks mind sõnatuks, ehmataks, paneks piinlikkust tundma. Kreeka autori Margarita Karapanu „Kassandra ja hunt“ tegi seda. Romaan meenutab, kui vähe me teame, mis toimub traditsiooniliste „auväärsete“ perekondade uste taga, ja kui vähe teame Euroopa lõunapoolsete riikide elanike, täpsemalt naiste elust.

Kõik kreekalik

Kui ma mõtlen Kreekast, meenub tänava­toit: pita sisse keeratud jogurtikastmes kanaliha tomati ja jääsalatiga. Kui ma mõtlen Kreekast, heiastuvad puhkus, templid, ilusad inimesed, jumalad ja pooljumalad, filosoofia, demokraatia, selle maa kauge minevik … Kreekasse sõidetaksegi peamiselt puhkama, antiiki tundma õppima või arheoloogilistele väljakaevamistele. Ometi on peale mineviku-Kreeka ka tänapäeva kreeklaste elu.

„Kassandra ja hundi“ lood räägivad ühe tüdruku suureks saamisest 1960ndate Kreekas. Kuigi toonane sõjaväehunta diktatuur pole raamatu põhiteema, on see teose võimaliku sõnumi mõistmiseks tähtis. Romaan ilmus esmalt 1974. aastal Ameerikas inglise keeles, kaks aastat hiljem Karapanu enda tõlgituna Prantsusmaal ning alles seejärel samal aastal viimaks ka Kreekas. Raamat šokeeris Kreekat ajal, mil hunta oli kukutatud ning ootus poliitilistest teemadest ja kõigest kreekalikust kirjutamise järele suur, mida Karapanu aga ei teinud, nagu märgib raamatu eestindaja Karoliina Kagovere järelsõnas (lk 162). Tähendab, tegi küll, ainult et ta kirjutas häirivatest nähtustest, mida paraku leidub igal ajal igas riigis. Karapanu teoste üle ei tunta Kreekas „laialt ja rõõmsalt riiklikku uhkust“, neid ei ole tõlkija sõnul seniajani kreeka kirjanduskaanonis omaks võetud (lk 156).

Pigem küsib Karapanu laps-minajutustaja abil: mis on kreekalik? „Oi vanaema, ma pole Kreekat kunagi sellisena näinud, nii kirevana ja nii paljude akrobaatidega, ma ei ole kunagi näinud teda sassis juustega ja kübarata, oi vanaema, kus ta end nii kaua peitis? Oi sa mu Kreekakene, pisi-Kreekake, pisi-Kreeka-kullakene!“ (lk 74). Niisugune on Kassandra reaktsioon „Kreeka ajaloo“ etendusele kusagil väljakul – Kreeka näitab oma veidrat, ennenägematut poolt, mille minajutustaja seostab tsirkusega. Diktatuuriaastad on tema lähedastele olnud karmid: nii mõnigi onu mõtleb enesetapust ja ka sooritab selle, mõni tädi on alkohoolik. Ei saa öelda, et Karapanu oleks poliitika suhtes ükskõikne, kuid tema tähelepanekud on kirja pandud läbi lapse silmade – lapse, kes arvab, et kõik on mäng.

Teos on üles ehitatud justkui mitte­lineaarsete lühijuttude kogumik tüdruku lapse- ja nooruspõlvest. Raamatu esimese kolmandiku puhul oli mul tahtmine see kuskile riiuli tagaossa ära peita. Lugude sisu tekitab tihti ebamugavust: graafiliselt, mänguliste kujundite abil kirjeldatakse lapse seksuaalset ärakasutamist. Osa lugusid on kirjutatud lapse süütust, naiivsest vaatenurgast, millega laps näeb või kogeb (seksuaal-)vägivalda, ent ei saa veel aru, mida ta näeb või kogeb. Karapanu osutab teoses, et seksuaalsuse tabustamine, sh laste huvi halvustamine oma keha vastu või naise seksuaalsuse allasurumine, põhjustab ühiskonnas seksuaalvägivalda ja hälbeid. Pean hälbe all silmas nõusolekuta seksuaalsuhet, kuid läbimõeldud nõusolekut ei saa anda alaealine, laps – teema, mis on Eestiski väga aktuaalne.

Kassandra suureks saamise loo abil annab Karapanu niisiis karmi hinnangu ühiskonna silmakirjalikele traditsioonidele ja tavadele. Autor taunib olukorda, kus kirik ja ühiskond suhtuvad seksuaalsusesse kui pattu, samal ajal kui nii mõnigi preester ja traditsioonilise perekonna pooldaja on pedofiil ja seksuaalkurjategija.

Nii teose stiil kui ka keel on mängulised: Karapanu keelekasutus on lapselik, kuid samal ajal ülimalt poeetiline, sürrealistlikult unenäoline.

Isade keel

Kreeka mütoloogias oli Kassandra teatavasti Trooja printsess ja Apolloni preestritar. Kassandrasse armunud Apollon kingib talle tuleviku nägemise võime, soovides vastutasuks armastust. Kassandra algul nõustub, kuid hiljem keeldub vastukingist. Vihane Apollon, kes ei saa oma kinki enam tagasi võtta, lisab sellele needuse, et Kassandra ennustusi ei usuta. Kassandra näebki ette Trooja langemist, kuid tema sõnu ei võeta kuulda, ta hüüab ja žestikuleerib ahastuses, kuni suletakse hulluks tembeldatuna Apolloni templisse. Kui ennustus on täide läinud, saab temast Agamemnoni ori ja armuke, ta viiakse Kreekasse, kus Agamemnoni naine Klytaimestra tapab nad mõlemad.

Kassandra traagiline lugu illustreerib ja kritiseerib olukorda, kus naiste võim oleneb suhetest meestega ja sellest, kui kuulekad nad on meeste reeglitele. Rahvusvahelisel #metoo liikumisel, kus miljonid naised on julgenud rääkida, kuidas kuulsad ja/või võimupositsioonil olevad mehed on neid tööalases suhtes seksuaalselt kuritarvitanud, on Kassandra looga mõndagi ühist.

Margarita Karapanu on „Kassandras ja hundis“ kirjutanud Kassandra loo tänapäevasemaks, samamoodi kui James Joyce’i „Ulyssese“ Leopold Bloom on nüüdisaja Odysseus. Müütide töötlemine on omane ka W. B. Yeatsile ja T. S. Eliotile, kui tuua vaid mõni näide. Naistegelaste roll on müütides olnud tihti sarnane Kassandra omaga. Christa Wolf, Karen Van Dyck ning Christina Bogdanou on uurinud seda müüti feministlikust perspektiivist. Van Dyck toob esile, et seksi ja võimu küsimused ei saa olla lahus keeleküsimusest – niisamuti on see ka „Kassandra ja hundi“ puhul.

Margarita Karapanu „Kassandra ja hundi“ kesksed teemad on naise õigus otsustada oma keha üle ja (isade) keel. Samamoodi nagu vanakreeka müüdis ei võeta Kassandra sõnu kuulda, on Karapanu romaani väikesest tüdrukust minategelasel raskusi enese väljendamisega. Kassandra Suurbritannia kunstniku Evelyn De Morgani maalil (1898?).

Wikimedia Commons

„Kassandra ja hundi“ keskne küsimus on nimelt see, kuidas lastele maailma, sh seksuaalsust, keeleliselt tutvustada. Samamoodi nagu müüdi-Kassandra sõnu ei usuta ega võeta kuulda, on „Kassandra ja hundi“ minategelasel raskusi enda väljendamisega. Ta kaotab rääkimisvõime: „Vaevu jõuan ühe sõna öelda, kui õhtu on käes, mõnikord ka hommik. Vahet pole. Ainult et sügisel lähen ma kooli. Vanaema läheb muret täis, paisub nagu paabulind“ (lk 91). „Kuidas sa vastad, mu laps, kui sinult jõgede ja mäeahelike kohta küsitakse?“ uurib vanaema. Laps ei kosta kõssugi. Vanaisa: „On ta idioot või?“ Lõpetanud pereringis kõnelemise, räägib väike minajutustaja siiski meelsasti üksi olles ja ka psühho­loogiga. Muutub aga ka viis, kuidas minajutustaja tajub oma keha: „Ühel hommikul jäin tummaks, liikumatuks nagu kell. Lained keerasid sissepoole. Ühel hommikul ma ei kuulnud. Läksin helidega riidu. Muutusin läbipaistvaks. [—] Tähed muutusid roomajateks. Kuulsin ainult oma südant: põmm põmm, põmm põmm. [—] Minuga räägitakse. „Põmm põmm, põmm põmm,“ vastan“ (lk 136).

Psühhoanalüüsist lähtuva feministliku tõlgendamisviisi kohaselt osutab niisugune suhe keelega sellele, et eriti tüdruklastel pole loomulik ega lihtne siseneda nn isade keelde ja üldisemalt patriarhaalsesse ühiskonnakorraldusse. Kassandral pole isaeeskuju ja ema sõidab Pariisi, mis tähendab, et Kassandra jääb vanavanemate hoolde. Laps üritab täita tühikut, püüab rajada maailma mõistmiseks ja selle keeles väljendamiseks omaenda traditsiooni, mis kujuneb keeruliseks, kui mitte võimatuks. Kooli minnes minajutustaja ikkagi räägib, kuigi kokutades, mis tähendab, et ta on ehk pooledukalt (isade) keele omaks võtnud. Koju tulles aga nutab, sest sõnu paluti poolitada: „„Asi on silpides. Mul on valus, kui ma sõnad pooleks lõikan.“ „Küll sa ära harjud,“ ütleb Fani. „Küll sa ära harjud““ (lk 153). Sama mõttega teos ka lõpeb. Aimatav on autori sõnum, et nii nagu Kreekas hunta-aastatel kogu ühiskonnale, on naistele pea alati rangelt ette kirjutatud, mida tohib ja ei tohi teha ning kuidas neid tegemisi keeles väljendada.

Reaalsuse ja kujutelma sürrealistlik sulam

„Kassandra ja hunt“ on kirjutatud eksperimentaalses stiilis püüdega vabastada keel ja kunstiline vorm varasematest normidest. Et normidest vabaneda, seob autor veidrates, tihti häirivalt sürrealistlikes piltides reaalsuse, unenäod ja kujutelmad.

Ka peategelase kõnevõimekaotus on seotud uue vormi otsimisega väljendamaks seni väljendamatut. Minajutustajat püütakse tema kehast lahutada, et alla suruda tema seksuaalsust, ometi tunneb ta oma kasvava keha vastu huvi. Näiteks võrdlevad nad koos sõbranna Beckyga oma kehasid peegli ees (lk 51). Teine kord oma keha teise sõbraga uurides satub neile peale Inglismaalt tulnud rangete viktoriaanlike arusaamadega miss Benbridge. Paljaid lapsi nähes jookseb ta toast välja, karjudes midagi jõledatest lastest. Kuidas mõjub seesugune täiskasvanu reaktsioon lapse psüühikale? Mõni aeg hiljem jagab vanaema Kassandrale kui tütarlapsele, kellest saab „daam“, õpetussõnu abikaasaga voodisse mineku kohta: „Ära kunagi näita, et sulle meeldib, kujuta ette, et tikid salongis rist­pistes luiki ja paabulinde“ (lk 55). Vanaema väidab, et kui naine peaks näitama, et talle meeldib, siis mees kindlasti lahutab abielu. Sellesarnaseid näiteid leidub teoses veel.

Samal ajal kui naise seksuaalsust lapsest saadik alla surutakse ja maha salatakse, kasutavad vanemate tuttavad või koduabilised noort tüdrukut seksuaalselt ära. Karapanu toob esile jabura topeltstandardi: ühelt poolt on täiesti normaalne laste huvi omaenda keha vastu alla surutud ning küsimusele „kust lapsed tulevad?“ vastatakse kure­jutuga. Teisalt kuritarvitatakse laste keha suletud uste taga, kasutatakse ära laste mõistmatust, mida neile tehakse ning miks see on vale ja võigas. Kuigi teoses ei leidu otsest kriitikat kiriku suhtes, on see tajutav iroonias: „Pühapäeviti usun ma Jumalasse. Iseäranis talvel“ (lk 121). Jumalateenistust kirjeldatakse kui mingit etendust, mille ajal jutustaja mõtleb hoopis teisi mõtteid. Samuti ei paista kirikus käimine kedagi patust eemale hoidvat, vaid juurutab kinnisideid.

Kuidas sõnastada seksuaalset vabadust? Isegi tänapäeval on sellest raske kirjutada, ilma et see mõjuks jahmatava või pornograafilisena. Kassandrale avaldab head mõju perekonna teenija Fani. Erinevalt vanaema ontlikust soovitusest julgustab Fani Kassandrat: „Õpi tundma merd, jõgesid, mett ja heitlusi. Õpi tundma oma keha, katsu seda, pigista seda, torgi seda, kasta ja suudle seda. Õpi seda katsuma, oigama, nutma ja naerma, õpi tundma linadealuseid saladusi“ (lk 56). Tähtis on see, et inimene ise, mitte keegi teine, õpiks oma kehas elama ja seda nautima.

Püüdes mõista seksuaalsust, näeb minajutustaja tihti kehalise alatooniga unenägusid. Näiteks: „Tantsin. Käed ette sirutatud, minust saab naine. Mul on käes vaagen, mille täidan peadega, et ema saaks neid koos magustoiduga süüa. Tantsin. Rütmiliselt, ringjalt, mere moodi, ümber Minose, kes on paljas nagu tita. Võtan ujumistrikoo ära, jään ilma nahata“ (lk 101). Unenägu vihjab Salome loole, kes nõudis oma kasuisalt, kuningas Herodeselt vastutasuks tantsimise eest ristija Johannese pead. Herodes lasigi Johannese pea maha raiuda ning see toodi liual Salomele. Eri tõlgendustes on Salome sageli olnud esitatud kui halb naine, kes meelitab mehed oma kehaga üllalt teelt kõrvale. Kuid tegu on ka ühega neist vähestest müütidest, kus naine tunneb oma keha, ta ei karda ning esitab nõudmisi.

„Kassandra ja hunt“ ei pruugi olla sobiv lugemine neile, kes on ise või kelle lähedased on kogenud seksuaalvägivalda. Kuid soovitan seda siiski, et saada teadmisi tänapäeva Kreeka kohta, et mõelda seksuaalhariduse üle, et mõelda naissoost kirjanikele, et nautida poeetilist, mängulist proosat. Lõpetan järjekordse sürrealistlikult mängulise ja eriti kreekaliku hetkega raamatust: „Sidrunisalu on täis sidrunipuid. Ma muutun kitseks, söön sidruneid, nisperosid, veeretan end lehtede peal. Muld lõhnab siin mulla järele, päike ei ole tume nagu see, mille Mina oma maja kohale riputas. Öösel magan lahtise aknaga, Flora ja Miles on kaugel. Söön puuvilju ja šokolaadi, söön mulda ja merd, lakun isegi päikest, muutun härjaks, hobuseks ja merisiilikuks“ (lk 120).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht