Siim Pauklin kolistab
Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Haikud. Jumalikud Ilmutused, 2011. 138 lk. Siim Pauklinist (edaspidi: Siim), haikukogu „Aheldatud Jõgeva” autorist, hakkab praeguseks saama müütiline isik, keda keegi kunagi näinud ei ole ja kelle teost möödunud nädalani kuskilt lugeda ei saanud. Saadaval oli ainult tema magistritöö „Tuumorsupressor ARF ja ATM/ATR kinaaside komplementaarne roll apoptoosi indutseerumises vastusena onkogeensele stressile” Tartu ülikooli raamatukogus ning need käest kätte rändava luulekogu valitud eksemplarid, mida sai omandada esitlusel. Ehkki keegi ei kahtle reaalteadlaste kirjaoskuses, võib sügavam luulehuvi nende puhul mõnevõrra ootamatu tunduda.
Alguseks on haiku muidugi üsna turvaline valik. Kui lähtuda eesti luulepiibli määratlusest, pole haiku kirjutamiseks palju vaja: see koosneb „kolmest riimita värsist silpide arvuga 5, 7, 5, kokku 17 silbist, ja selles kujutatakse põhiliselt inimese ja looduse vahekorda tabavas lakoonilises sõnastuses”. Nii ongi haikuvorm alates „haikuvohamisest” 1960. aastatel, mil „arvati, et neid on teha kerge ja surematus kindel”, nagu on öelnud end selles „kaudselt ja osalt” süüdi tunnistanud Uku Masing, olnud populaarne nii meistrite kui pühapäevaluuletajate seas. Haikuideaali mõttes on Siimu kogu paraku puudulik. Kolme värsi reeglit järgib autor enam-vähem korrapäraselt. Vaid kahes haikus on visuaalselt kolme värsi asemel üks pikk haikurida, mis aga tundubki „õigem”, kui meenutada, et kolme värsi reegel on nagunii läänelik hälve, võrreldes jaapani haikuga, mis kirjutatakse visuaalselt ühes (vertikaalses) reas. Ettenähtud silbijaotusega (5, 7, 5) haikusid on aga haikukogus silmatorkavalt vähe, ehkki mõnevõrra parem on asi 17 silbi arvestamisega tervikuna. Nagu Masing on öelnud: „Maakeeli võiks kirjutada ka 4+6+4, 3+5+3, kui ei taheta 5+7+5, igasugused „vabad” kujud pole haikud. Vabavärsis sonett ei ole sonett!”. Vähe sellest, looduspiltegi on kogus vaid mõni. Mida sellisest arvata?
Aga vaadelgem lähemalt, mida. Oletan, et Siim oskab küll silpe lugeda, aga ei ole sellega pikalt jännanud, leides, et poeetilise vormi reegliahelad teda kammitsevad. See käib ka temaatika kohta: looduse asemel kujutab autor lihtlabast elu ja olmet enda ümber. Samas – kui palju tänapäeval looduses viibitakse? Ilmselt palju vähem kui XVII sajandil Matsuo Bashô eluajal. Looduspiltide asendumine olmepiltidega XXI sajandil tundub üsna paratamatu. (Eesti haikus ei ole see isegi esimene kord – meenutagem, et alles eelmisel aastal ilmus Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärve „Eesti haiku”. Siimu kogu võib mõtteliselt selle järglaseks pidada.) Ümbritsevad näod tänavalt, televiisorist, ajalehest jne ning pidev müra ongi nüüd normaalne „loodus” ehk „looduse” sünonüümid on „keskkond” ja „ühiskond”. Harmoonilise (talutava) suhte saavutamine argipadrikuga on põletavam küsimus kui kõiksusega. Inimese ja looduse suhte asemel koorub haikukogus nähtavale Siimu suhe ennekõike iseenda, lähima ümbruse ja lähedastega (kui neid on), äripäeva ja ühiskonnaga.
On paar momenti, mida võib näha naasmisena jaapanipärase haiku juurde. Kolme värsi hülgamise katsetele on juba viidatud. Teiseks eesti (lääne) haikutraditsiooni ületamise katseks võib pidada Siimu valdavalt nappi kujundikeelt. Selle „õige”, Bashô haiku etaloni järgi ei tohiks haikutekst nimelt sisaldada eesti haikus sagedasi metafoore ega asesõnu. Haiku võib pigem ise mõjuda kui metafoor – seda Siimu haikud tihti teevad. Haikukogu pealkirigi, „Aheldatud Jõgeva”, on mitmetähenduslik sümbol. Nimiluuletust kogul ei ole või kui on, siis koosneb see mitmest haikust. Näiteks: „linn mis kunagi / ei ärka jõgeva mu / armas jõgeva” (lk 40 ja tagakaas) + „läbi tubade / läbi mõtete / ahelate kolinal” (lk 84). Siim pretendeerib üldistustele. Jõgeva tähendab selles kogus rohkemat kui lihtsalt geograafilist Jõgevat. See võib olla mis tahes paik oma reeglite ja piiridega: Jõgeva, Cambridge, elutuba, sina ise. Olme võib tähendada enamat kui lihtsalt olme, see on seotud üldinimlike dilemmadega. Ahelad, mis kammitsevad, on samuti mitmetähenduslikud: väikelinna kontingendi piiratus, neli seina su ümber, aga ka sisemised pained ja iseenesest suurem olemise raskus.
Juba viidanud mõningatele jaapani ja eesti haiku vahelistele ebakõladele, võib lisada, et see „õige”, XVII sajandist pärit Bashô haiku väldib ka vastandusi. Kati Lindström on aga oma magistritöös näidanud, et eesti haikus vastupidiselt armastatakse paradoksaalsusi ning taotletakse sageli vaimukust. Selles mõttes esindavad küll Siimu haikud parimat võimalikku eesti traditsiooni. Ehkki osa haikusid ongi lihtsalt olmepildid, ilmneb paljudes teistes autori elu väikeste paradoksaalsuste tabamiseks terav silm ja leidlik keelekasutus. Näib, et seejuures ei ole ta iseenese kohas elus ja maailmas alati kindel olnud, näiteks: „sosnovski putked / veel otsin oma kohta / siin päikese all” (lk 133). Ta näib aga võtvat seisukoha, et selle koha leidmist pole vajagi: sest mitte tema ei ole veidrik ja asotsiaalne (ja seetõttu üksi), vaid hoopis kõik ülejäänu ta ümber on imelik. Siim ei ole maailmaparandaja: ta ei soovi vildakat reaalsust enese ideaali järgi vormida, vaid pigem muigab ja lepib sellega. Nähtav tekitab ühtaegu kibedust, ajab naerma kui äratab hellust. Nii ongi „Aheldatud Jõgeva” haikud ühtaegu nii inimlikult soojad kui teravad ja vahedad, ühtaegu nii iroonilised kui humoorikad – see huumor on aga kohati väga must. Haikukogu tsükliteks jaotamist võib aga küll tinglikuks pidada. Kõige rohkem tähelepanu ja kannatust näivad nõudvat vaatlused tsüklites „tööl”, „linnas”, „elutoas” (mis tähendab suurel määral televiisorist nähtavat), „köögis” ja „arsti juures”. Kuid suur osa haikusid, kibedaid-hellu, osutab üsna ühtviisi lõpuks inimese väiksusele, nii et pole vahet, kus Siim oma vaatlusi teostab.
„Aheldatud Jõgeva” ilmudes arvasin, et leian raamatust mingeid mütoloogilisi kihistusi ja allusioone: et aheldatus on midagi Prometheuse aheldamise laadset või vihjab vähemalt kättpidi kaljusse aheldatud Kalevipoja saatusele. (Eriti vihjed Kalevipojale oleks tundunud loogilised. Jõgevamaa nimetab end ju otsesõnu „Kalevipoja tegude maaks”, maakonna tunnuslause on „Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud”.) Pean tunnistama, et need lootused ei täitunud. Heal juhul võib Jõgeva ahelates näha vihjet „Kalevipoja” põrgukoerale või Kerberosele, koeraketi-pikkusele piirile talutava ja piinava vahel. Küll aga on üdini prometheuslik „müütilise” Siimu empaatia väikese, väiklase ja kohati nõmeda suhtes, mis kõigele vaatamata on südamele kallis. Enim osutavad ahelad „Aheldatud Jõgevas” inimese paratamatule piiratusele, aga ka võimalusele, et võiks olla teisiti: ahelate piires on võimalik liikuda ja võib-olla on koguni võimalik ahelatest vabaneda. „Müütiline” Siim ise on eravestluses öelnud: „Inimesed on igal pool üsna sarnased. /…/ Kui ma kirjutan oma tekstides „mina”, siis ma samal ajal mõtlen ka „sina” ja „meie”.” Lisaks: ”Ma ei usu, et inimene suudaks täielikult vabaneda oma „madalatest loomalikest instinktidest”, inimene on loodud ahelatesse. Aga mingi vabadusaste siiski on, nagu ketikoeral. Mulle tundub, et püüd olla võimalikult aus teiste ja enese suhtes, ja olla enesest nii-öelda teadlik – need on eesmärgid, mille poole saab inimene püüelda.”
Tahtmata kulutada üheks arvustuseks rohkem sõnu kui Siim terve raamatu jaoks, teen kokkuvõtte. Haikureeglite järgimise poolest on asi „Aheldatud Jõgevaga” paha. Kuivõrd aga eesti haiku on nagunii midagi muud kui algupärane jaapani haiku, mõjub Siimu väljaastumine maakeelses luules värskendavalt. Siim, olgu ta tuletooja, ketikoer või rahvuskangelane, on oma ahela pikkust hästi kasutanud. Loodetavasti kujuneb järgmine teos sama värskendavaks ja nauditavaks. Ainest peaks jaguma. „Aheldatud Jõgeva” ebahaikude katse murda või vähemalt raputada eesti haikutraditsiooni ahelaid võib igal juhul kordaläinuks lugeda – kolisevad küll.