Sõda ja sisikond

„Eumeniidide“ peategelane Max Aue on üks neid, kes hoiab elus kuritegelikku, hävitavat ja ennasthävitavat süsteemi, ent ei tee seda tundetult, vaid jälgib ja uurib süsteemi, mõnikord ka imestab selle üle.

JAN KAUS

1.

Teisest maailmasõjast on kirjutatud terve raamatukogu jagu teoseid: ilukirjandust, mälestusi, teaduslikke käsitlusi jm. Sellest hoolimata tundub, et Jonathan Littelli mammutteos „Eumeniidid“ lisab seni kirjutatule üht-teist olulist.

Olulist pole romaanist raske leida. Endine SS-ohvitser Maximilien Aue, raamatu minajutustaja, on romaani­kunsti ideaalidele igati vastav vastuoluline tegelaskuju; nõnda vastuoluline, et lugejal on enesegi hoiaku selgitamise tavapärasest keerulisem. Aue ambivalentsus pole staatiline, vaid omandab lausest lausesse liikudes eri värvinguid, vastandlikke toone, mis hägustab nii tema enda kui ka lugejate vaatevälja. „Eumeniidides“ saab jälgida Aue tõusu SS-Obersturmführer’ist SS-Obersturmbannführer’i auastmeni, selle varjus aga mõtiskleda tema emotsionaalselt lainetava sisekõne nüanssidele, sealhulgas nägemuslikkusele, mis aeg-ajalt arutelusid varjutab. See kõik väärib pikemat pilguheitu.

John Fowlesi romaanis „Maag“ väidab Maurice Conchis, et natsismi tõeline traagika ei väljendu selles, et Hitleril „jätkus julgust olla nurjatu“, vaid selles, et „miljonitel ei jätkunud julgust olla hea“.1 Aue on just üks neid, kes hoiab kuritegelikku, hävitavat ja ennasthävitavat süsteemi elus, ent ei tee seda tundetult, vaid jälgib ja uurib süsteemi, mõnikord ka imestab selle üle, kuigi enamasti ei häiri kõrvalpilk teda süsteemis osalemast. Tõsi, Aue imestus võib ka küündida süütundeni, jälestuseni, enesevihkamiseni, mõnikord kutsub see temas esile reaalse vastupanu, mida ta püüab teenitava režiimi raames ratsionaliseerida. Üldjoontes saab Aue ambivalentsuse võtta kokku märksõnaga „leigus“. Ta osaleb SS-i tegevuses, ent püüab vältida liigset, täieliku irratsionaalsuseni ulatuvat vägivalda. Aue on intelligentne, tähelepanelik, kohati isegi tundlik, ent inertne. Ometi pole tema inertsus totaalne, ta on võimeline tegutsema inimelu säästmise nimel.

Aue positsioon omandab tavapärasest elavama olemuse juba romaani alguses, kui selgub, et ta näeb olukorda tapja ja ühtlasi tapetava vaatepunktist: „See oligi see, mida ma kuidagi mõista ei suutnud: see üüratu kuristik tapmise kerguse ja suremise raskuse vahel. Meie jaoks oli see vaid üks vastik tööpäev; nende jaoks kõige lõpp“ (lk 83). Tõsi, selline tähelepanek ei lunasta minajutustajat, lugejal on raskusi temaga samastumisel, sest üsna palju püüab Aue ka natsismi „rehumaniseerida“, jubedate tegude selgitamine kisub kohati õigustamiseks. Mõtiskledes „lakkamatust kõigi sõjast kõigi vastu“, jõuab Aue järeldusele, „et kui teised oleksid meist tugevamad, teeksid nad sama, mida meie olime nendele teinud, ja et need õhukesed müürid, mis inimesed on ühiselu, seaduste, õigusemõistmise, moraali või eetika kindlustamiseks ladunud, ei ole kuigi vastupidavad“ (lk 764). See on üsnagi problemaatiline tsitaat, milles pesitsevat viltust loogikat armastavad kasutada ka meie poliitikud (oma sigaduste õigustamine vastaste sigadustega) ning mis omandab erilise lisavärvingu praegu möllava Ukraina sõja taustal. Mingitel hetkedel püüab Aue ülepea vastutust vähendada: „Inimesed vajavad, et neid juhitaks, see pole nende süü“ (lk 558). Eks Nürnbergiski püüdsid mitmed endised genosse’d mõista anda, et nad olid vaid õnnetud käsutäitjad.

Prantsuse-Ameerika kirjanik Jonathan Littell. 2006. aastal pälvis Littell romaani „Eumeniidid“ („Les Bienveillantes“) eest kaks Prantsusmaa kõige tähtsamat kirjandusauhinda: Goncourti ja Prantsuse Akadeemia preemia. „Eumeniidid“ on praeguseks tõlgitud ligi 30 keelde.

David Monniaux / CC BY-SA 3.0 / Wikimedia Commons

Aue jälgimise teeb keerulisemaks see, et tema eneseõigustused võivad mõnikord sisaldada argumente, mida ei saa ega maksagi eirata. Väidet, mille kohaselt oleks viga mõelda, „et Lääne suurvõimude moraalitunnetus erineb nii põhjapanevalt meie omast: suurvõim on lõppude lõpuks ikkagi suurvõim, ta ei saa ega ka jää selleks juhuse tahtel“ (lk 630), pole raske illustreerida Kurt Vonneguti järeldusega romaanis „Tapamaja, korpus viis“, kui ta peab liitlaste Dresdenile korraldatud pommitamist „suurimaks tapatalguks Euroopa ajaloos“2. Ent enamasti tasub Aue repliike lugedes hoida meeles lauset, mille ta ühes vestluses poetab: „Ma jälgin ega tegutse, selline positsioon istub mulle kõige paremini“ (lk 241).

Aga, aga, aga … Seegi lause pole lõplik, see ei pea täiel määral paika, sest aeg-ajalt nihkub Aue jälgimisest tegutsemisse. Näiteks kõneleb ta mägijuutide (Bergjude) saatust – tappa või mitte? – käsitleval koosolekul nende elimineerimise vastu, mistõttu saadetakse ta karistuseks Stalingradi, kust ta pääseb eluga vaid imekombel. Pealispinnal väidab Aue, et tema katsed inimeste elu päästa lähtuvad läbinisti ratsionaalsetest argumentidest, ennekõike Natsi-Saksamaal defitsiitse inimressursi vajadustest, tööjõu nappusest: „Need inimesed ära tappa tundus mulle antud asjade seisus täiesti idiootlik ja mõttetu“ (lk 803). Lausest paistab silma keeleline mimikri, millega Aue oma ajendeid isegi enda eest varjab: ta rõhutab tapmise idiootlikkust ainult „antud asjade seisus“, mis justkui annaks aimu, et kui poleks säärast asjade seisu, võiks kõnealused inimesed vabalt mättasse lüüa. Siiski ei saa mööda tundest, et kui Aue räägib või mõtleb asjade seisust, s.t „tootlikkuse suurendamisest“, kipub ta taotluste keskmesse ikkagi inimelu päästmine. Seesugune taotlus sünnib sügavast süütundest ja natside bürokraatliku hävingusüsteemi üle- ja ümbermängimisega seotud raskused vaid suurendavad süütunnet. Lõpuks on süütunne nõnda suur, et teeb võimatuks õnne, mis ilmneb „Eumeniidide“ kõige kaunimas motiivis, Aue ja noore lese Helene Andersi armastuses. Aue tapab oma armastuse Helene vastu süütunde sünnitatud sõnadega, mis paiskuvad temast raske haigushoo ajal nagu mäda haavast: „Sa arvad äkki, et mina olen teistest parem? Tuled mind ravima, kujutad ette, et ma olen kena mees, õigusteaduste doktor, täiuslik džentelmen, hea partii? Me tapame inimesi, saad sa aru, see on see, mida me teeme, kõik, sinu mees oli mõrvar, mina olen mõrvar, ja sina oled mõrvarite kaassüüdlane, sa kannad ja sa sööd meie töö vilja“ (lk 771).

Eelöeldu taustal ei maksa arvata, et Aue suudab natsirežiimi omaenda sisemiste heitluste kaudu rehabiliteerida või et „Eumeniide“ ülepea kannaks selline eesmärk. Littelli pilk asjadele on vahe, kaine, illusioonitu, lohutu: „Pole mitte ühtegi Vichy režiimi pooldajat, kel poleks kodus elukindlustuseks mõnd vastupanuvõitlejat või juuti peidus“ (lk 477).

2.

Nii et hoolimata oma ajendite ambivalentsusest lülitub Aue kenasti süsteemi, seda näiteks juhtudel, kui ta püüab natsirežiimi ratsionaliseerida: „on vaja reguleerivat autoriteeti, mis kirjutab ette nende ihade piirid ja vahendab konflikte: selleks mehhanismiks on Seadus“ (lk 556). Sellise väite taustal võimendub paratamatus, et alati leidub inimesi, kes võtavad esimesel võimalusel Seaduse enda kätte, ja painutades end pealispinnal küll Seaduse alla, püüavad nad painutada ise Seadust, nii et sellest saaks reguleeriva autoriteedi asemel reguleeritav autoriteet. Natsirežiimi, aga ka kommunistliku süsteemi ja praeguse imperialistliku Venemaa puhul on Seaduse reguleerimise aluseks kollektiivselt plahvatanud irratsionaalne impulss, mis lähtub Seaduse enda kätte võtnud inimeste emotsionaalsetest vajadustest – vajadusest teha võimatut, allutada oma palavikulisele tahtele terve reaalsus, sealhulgas kõik teistsugused tahted. Ratsionaalsus tähendabki sellisel juhul just reaalsustaju: suutlikkust teadvustada oma tahte piire ja vastutust piiride ületamise eest. Irratsionaalsus ei ole nõus reaalsuse kontrollimatusega ja tahte piiratusega kohanema, eriti kui see võimaldab ratsionaliseerida absoluutselt iga viimast kui sigadust, õilistada käärima löönud vajadust ennast maksma panna.

Adolf Eichmanni, „Eumeniidide“ üht keskset kõrvaltegelast, iseloomustatakse järgmiselt: „Ta ei tunne oma autoriteedi elluviimises mitte mingit mõõdutunnet, ta ei taju oma võimu rakendamises mitte mingeid moraalseid ega vaimseid piire. Ja kuna ta usub, et tegutseb selle vaimus, kes talle käske jagab ja kes teda kaitseb [—], pole tal oma võimupiire ületades ka vähimaidki süümepiinu“ (lk 744). Eichmanni-sugused on edukad maailmas, kus peamine Seadus on Seaduse painutatavus, mille drastilistest näidetest „Eumeniidide“ süžee kubiseb. Ja painutada saab ükskõik missuguses suunas. Samavõrra kui seadustatud irratsionaalsus tahab hävitada kõike teistsugust, on ta valmis painutama juba painutatud Seadust, et säästa iseennast: „Nutti on vaja, rohkem midagi. Kas sa tead, et Gestapos on mehi, kes proovivad endale kollast tähte ja juudi dokumente muretseda?“ (lk 896). Kui allutada kõik irratsionaalsusele, on kõik ratsionaliseeritav, absoluutne ebaõiglus võimaldab leida lõputul hulgal õigustusi, teha suurimast süüdlasest suurima ohvri. Meenub Edgar Hilsenrathi „Natsi ja juuksuri“ Max Schulz, natsikurjategija, kes ennast pärast sõda mugavasti Iisraelis juudina sisse seab: „Kui palju ma tapsin? Ma ei tea. Ma ei lugenud neid. Aga usu mind, Itzig, ma polnud antisemiit, pole seda kunagi olnud. Ma tegin ainult kaasa.“3 Kõige parem kaasajooksik on see, kes suudab joosta kaasa kõigega, kes oskab valida õige raja, õige distantsi ja muidugi õige, alati muudetava suuna. Kes suudab kõike näha vaid kaasajooksuna, mugavalt vastutusvaba liikumisena. Kummaline, kuidas millalgi seostati natsismiga Nietzschet, kuigi paljudele natsidele omane isehakanud, eluargusse sumbunud isandlikkus oli just see, mille vastu filosoof jutlustas, rääkides „pööbli pudi-padist“, kes „küsib ja küsib väsimata: „kuidas võiks inimene alal hoiduda, kõige paremini, kõige kauemini, kõige mõnusamini?“.4

Littell on kirjeldanud maailma, kus seaduslikkus jääb alla irratsionaalsusele, on selle teenistuses. Natsirežiim suutis irratsionaalsuse üsna edukalt institutsionaliseerida, raevu süstematiseerida. Irratsionaalsust esitati asjaliku kaalutlusena, vallandunud tunge mõistusliku valikuna, ebainimlikkust inimlikkusena. Sestap kubiseb Littelli romaan näidetest, kus raevumäda kaetakse pealtnäha asjalike argumentide tuhksuhkruga: „Ülejärgmisel päeval – Wehrmacht oli kindlasti palunud kuupäeva jõulude järele lükata, et mitte pühadeaega ära rikkuda – kutsusime juute ennast vabatahtlikult üles andma…“ (lk 169). Väga teravmeelne ratsionaliseeritud raevu näide: pärast jõule on „inimlikum“ tappa kui jõulude ajal. Süsteemi keskmes on väändunud efektiivsus, mille vorm põhineb ratsionaalsel kalkulatsioonil ja sisu irratsionaalsel kättemaksul: „Mis gaasitamisse puutub, siis see on praktiliselt piiramatu: peamine aspekt on ahjud. Need ahjud siin tegi Topf meile eritellimusel. Ametlik võimsus on neil 768 laipa ahju kohta kahekümne nelja tunni jooksul. Aga vajadusel küündib meie võimekus tuhande või isegi tuhande viiesajani“ (lk 575). Mõnigi kord ulatuvad reaalsuse irratsionaalse süstematiseerimise katsed ka absurdini: „pärast meie võitu Prantsusmaa üle hakkas SD koostöös Auswärtiges Amtiga tõsiselt kaaluma juutide ümberasustamise territooriumina Madagaskarit“ (lk 213).

Seejuures ei saa mu arust lugeda „Eumeniide“ kui lihtsalt kriitikat ühe konkreetse režiimi aadressil. Institutsionaliseeritud raevu eest pole kaitstud ükski ühiskond: mõelgem kas või putinliku režiimi holodomor’i-unistustele. Seega tundub, et Littell kirjeldab otsapidi lausa ontoloogilist kaose ja korra vahelist dünaamikat. Kaos on „Eumeniidide“ peajõud. Natsirežiim kanaliseeris ja laskis lahti inimeste sisemise kaose, unustamata nende sügavat soovi hoida kinni illusioonist, et nad on korra, mitte kaose teenistuses. Saab ju rassismi vaadata etnilise korrastatuse ideena. „Eumeniidides“ tsiteeritakse näiteks Benjamin Disraelit: „Kõrgetasemelise organiseeritusega segunemata rass on Looduse aristokraatia“ (lk 428). Sellised mõtted annavad justkui legitiimsuse õilistada oma kohanematust kuni sinnamaani, kui asutakse tegelikkust, asjade korda ümber painutama. Seda teeb tõhusalt näiteks Eichmann, pöörates kummuli Kanti kategoorilise imperatiivi: „Minu individuaalse tahte printsiip peab alati olema selline, et see võiks saada moraalse seaduse printsiibiks“ (lk 532).

Ent korra alistamine kaosele moel, milles kaost esitatakse korrana ja selle tarvis muudetakse asjade korda, ei osutu tavaliselt edukaks. Põhjus on lihtne: kui lastakse lahti kaos, ei saa kunagi eeldada, et vallandunud jõud on kontrollile allutatav. Vastasel juhul poleks tegu kaosega. Kaos on mäslev võrrand, mille muutujaid ei saa ennustada. Kaos on kontrollimatu pööris, mis neelab alla oma algsed peremehed. Littell kirjeldab seda teose lõpuosas hiilgavalt Hitleri näo kaudu, mis „tundus kollane, kurnatud, paistes, pilk liikumatult ühte punkti naelutatud, siis korraga hakkasid tema silmad kõvasti pilkuma, suunurka ilmus ilatilk. Kui ta tudisema hakkas, sirutas Bormann välja oma karvase käe ja toetas teda küünarnukist“ (lk 903). Kaose vallandanud inimene on ise viimase keharakuni kaose vallas – kaose Seaduseks muutumise loomulik lõpp.

3.

Tasub rõhutada, et too ilatilk Hitleri suunurgas pole ainus „Eumeniidides“ esinev kaose sümbol. Aue mõtetes väljendub kaoseaimdus metroosümboolikana. Paar näidet: „Aga ma ei suutnud mõelda, mõtted põrkasid üksteise vastu, kajasid mu peas nagu metroorongi vagunid, mis igas suunas ja igal tasandil üksteise järel läbi peatuse veerevad“ (lk 127). Teine näide pärineb unenäost: „Oma esimesel ööl Stalingradis, ma mäletan seda siiamaani, nägin ma taas unes metrood. See oli paljudel omavahel ühendatud eri tasanditel asuv jaam, tohutu terastalade, jalakäijasildade, järskude metallredelite ja keerdtreppide labürint“ (lk 335).

On huvitav, et metroolabürint on ise sümbol: see ei osuta ainult Aue enesetundele, vaid ka tema kehafunktsioonidele. Arusaamatu logistikaga metroo viitab Aue kontrollimatule, valuliselt sõlmes sisikonnale, metroosuue kangastub kui pärakuauk, kust purskub välja kaos. Lihtsustatult öeldes: Aue reageerib sõjakoledustele kõikvõimalike vedelike väljutamisega, oksendamise ja kõhulahtisusega. Väline kaos – sõda – vormub sisemiseks kaoseks – spasmides soolikateks ja vedelaks sitaks: „ma avastasin end ühe noore lõhkikistud kõhuga sõduri punasele lumele laiali paiskunud soolikaid uurimas [—]. Seisin vapustunult, tõmbasin ühe sigareti teise järel, kuigi mu varud olid otsakorral, ning iga veerand tunni tagant jooksin peldikusse ja lasin voolata peenikesel sitanirel“ (lk 357). Sedasi ulatub kaos kõikjale üle keskkonna ja seda täitvate organismide. Sõda on kaose sotsiaalne vorm, kontrollimatu sisikond aga sümboliseerib kaose kehalist olekut. Keskne küsimus pole siin isegi ainult kehavedelikes, vaid ennekõike kehafunktsioonide kontrollimatuses. Seda sümboliseerib Stalingradis kogetud nägemus: „kiirustades tegin püksinööbid lahti ja kükitasin, aga pasa asemel paiskus mu pärakust mesilasi, ämblikke ja elavaid skorpione“ (lk 399). Soolestiku mikrofloora on toksilise õhkkonna sissehingamisest mürgine, see kobrutab, sealgi käib sõda, mida ei tundu kontrolli all hoidvat ükski elund ega tahteakt – see annab Auele põhjuse tunda, kuidas „mu pärak jätkas oksendamist“ (lk 112). Keha reageerib sõja institutsionaalsele vägivallale otsekoheselt, vahetult. Sõda on üks sitane värk, seda igas mõttes: „Naride rivi ees pea­tunneli juures oli kaks suurt pikuti pooleks lõigatud ja külili pandud metalltünni, mida kasutati väljakäikudena; need olid ääreni täis kleepuvat, kollakat, rohelist, pruuni haisvat vedelikku. Üks Speeri assistentidest hüüatas: „See on Dante põrgu!“; teine oksendas tagapool seina ääres“ (lk 698).

Kehaline kaos tekitab muidugi tugeva kontrasti korda ihkava teadvuse ning kaootiliste gaaside ja vedelike ringlusele allutatud soolestiku vahel. See vastuolu ei puuduta ainult Auet. Romaani üks intrigeerivamaid – ja jälgimaid – tegelasi on keegi doktor Mandelbrod, hall kardinal, kulissidetagune niiditõmbaja, tippnatside sõber ja nõuandja, kes sõja lõpul siirdub pakkuma oma teeneid stalinistlikule režiimile. Mandlebrod kuulub samuti nende hulka, kes silub oma irratsionaalseid impulsse ilusa, pealispinnal ratsionaalse jutuga. Ta esineb Aue heatahtliku, range eestkostjana, ent selle kõigega kontrasteerub tema räme, kõhugaaside tekitatud hais: „Mandelbrod tõi silmagi pilgutamata, endiselt sama häirimatuna, peaaegu unes kuuldavale uue kohutava peeretuse“ (lk 429). Mees, kes tahab valitseda valitsejaid ja sedakaudu kogu maailma, ei suuda kontrolli all hoida oma soolestikku. Siin ei kõma lihtsalt üks peer, grotesk groteski nimel. Mandelbrodi keha on kui rasvast ja kontidest koosnev ebafunktsionaalne tank, mis väljutab tahtmatuid gaasirünnakuid; nõdrast lihast sõjamasin, millel on küljes hävingu lehk, „kõik inimkeha eritised, aga üle kõige uriin ja vedel sitt“ (lk 345).

4.

Kogu see kuklakuulide, eufemismidega kaetud raevu, luupainajate, nii riiklike kui ka kehaliste spasmide ja voolavaks lögaks koonduva vägivalla kogelmogel on kokku kahtlemata sünge lugemine – kui rõhutada tõsiasja, et olen kirjeldanud ainult väikest osa „Eumeniidide“ painajalikust maailmast. Lisan oma punktiirse käsitluse lõppu siiski ühe väikse lohutava momendi, pea märkamatu meetilga triiki täis tõrvatünnis. Tegu on hetkega, mil Helene suudleb Maximilieni. See õrnuse žest keset üha kontrollimatumalt möllavat kaost, mis on muutnud Berliini varemelasuks, ei taha mehele pähe mahtuda: „Kummaline, mõtlesin ma, juues, et oma erutust varjata, mind, kes ma arvasin, et pole enam ühtki tunnet, mis ei oleks mulle tuttav, lööb ühe naise suudlus korraga rivist välja“ (lk 706). Helene armastus – ja armastus üleüldse – on lunastus, mida Maximilien vastu ei suuda võtta. Aga ei saa eitada, et see lunastus on olemas. Ja sel hetkel, kui armastus ennast näitab, on iga võimutäius võimetu, mitte keegi ei suuda armastust hävitada, isegi maailma hävingus osalenud, hävitatud siseilmaga SS-ohvitser.

1 John Fowles, Maag. Tlk Henno Rajandi. Varrak, 2019, lk 144.

2 Vt Kurt Vonnegut, Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda (sunnitud tants surmaga). Tlk Valda Raud. Tänapäev, 2010, lk 89.

3 Edgar Hilsenrath, Nats ja juuksur. Tlk Mati Sirkel. Tänapäev, 2010, lk 199.

4 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk J. Palla. Olion, 1993, lk 192.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht