Soliidne hoone LR

Kõik on kõigega seotud, uued raamatud kõnelevad varasemate aastakäikude omadega, iga valdkond haagib kümnel eri moel teistega ja nii valmib teos teose haaval tugev ehitis.

MADE LUIGA

Mida peaks Loomingu Raamatukogu aastakäigu ülevaade sisaldama? Alustaks kõige tähtsamast – LR on jätkuvalt äratuntavalt oma näoga. Tema teostevalikus on sisemine loogika, mille toimemehhanisme ma täpselt ei tuvasta, aga adun mingi kolmanda meelega.

Püüan oma kogemust veidi korrastada ja raamatud kuidagi grupeerida. Üks teos võib kuuluda mitmesse rubriiki, näiteks võib vene kirjandust esindav teos olla samal ajal ka luuleteos, või esseistika, mis on kahtlemata omaette kategooria, või eelmise sajandi algupoole kirjandus. Sel kombel moodustub tugev struktuur, kus kõik on kõigega seotud, uued raamatud kõnelevad varasemate aastakäikude omadega, iga valdkond haagib kümnel eri moel teistega ja nii valmib teos teose haaval tugev ja soliidne ehitis, mis lugeja peas kannab nime Loomingu Raamatukogu.

Vähetuntud pärlid

Igas aastakäigus on enamasti esindatud vähetuntud pärlid kirjanduse kuldsetest aegadest, millega mul tundub olevat eriline klapp. 2020. aasta kõige võimsama elamuse pakkus rumeenia kirjaniku Max Blecheri raamat „Valgustatud urg“ (tlk Riina Jesmin). Samasse ritta paigutaksin Gaito Gazdanovi „Õhtu Claire’i pool“ (2005), Bruno Schulzi „Liivakella sanatooriumi“ (2019), Robert Walseri „Õed-vennad Tannerid“ (2018), Albert Engströmi „Anders Zorni elu“ (2017), Djuna Barnesi „Öömetsa“ (2016), Emmanuel Bove’i „Minu sõbrad“ (2015), Clarice Lispectori „Tähetunni“ (2017) jpt.

Kõik need raamatud on mulle väga meeldinud. Kõik nad on kirjutatud ca 1930ndatel aastatel. Kõik nad on väga isiklikud. Nad sööbivad hinge, muudavad maailma tähendust.

„Valgustatud urgu“ on võimatu ümber jutustada. Eelkõige on see sügavalt filosoofiline mõtisklus maailma tegelikust olemusest. Mõtisklus, mis saab sündida ainult haigevoodisse aheldatud, elu eemalt jälgiva inimese peas, kus kõik eluhetked on korraga nii ülimalt tähendusrikkad kui ka täielikud, absurdsed nonsensid. Jutustaja kõrvalpalatis sureb inimene. Täpselt samal hetkel kõnnib mööda tänavat keegi, kes süütab sigareti ja rapsib käega püksipõlvedelt tolmu. Hetkede üheaegne erakordsus ja erakordne banaalsus sünnitab jutustaja peas viirastusliku maailma, kus unenäod on sama reaalsed kui mööda igavat haiglapalatit aeglaselt roniv päikesekiir. Kuid iga tunne on sellises poolelus tugevam, intensiivsem, iga uus kogemus kirkam, iga varju, värvi, aistingut kogetakse, eritletakse ja uuritakse nende viimse põhjani. Iga uus sanatooriumipatsient on erutav ja salapärane maailm, neid jälgib kirjutaja elunäljas pilk, püüdes mõista nende loomuse sügavaid hoovusi, kuni nad enamasti hinge heidavad. Kuid see pole sugugi lohutu raamat. Vastupidi, see on äärmiselt kaunis ja elujaatav. Ei puudu ka särisev armudraama. Milline on armastuse jõud, kui vaevu kõndida suutev noorsand ennast kangelaslikult neiu ukse taha veab!

Tõelised klassikud

Valikus on tavaliselt ka mõne tõelise klassiku teos, mullu Gustave Flaubert’i „November“ (tlk Leena Tomasberg). Üle-eelmisest aastakäigust võib klassikute kilda liigitada „Roomlaste teod“, varasemast Friedrich Hölderlini „Hyperioni“ (2018), Marthin Lutheri „Lauakõned“ (2017), Ugo Foscolo „Jacopo Ortise viimased kirjad“ (2015) … Rida võiks muidugi olla lõputult pikk, näiteks tuleb mul kohe silma ette Anatole France’i „Roosipuumööbel“ LRi algusaegadest. Olen valinud näited viimatistest aastakäikudest, kuid koostamise põhiprintsiibid on olnud üsna ühetaolised läbi kõigi aastakümnete. Üks märkimisväärne kõrvalekalle oli kuskil 1980ndate paiku, kui põhjamaade kirjanduse osakaal läks ebaproportsionaalselt suureks.

„November“. Taas noore mehe armastuse ja eneseotsingute teekond, läbi romantilis-melanhoolse ja kirgliku prisma. Mis on armastus, mida me läbi elu otsime? Kui Max Blecheri aheldatud kangelane leidis ilu ka vähimas, siis noore Flaubert’i alter ego on moodsas spliinis, tülpinud kõigest. Elus veel midagi kogemata on ta tegelikult justkui kõike proovinud ja läbi elanud, üks jõuline armusõõm kurtisaani embuses paneb ta elule igavese pitseri. Kuid ulmades elamine on neil üks. Elu oma labasuses kohutab neid. Miks on kannatused nii tugevad ja tõelised, kui see, mis neid põhjustab on nii tobe ja lapsik! Raamatus on kaks lugu, kaks jutustajat, yin ja yang, mees ja naine. Naine, kes tahab kogeda kõike, ja mees, kes tahab kogeda ainulist, nad otsivad, teadmata mida, millegipärast teistest inimestest ja et nad seda ei leia, muutuvad passiivseks ja küüniliseks, sukelduvad enesehävitusse.

Geograafiliselt ja/või kultuuriliselt kauged

Geograafiliselt või kultuuriliselt kaugeid raamatuid esindab LRi 2020. aasta valikus Jitshak Šami „Isade kättemaks“ (tlk Kalle Kasemaa), mis seisab Iisraeli heebreakeelse ilukirjanduse alguses. Aasta enne seda ilmusid näiteks Lõuna-Aafrika autori Zakes Mda „Suremise viisid“ ning samuti Iisraeli päritolu Etgar Kereti „Kissingeri igatsedes“, veel varem liibanoni-ameerika kirjaniku Khalil Gibrani „Hullumeelne. Tähendamissõnad ja luuletused“ (2018), jidišikeelse autori Šolem Aši „Oru laul“ (2015) jne. Tihtipeale on nende lugemine eksootiline, kuid vaevarikas elamus ja mis salata, mõni neist on distsiplineerimatul lugejal ka pooleli jäänud. Kuid kahtlemata avardab kas või põgus sissevaade võõrastesse maailmadesse lugeja ilmataju.

„Isade kättemaksu“ suutsin lugeda eelkõige kui etnograafilist raamatut, kus on üksikasjalikult kirjeldatud esemelist kultuuri, rõivastuse detaile, võõramaiseid sööke, savipotte, almust kerjavaid beduiine kõigis ihulikes detailides, rikkaid suguharujuhte nende kõrkuses ja kahtlustes, nõnda et see kõik on mu silme ees nagu üks värvikirev, lärmakas, tolmune ja segane inimvoog, mis lainetab mööda maad. Ma rohkem näen, kui saan aru, kui püüan neist võõrastest kommetest ja ülesköetud kirgedest sotti saada. Mismoodi loetakse kunagi või kusagil mujal meie kaasaegset kirjandust? Kas ei hakka ka juba meie esiisade eneste aeg meile tunduma võõras ja imelik? Me vaatame seda nagu viiske või õllekappa muuseumisaalis, saamata tegelikult aru, mis oli selle aja ja elu sisu.

Eesti kirjandus

Selles kategoorias ilmusid mullu Armin Kõomäe „Perifeeria kangelased“ ja Jaan Krossi „Tiit Pagu“, üle-eelmisel Andrus Kasemaa „Vanapoiss“, varem Jüri Kolgi „Esimene malbe päev sel aastal“ (2018), Mihkel Muti „Mõtted“ (2017), Jaan Unduski „Teekond Hispaania“ (2016), Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel” (2015) jne.

„Perifeeria kangelased“. Täpselt doseeritud kiuslik iroonia, poliitiline ebakorrektsus, kuluaaridest kostab pahast mõminat, et teos taastoodab soostereotüüpe. Paraku pole stereotüübid ka reaalsest elust kuhugi kadunud. Mitte liiga originaalne enesepiirang kirjutada jutukesed täpselt tuhande sõna pikkusteks on mõnel juhul lõpud liiga silmnähtavalt kiiresti kokku tõmmanud, osad lood oleks tahtnud ehk ikka paari lause võrra rohkem hingata. Vanasti oleks žanrimääratluseks pakutud satiiri või följetoni, mitte novelli. Lugedes on nad mõnusad, ootamatult vahedad ja kohati räigedki, aga et seal tõepoolest kogu aeg midagi juhtub, siis need juhtumised ei taha minu mällu püsivalt kinnituda.

Põhjamaade kirjandus

Siia kategooriasse kuuluvad mõistagi soome-rootsi-taani-norra-islandi teosed. Loomulikult võib põhjamaade kirjaniku raamat olla ühtlasi vähetuntud pärl, näiteks 2015. aastal ilmunud Maria Jotuni „Armastus“. Mullu ilmusid LRis soome autori Tuula-Liina Varise „Tahan tunda, et elan“ (tlk Piret Saluri) ning ühtlasi pärlikategooriasse liigituv rootsi autori Albert Engströmi „Moskoviidid“ (tlk Anu Saluäär). Varasemast meenuvad Olli Jaloneni „Poisiraamat“ (2016), Aki Ollikaineni „Must muinasjutt“ (2017), Pirkko Saisio „Kaini tütar“ (2018), Mare Kandre „Kurat ja Jumal“ (2019), Niels Fredrik Dahli „Eelmisel suvel“ (2016), Herman Bangi „Tee ääres“ (2017) jt.

„Tahan tunda, et elan“ on kavalalt kokku pakitud teos. Perekonnalugu novellides sisaldab tegelikult romaanijagu ainest. Algab ta taas sealt, kuhu kaasaja silmad saavad veel ulatuda, eelmise sajandi alguskümnenditest, ja kulgeb üsna tänapäeva lähistele. See on ka natuke mõistatamisraamat, mis laseb lugejal tükkhaaval avastada, kuidas eelmiste põlvede teod või tegematajätmised tabavad nende lapsi ja lapselapsi ja kuidas üle kõigi inimeste elude valitseb Aeg, milles neil on määratud elada.

„Moskoviidid“. Äärmiselt sümpaatne ja huvitav olustikukirjeldus revolutsioonjärgsest Venemaast, autori illustratsioonidega. Objektiivne, väga laia diapasooniga, parteiladviku liikmetest kuni varaste ja kerjusteni, pulbitsev kakofoonia, kust ei puudu peod, šampanja, mängupõrgud, narkootikumid ja eetilised valikud – nälja piiril elavad inimesed, „kes peavad valima kommunismi ja iseenda vahel“ (lk 23). Seostub kohemaid Wellsi raamatuga „Venemaa pimeduses“ (LR 2017), aga ka Giljarovski „Moskva ja moskvalastega“ (Tänapäev 2019). Üks mis kindel, ajad olid toona rohkem kui põnevad.

Idabloki kirjandus …

… ehk endised vennasrahvad: ungari, tšehhi, poola jt autorid. 2020. aastal ilmus LRis ungarlase Péter Esterházy „Sõnade imelisest elust“ (tlk Lauri Eesmaa), mis paigutub ka esseistika kategooriasse, ning tšehhi Bohumil Hrabali „Liiga vali üksindus“ (tlk Küllike Tohver), mis paigutub raamatute hulka, mis räägivad raamatutest. Eelmistel aastatel Bruno Schulzi „Liivakella sanatoorium“ (2019), Danilo Kiši „Boriss Davidovitši hauakamber“ (2016), Péter Esterházy „Hrabali raamat“ (2017), László Krasznahorkai „Viimne hunt“ (2018), Patrik Ouředníku „Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu“ (2018) …

Selles kategoorias on pea alati eranditult väga head teosed.

„Sõnade imelisest elust“. Siit tasuks meelde jätta mõttekäik, et igal maal on ainult 1032 lugejat, olgu see riik suur või väike. Rahvas ei loe, lugeja loeb. Ja palju muud kasulikku, näiteks seda, et idabloki maad on arenenud ikkagi kaunis sarnaselt. „Minu riik võitleb ökoloogilise kriisiga nõnda, et pole kunagi saanud rahulikult nautida tööstusühiskonna mõnusid, ta tahab samal ajal nii loodusega rahu teha kui ka seda viimasel hetkel für alle Fälle¹ allutada, temas on nii heaoluühiskonna väsimust kui ka apaatsust ning ka omandiiha ilma heaolu ja selle hurmata, Haben ja Sein² käivad käsikäes, ja naiste emantsipatsioon toimub ilma, et meeste emantsipatsiooni oleks kunagi toimunudki – meie kandis võib olla ületatud isegi see, mis pole veel saabunud“ (lk 6).

„Liiga vali üksindus“. Raamat mehest, kes pressib vanapaberit ja joob kõvasti õlut, ja muud seal suuremat polegi kui õige kõvasti vanapaberit. Ehk siis kõiki neid rohkem või vähem väärt raamatuid, mida me enam ei loe, mis kolimiste käigus üleliigseteks praagitakse, mis müümata jäävad ja mis enam kellegagi ei taha rääkida. Mida enam keegi ei taha lugeda peale vana õllejanuse vanamoodsa hüdraulilise paberipressiga töötava mehe, kes ehitab kõige ilusamatest ja parematest raamatutest kunstipäraseid presspaberipakke ja peab hirmu ning jälestusega nägema, et isegi tema väärikas amet on maa pealt kadumas, saabuvad uued hiigelpressid, mida opereerivad noored ja tugevad mehed, kes joovad lõunapausil häbitult piima ja limonaadi ja võibolla ei mõtle üldse kõige kaduva saatusest.

Vene kirjandus ja endised liiduvabariigid

Vana LR pole kuskile kadunud! Ja see on hea. Ega neid kasahhi, turkmeeni või moldaavia kirjanikke vist muidu ei kohtaks kirjanduspildis üldse. 2020. aastal ilmusid Aleksei Tolstoi „Vereimejas“ (tlk Ilona Martson), ühtlasi tõelise klassiku teos ja vähetuntud pärl, ning ukraina kirjaniku Sergi Žadani „Depeche Mode“ (tlk Riina Roasto), mis on kindlasti paljudele kogu aastakäigu maiuspala. Varasemast: Aleksandr Solženitsõni „Lenin Petro­gradis“ (2019), Marusja Klimova „Majake Bois-Colombes’is“ (2016), Alexander Genise „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“ (2016), mis on ühtlasi raamat raamatutest, jne. Raamatuid raamatutest, kirjutamisest või mittekirjutamisest – sellist kontemplatsiooni pakutakse läbi terve LRi ajaloo ohtramast ohtralt.

„Vereimejas“ on parimas vene kirjanduse vaimus lugu. Ega vampiiridki pole midagi harukordset, meenutagem Bulgakovi Varenuhhat ja seda punapäist roheliste silmadega kaunitari. Nüüd kohtume nende eellastega, võib olla just sealt vene vampiiride sugu algaski? Riiginõunik Teljajev ja teised rikkad härrad ja prouad istuvad muudkui suure samovari taga, mängivad kaarte ja nuuskavad mesikaga segatud ninatubakat. Ehtsad vereimejased! Nende süngete kujude taustal areneb noorte ilusate inimeste armastuslugu ja nagu paljudes muudeski juttudes, ei ole täpselt aru saada, kust algavad viirastused ja lõpeb tõsielu. Sest küsigem endalt ausalt, on seal siis tõesti üldse nii väga vahet?

„Depeche Mode“. Ma ütleks selle kohta: poola poisid ukraina moodi. Äratundmine oli liiga suur, et seda paralleeli mitte tõmmata. Muidugi on nad uljamad, nihilistlikumad ja rõõmsameelsemad, aga ka veel rohkem omadega perses. Üks kurvemaid karaktereid on rikka kindrali tütar Marusja, kes magatab kõiki, kel selleks soovi, ilma igasuguse igatsuseta armastuse või inimliku läheduse järele, lihtsalt nii on. Ja lõpetavad nad oma teekonna ka kes kus, kelle peksab miilits sodiks, kes vedeleb hullaris. Sitad lood. Maailm ümberringi on sitt ja polegi muud teha, kui sitaga kaasa ujuda ja öelda, et kõigest on pohhui.

Sest ega neil tegelikult ju ei ole. Nad on toredad poisid ja ehk suudab mõni neist elumeres ka pinnale ujuda.

(Balti)saksa kirjandus

Saksa ja baltisaksa kirjandust esindas aastakäigus R. M. Rilke „Kaks Praha lugu“ (tlk Tiiu Relve), ühtlasi ka klassika. Varasemalt on ilmunud näiteks Werner Bergengrueni „Poplavkin ja teised jutud“ (2019), Hölderlini „Hyperion“ (2018), Moritz von Kotzebue „Teekond Pärsi­asse“ (2018), Robert Walseri „Õed-vennad Tannerid“ (2018), Ernst Jüngeri „Marmorkaljudel“ (2017), Wolfgang Hildesheimeri „Armutud legendid“ (2016), Eugen Ruge „Cabo de Gata“ (2016), Heinrich von Kleisti „Berliini Õhtulehed“ (2015) jne. Hoitakse sidet varasema kultuuritraditsiooniga, mis muidu on juba katkemiseni õhukeseks kulunud.

Luulevald

Luulest ilmusid Jaan Krossi „Tiit Pagu“ ja Ilya Kaminsky „Kurtide vabariik“ (tlk Carolina Pihelgas). Eelmistel aastatel Jorgos Seferise „Müütiline jutustus. Logiraamat III“ (2019), Jossif Brodski „Atlantise lähistel. Valik luuletusi“ (2018), ühtlasi ka vene ning maailmakirjandus, Kęstutis Navakase „Kala peeglis“ (2017), ühtlasi ka baltikumi kirjandus, millist jaotust ma ei jaksa enam eraldi välja tuua, vaesed lätlased ja leedukad, aga me tõlgime neid, tõlgime! Kuigi mitte igal aastal.

„Kurtide vabariik“. Kuna luule pole minu ampluaa, ei julge ma selle teose kohta sõna võtta. Mind ajas segadusse, tundus olevat justkui mingist teisest ajast ja ruumist. Kas autoril on endal reaalset sõjakogemust? Kuidas saab nooremapoolne meesterahvas kirjutada sellise paatosliku rahuapoteoosi? Jah, ma tean, et maailmas on sajas kohas sõda lahti ja lapsi ja naisi tapetakse iga päev ja kõik see on väga hirmus. Aga selle luulekeelde valamine on ka kõhedust tekitav. Küllap olen ülekohtune, aga mulle jäi poeem deklaratiivseks, ilmselt lasub nõukogude sõjalugude lugemise taak kuskil sügaval sees.

Maailmakirjandus

Maailmakirjandus kõige laiemas mõttes: suurte rahvaste suurte keelte tuntud ja vähemtuntud esindajad enam-vähem meie kaasajast. LRi aastakäigust 2020 saab siia paigutada Enrique Vila-Matase „Bartleby & Co“ (tlk Kai Aareleid), mis on ühtlasi raamat sellest, kuidas raamatuid mitte kirjutada. Margaret Atwoodi „Tehingud surnutega“ (tlk Maarja Pärtna), mis on ka esseistika ja raamat, mis räägib raamatute kirjutamisest, ja kust võib meelde jätta paljutki, aga mina panin kõrva taha, et kirjanikku, kes kasutab pseudonüümi, ei hakka iial keegi tõsiselt võtma. Samuti Don DeLillo „Kosmopolise“ (tlk Liisi Rünkla), Yōko Tawada „Kahtlased kujud öises rongis“ (tlk Lauri Kitsnik), mis on ka geograafiliselt ja kultuuriliselt kauge kirjandus, ja Samanta Schweblini „Nähtamatu niidi“ (tlk Ruth Sepp).

Eelmiste aastate näiteid juurde loetleda läheks väga pikaks, aga vaid mõned: David Foster Wallace’i „Teatavate piiride poorsusest“ (2019), Annie Saumont’i „Aeg elada ja teisi jutte“ (2018), Doris Lessingi „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ (2018), ühtlasi esseistika, Michel Houellebecqi „H. P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu“ (2016), ühtlasi esseistika, Nancy Hustoni „Loomispäevik“ (2016), ühtlasi raamat kirjanikest, Roberto Bolaño „Liuväli“ (2015) jpt.

„Nähtamatu niit“ oli mulle ainsana kogu aastakäigust vastumeelne raamat. Ebamugavustunne on teksti koesse sisse kirjutatud, see on pingeline ja hakitud, täis väga moodsaid ökoteemasid ja mingit psühhohüsteeriat. See on teatavas mõttes ka raamat seestumisest, kurjadest vaimudest, elu tumedast ja arusaamatust poolest, hirmudest ja ängidest. Stilistika on teema teenistuses, närviline ja hüplik, möönan, et raamat mõjus, sest ka negatiivne mõju on mõju, sageli painavam ja pikaajalisem kui mõne igatepidi meeldiva teose järelkaja.

„Kosmopolis“. Raamat surnud südamega mehest, ilmatu rikkast ärimehest, ajugeeniusest, kes mängib maailma rahavoogudega nagu laps paberlaevukesega ja pruugib kõike, mis tee peale ette jääb (naisi, burgereid). Tema tee viib juukselõikaja juurde, see on vana mees ärimehe vaesest lapsepõlvest. Vahepeal on tänavarahutused, kuulipildujavalangud, anarhia, saatusliku ettemääratuse poolt korraldatud kohtumised ühe ja sama naisega, kes on pealekauba antikangelase enda seaduslik naine. Kuhu see teekond viib? Kas meil kõigil, kes me arvame, et meie süda on alles, pole sama tee jalge all?

„Bartleby & Co“. Miks mõni kirjanik ei kirjuta, mõni kirjutab vaid ühe raamatu, siis aga kaob ja peidab end vaikimisse? „Bartleby & Co“ on nagu Margaret Atwoodi raamatu „Tehingud surnutega“ antipood, pane need kaks kokku ja saad kirjutamise müsteeriumist peaaegu kõik teada. Kas kirjutamise kui fenomeni selline järjekindel uurimine on märk, et iseendale ja sootsiumile on vaja selle kaduva kunsti olemust ja vajadust põhjendada? Kas näiteks XV sajandil kirjutati raamatuid raamatute kirjutamisest? Jõuda tunnetamiseni teispool tunnetamist, jõuda mingil kombel Jumalaga samal pulgale, taibata elu KÕIGIS tema avaldumisvormides, kaardistada kõik hingesopid, kadunud ja kaduvad ajad, näha ette kõiki võimalikke tulevikke … Ja kui kirjutavat inimest pärast esimest eufooriat tabab tõdemus, et see värk käib talle raskelt üle jõu, siis ta tõmbab saba jalge vahele ja loobub proovimast. Aga äkki mõni neist tõepoolest taipas KÕIKE? Ja see pitseeris ta suu igaveseks …

Ma ei ole ülevaates jaksanud keskenduda tõlkijatele, kes ju ongi meie päris kangelased. LR on neile nii võimalus kui kohustus. On imeväärselt hea, et meil on külluslikult andekaid, pühendunud ja keeleoskajaid inimesi, kes toovad lugejateni killukesi kirjanduse lõpututest varasalvedest. Iga uus ja hea tõlge annab meie keelele midagi juurde, muudab selle suuremaks ja rikkamaks.

1 Igaks juhuks (sks)
2 Omamine ja olemine (sks)