Sõnade vestlus vaikusega

Doris Kareva

10.–17. jaanuarini toimus Tallinna ülikoolis loovkirjutamise talvekool „Luule: sõnade vestlus vaikusega” T. S. Elioti auhinna pälvinud eesti juurtega inglise luuletaja Philip Grossi osavõtul. Luulest, selle mõtestamisest ja tõlkimisest vestlevad PHILIP GROSS , TLÜ keele- ja kirjandusõppejõud MIRIAM MCILFATRICK-KSENOFONTOV ja DORIS KAREVA .  Doris Kareva: Millest, kuidas ja kus saab alguse luuletus?        Philip Gross: See on väga individuaalne. On luuletajaid, kes vajavad tööks kõigepealt eritingimusi: teatud erilist ruumi, kindlat kirjutusvahendit ja kvaliteetset valget paberit, mõnd erilist aega, mil valgus langeb teatud viisil ja  keegi ei sega ... Mina ei ole selline kirjanik. Kirjutamine juhtub kogu muu tegevuse keskel, samal ajal. Ma leian, et see on vabastav. Pole midagi ahistavamat kui puhas lehekülg imekaunis märkmikus. Kasutatud ümbrike tagaküljed on tunduvalt paremad. Tegelikult on mul üheaegselt kasutuses mitu märkmikku, ilma et peaksin ühtegi neist „kirjaniku päevikuks”. Mitmed mu sõbrad peavad selliseid päevikuid ühe kunstivormina, minu märkmikud on lihtsalt  võimalus silma peal hoida sellel, mis mu pea sees toimub.      Miriam McIlfatrick-Ksenofontov: See on protsessi osa.        P. G.: Eriti hindan ma märkmikke, milles leidub vaba ruumi, võimalust pöörduda ajas tagasi, tutvuda sellega, kes sa olid kaks-kolm aastat tagasi – märkmete põhjal. Vahetada temaga mõtteid, lõpetada poolelijäänuid … Luuletus  algab pilvest, sõnade maatriksist.     

Kas nagu Kahlil Gibrani sõnul: Kõik, mis elab, algab udust ja lõpeb kristallis?       

P. G.: Ma ei tea, kas see, milleni ma lõpuks jõuan, on nii selgepiiriline kui kristall. Mulle meeldib mõelda, et see, mille ma edasi ulatan, on mõneti lõpetamata, et igaüks lõpetab selle oma kujutluses ise.       

M. M.-K.: Lõplik mustand.       

P. G.: See on nagu lapse lahkumine kodunt. Sa ei oota, et ta saaks täiuslikuks, et lubada tal  minna. Sa ootad, kuni ta ise hakkama saab.       

Kuidas luuletuse valmissaamist, õieti siis iseseisvumist ära tunda?       

P. G.: See on, kui saad rahuliku südamega lasta tal minna. 

M. M.-K.: Ma ei näe luuletusel õieti algust ega lõppu; pigem on see ruum, kus kirjutajaga  samavõrra osaleb lugeja. Sõnad leheküljel ei tähenda midagi. Sa pead need lugejana avama. Lugeja lubab luuletusel eksisteerida. Kirjutaja üksnes algatas selle eksistentsi. Küsisin oma 11aastaselt tütrelt: „Kus elab luuletus?” „Minu peas,” vastas ta. „Kuidas ta sinna on saanud?” uurisin edasi. „Paberi pealt. Aga paberil on surnud sõnad, alles minu pähe jõudes hakkab luuletus elama.”         

P. G.: Huvitav, et praegusel postmodernistlikul ajastul, kus on üldiselt kombeks nõusse jääda Barthes’i teooriaga autori surmast, olen kohanud paljusid autoreid, kes reageerivad oma omandiõiguste küsimuses väga tugevalt. Isegi  kui nad teksti ei mäleta, on nad veendunud, et selline õhustik, selline sõnakasutus saab eksisteerida ainult nende poolt kirja panduna.       

M. M.-K.: Aga nii see ongi. Mida rohkem me autorist teame, seda enam luuletus mõnes mõttes meile avaneb. Ehk on Barthes’i tõlgendatud  ka mõnevõrra erinevalt tema esialgsest kavatsusest, kohati sellega kaunis kaugele mindud, mis iseenesest järgib täiesti Barthes’i enda seisukohta. Päris kindlasti on olemas koht, kus luuletaja ja luuletus eksisteerivad tänu teineteisele.       

P. G.: Mulle meeldib väga töötada niimoodi  vastastikku.       

Luuletaja ja luuletuse või luuletaja ja lugejaga?         

P. G.: Tegelikult mõlemaga. Ehk on tegu kolmnurgaga. Kui luuletus pilti astub, jäävad luuletaja ja lugeja teda ühekorraga piidlema: huvitav, mis see on, mis meie vahel tekkis?       

M. M.-K.: Luuletust saab iga kord, kui teda loetakse, lugeda erinevalt. 

P. G.: Mul on alati erakordselt hea meel, kui keegi on minu kirjutatut heas usus lugedes avastanud selles midagi, mida ma oma teada pole sinna pannud. See erineb väga pahausksest lugejast – kes näiteks teatab, et mõni mu  tekst tegi talle suurt nalja. Kui küsin, mida naljakat ta leidis mu ema surmast kõnelevas luuletuses, kehitab ta õlgu ja ütleb: niisama, lahe oli. Lugeja ja luuletaja kooskõla on väga oluline.       

Võib ju sageli juhtuda, et lugeja tajub tekstis mõõdet, mida autor ise tähele ei pane, või tooni, mida ta enda ees salgab? 

P. G.: Jah, päris kindlasti. 

Ma esitan väga lihtsaid lapsemeelseid küsimusi, nagu neid mullegi tihti on esitatud, aga mis jäävad küsimusteks. Nagu näiteks: kuidas luuletust ära tunda? Mille järgi öelda, et üks tekst on luuletus, aga teine ei ole? 

P. G.: Lihtsad küsimused on parimad, need kutsuvad  esile arvutult vastuseid. 

M. M.-K.: Ja tulevad kogu aeg tagasi.   

P. G.: Ma tean lõputul hulgal akadeemilisi, väga peeni küsimusi, millele leidub üksainus vastus. Aga kõigil suurtel, headel mängudel, nagu male või go on väga lihtsad reeglid. Halvad mängud on need, mille reegleid tuleb pikalt pähe tuupida, ka siis on ikkagi võimalik teha üksnes piiratud hulk käike. Tagasi sinu küsimuste juurde: ma tean, et mu arvamused ajas muutuvad. Selleks ongi  head märkmikud, mille juurde aeg-ajalt tagasi pöörduda. Ma märkan seal pidevalt midagi, mida ma kirjutamise ajal tähele ei pannud. Või ka teiste tekstides: ikka leian ma midagi, mis mind viis aastat tagasi üldse ei kõnetanud, ei seostunud mu enese kogemusega … 

Kas see tähendab, et luuletusena tajud sa midagi, mis äratab eelneva kogemuse ja  seeläbi sinus vastu kajab? 

P. G.: Jah ja ka otse vastupidi. Kui ma loen midagi, mis kõneleb tuttavast kogemusest, ei pruugi selles midagi erutavat leiduda. Kui aga näen paberil omaenda käekirjas lauset, mille kohta mul pole aimugi, kuidas see sündis, äratab see huvi süveneda, välja uurida, mis toimus või toimub.   

Üks põhjusi, miks ma seda küsisin, seisneb selles, et kord pöördus minu poole ema,  kelle tütar pidi esimeses klassis kirjutama oma elu esimese luuletuse. Selle sai ta õpetajalt tagasi halvustava märkusega: see pole luule. Nõutu ema tahtis teada, mis see siis on. Kirjutasin vastuse, kus tõin välja kõnealuse teksti ühisjooned mitme Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viidingu luuletusega ja tunnistasin, et oleksin väga uhke, kui selle luuletuse oleksin kirjutanud mina. Viimased read igatahes kõlasid nii: Eesti on kool.  Loodus on õpetus. Mõtteainet on see tekst andnud mulle tänini. 

P. G.: Olen mõnikord soovitanud inimestel, kes kehitavad õlgu: „see küll luule pole!” lugeda uuesti, süvenenumalt, ilma eelarvamuseta. Võib-olla siiski? William Carlos Williams on üks autoreid, kes on luule piire ilmselgelt laiendanud. Näiteks seal, kus ta kasutab igapäevatekste, nagu naisele lauale jäetud kirjake: Tänan sind ploomide eest, need maitsesid taevalikult. Nii külmad. Sellele hiljem pilku heites tekkis tal  küsimus: aga miks mitte ei ole see luule? Või Frank O’Hara, kes kuhjab ülestikku isikliku elu ajalikke pisiasju – seegi võib olla luule. 

Moodne luule proovib ju kogu aeg piire. Ikka esineb siin-seal keegi tekstiga, mis esimese hooga kirjandusõpetajatel ja -teadlastel juuksed püsti tõstab, aga mõne kümnendi pärast esitletakse seda antoloogiates  ja õpikuis näitena, mis luule on. Missugune ta peaks olema. See on kõigi kunstivormidega nii. 

P. G.: Just nimelt. Briti kirjandusõpetuses on tekkinud näiteks veider kohustus kirjutada dada-tekste. Mida oleks Duchamp arvanud omaenda võimalikust ortodokssusest? Ilmselt keerab ta praegu hauas ümber. Minu meelest  on kõik pühaks ja puutumatuks kuulutatu sama hästi kui surnud, möödas. 

M. M.-K.: Alustuseks on kindlasti vaja struktuuri, mille abil kõrgemale turnida – aga hetkest, mil see struktuur sind mitte enam ei toeta, vaid sisse piirab, tuleb sellest vabaks murda. Sama võib märgata näiteks Euroopa Liidu direktiivide täitmise stiili puhul: kui neid jäigalt järgida, saavad  need pigem takistuseks kui on toeks. 

Mismoodi ja millega sina oma õpilasi toetad?   

M. M.-K.: Mina ei lase neil kirjutada luulet, vaid muid asju. Me uurime koos tekste ja vaatleme võimalikke uusi lähenemisnurki. Ma julgustan neid alati proovima midagi uut ja tajuma keelt kui võimalust. Alati on hea teada, millised reeglid ja konventsioonid kehtivad, selleks et nende vastu teadlikult eksida, neid liialduse või ka  väärkasutuse – mõtlen siinkohal Derrida keelekasutust ja väärkasutust – kaudu ületada. Mina ei suuda kunagi vastata küsimusele, mis on luule. Iga lugemine avab uue vastuse. 

Emily Dickinson on seda kirjeldanud nii: Kui ma loen raamatut, ja mul hakkab sellest nii külm, et ükski tuli mind ei soojenda, tean, et see on luule. Kui ma füüsiliselt tunnen, et mul pole enam pealage, tean, et see on luule. Ainult nii saan seda teada. Kas on veel mõni teine tee? Kas on?   

M. M.-K.: Mõnikord on tekst nii selge ja lihtne, et näib vaevata sündinud; ja ta võib olla ka imelühike. Luuletus on lõik elust, uus dimensioon. Ta võib valgustada paika, kus oled kunagi olnud – või teed millegi muuni.   

P. G.: Mina ei pruugi kunagi kogeda sellist ekstaasi, millest kirjutab Emily Dickinson, kuna mina lähenen tekstile palju asjalikumalt. Kui lappan läbi oma vanu märkmikke, taban end teinekord kummaliselt muljelt. See on see tunne, kui märkad, et rahvamurrus keegi silmitseb sind erilisel viisil, keegi, keda sina ei tunne, aga kes näib sind hästi tundvat. Need read mõnel ammusel leheküljel otsekui teaksid sinust väga palju.   

M. M.-K.: Teinekord nad lausa norivad. Nõuavad, et neile vastaksid, mis tunne sul on – nad ei lase lahti, nad nõuavad tähelepanu. Luuletused,  mis on ilmselged ja suurepärased, need jätavad su rahule. Aga need, mille kohta sa nagu ei oskagi midagi arvata – ükski omadussõna ei tundu päriselt asjakohane – nad jäävad kummitama, nad sunnivad enda peale mõtlema.   

P. G.: Ehk räägime siinkohal kahest erinevat tüüpi rahuldusest. Üks on selge ja otsene, äratab äratundmise: muidugi, ma mõistan seda imehästi! see on just nagu minuga, ma tunnen  sedasama – ja teine on pigem küsimus kui vastus. Kord esitatud, ei saa sa enne rahu, kui oled leidnud endas mingi vastukaja.   

M. M.-K.: Mulle meeldib see seletus väga.     

Kui mõni tekst jääb kergesti pähe ja hakkab  kummitama – on see märk heast luulest või klišeest?     

M. M.-K.: Võib olla mõlemat. Ja mõlemad võivad olla seesama.       

P. G.: Read, mis mälus üha tagasi pöörduvad, sisaldavad enamasti lahendamatust. Täna tegin tudengitega ühe tunni Louis MacNeice’i  „Lumest”…     

M. M.-K.: Peaaegu pidin seda näitena kasutama oma tunnis! 

P. G.: See rida – kui akna taga lund sajab, laia  jõululund – „There is more than glass between the snow and the huge roses… Rohkem kui klaas leidub lume ja hiigelrooside vahel…” 

M. M.-K.: See rida tuleb rahule jätta!   

P. G.: Just nimelt, isegi kui see on riimilise luuletuse lõpurida, mis näib otsi kokku võtvat – see ei ole vastus, see on küsimus.   

M. M.-K.: Paul Muldoon ja Ciaran Carson on mõlemad dialoogi selle luuletusega veelgi edasi arendanud ja kirjutanud omaenda luuletused kas „Lumest” inspireerituna või sellele vastuseks. Valitseb küll vaatepunkt, et luuletus tuleb ära seletada – aga lahtivõetud luuletus  lakkab olemast luule, kaotab elu. Selle asemel võid süüvida sellesse ikka ja jälle uuesti ja iga kord avastada midagi uut.   

Mõnikord tundub mulle, et kui keegi ei näe, mängivad luuletused omavahel. Läti luuletaja Jānis Kronbergsi üks ingliskeelne luuletus kõlab: The women come – and then they come again. – Who told you so? – Michelangelo.     

P. G.: Jah, see on just üks näide luuletuste omavahelisest mängust. Või tantsust.       

M. M.-K.: Mineviku mängust olevikuga. Mõnikord kaldutakse, võib-olla iseäranis akadeemilistes ringkondades, kõike sildistama, klassifitseerima, selgelt ja üheselt paika panema – selle asemel et lasta asjadel lihtsalt olla, mis nad on, asjadena iseeneses, ilma nimede, siltide, omanikena  … Kord, kui kõnelesime Ciaran Carsoniga plagieerimisest, väitis ta tuliselt: „Mina teen seda kogu aeg!”.     

Selline mäng eeldab vaimset ühisruumi, nagu enamik naljugi – neid ei ole kontekstita.       

P. G.: Samas on suur vahe ebateadlikul või, veel enam, salalikul plagiaadil ja Ciaran Carsoni viisil ujuda kirjutatu meres.       

M. M.-K.: Ta teab väga hästi, mida teeb, ta naudib seda – ja laseb lugejal nautida.         

P. G.: Akadeemilises ringkonnas loevad teadmised. Kuidas seletada seal, mida ma teen luuletajana, kui põhiline, millele ma toetun, on mitteteadmine?         

M. M.-K.: Mina jõuan tavaliselt tasakaalupunktini teadmise ja avastuse vahel. Kui avastamine alla jääb ja valitsema pääseb jäik teadmine, siis ma loobun. Aga ma usun, et ka akadeemilises maailmas saab olla ruumi avastamisele.       

P. G.: Kui sõnastada oma küsimus, kaardistada teadaolev – ja seejärel jõuda vastuseni, siis on see tegelikult üksnes mask. Alles selle taga kulgeb tõeline teekond. 

Üks häid ja igihaljaid küsimusi on: kas luulet saab õppida või õpetada? 

M. M.-K.: Kas midagi üldse saab õpetada? Mõnikord inimesed õpivad. Saab asetada nende ette asju. Saab hoiatada umbtee eest. Pärast nii paljusid aastaid õpetajana püsib see küsimus mu ees pidevalt. Õpetamine on ennekõike kahekõne. 

Iga päev õpin ma klassiruumis midagi. Ei ole nii, et õppija saab läbi või kukub läbi. Mul on rõõm kuulda, et keegi on nautinud midagi, millega ta mu tunnis kohtus – olgu inimese või õpilasena.       

Õpetada saab lihtsaid, otseseid asju: näiteks kuhu vajutada, et masin käima läheks. 

P. G.: Kuna suur osa kunstist on ikkagi käsitöö, siis saab edasi anda põhilisi töövõtteid, tutvustada  võimalikke vahendeid, et säästa õpilasi pikkadest iseavastamise aastatest. Saab õpetada kirjutama värsse. Ja ma ei tahaks tõmmata kõrki vahet värsside ja luule vahele. 

Kas ja kuidas sa seda vahet tajud?   

P. G.: See on kontiinum. Ma ei tahaks luulet tõsta erilise vaimsuse kandja idealistlikku aupaistesse. See ei ole vaimu ja keha dualism. On sõnu, mis võivad osutuda luuleks mõnes  kontekstis. Nagu näidendis mõni täiesti tavaline lause, milleni on pinget pikalt üles ehitatud. Ideaalis sisaldab luuletus iseenesest kogu konteksti – aga isegi sel juhul ei kujutle ma, et tal oleks tähendus, kui pole kunagi loetud ühtki teist luuletust ega kõnelda sama keelt. Lugeja astub siiski tema jaoks ette valmistatud ruumi, kaja- ja kõlaruumi. On surnud ruume, kus isegi samad sõnad kaotsi lähevad. Küsimus pole akadeemilisuses, kõikide  seoste teadmises. On sõnu, mis ehitavad enda ümber omaenda kõlaruumi.         

Mind on lummanud bussiseinalt loetud hoiatus: Ära varja vaatevälja juhist paremale. Milline paljutõotav luuletuse algus, puhas rütm! Eriti valimiseelses õhustikus vallandab see mitmeid assotsiatsioone … Luule on igal pool meie ümber – ja samas võib ikka ja jälle avada raamatuid, kus kirjapilt viitab autori kavatsusele avaldada luulet, aga lugeda seda sealt pole.         

P. G.: See on väärt koolides väljatoomist. Luule seisneb ennekõike meie valmiduses seda luulena võtta. Kunstiga on seesama. Galeriisse paigutatud telliskiviseina võtame kunstina asukoha pärast. Asjad saavad kunstiks, kui me neid  kunstina esitleme. See pole eesmärk.       

M. M.-K.: Et kunst lõpeb siin ja algas sealt.       

P. G.: Kunst on miski, millele võime iga päev tänaval otsa joosta. Ja järsku ära tabada: heldeke, see on ju kunst! 

Paljud asjad, mida me õpetame, õpetades luulet, on tegelikult ammugi teada, kuna me kasutame ju keelt kogu aeg. Lapsed, kes veel ei kõnele, tajuvad ometi riimimõnu ja rõõmustavad selle üle, naeravad heast meelest. Selles on midagi füsioloogilist – miski meie närviotstes rõõmustab keelemustrite üle. See on miski, mille me hilisemas eas alla surume – vajadus informatsiooni järgi lämmatab puhta keelelusti, näiteks kui on vaja selgeid juhiseid, kuidas  külmutuskapp tööle saada. Aga seda kaasasündinud omadust saab taaselustada.       

Kõlanauding kuulub kahtlemata esmaste naudingute hulka.         

P. G.: Olen kohtunud korduvalt olukorraga, kus õpilane täielikult teostab õpitu: meetrum, riimid, alliteratsioon ja assonants, kujundikasutus – kõik on paigas; ja luulet ometi ei ole. Väga raske on seletada vastuseks küsimusele: „Miks? Kui ma tegin kõik ometi õieti, täitsin kõik reeglid – miks ei ole?”. Aga ei ole.         

See on paljude rahvaste seas korduv muinasjutumotiiv: vaeslaps ilmutab hätta sattudes erinevates olukordades osavõtlikkust ja leiab abi, lõpuks pälvib kingitusena selle, millest pole söandanud unistadagi. Kui kadedusest haaratud perepoeg või -tütar  võtab ette sama teekonna, ei malda ta aega raisata teistele, keda kohtab – ja ahnelt jahitud kingituse asemel saab talle lõpuks osaks pigem karistus.       

M. M.-K.: On nii palju lingvistilist gümnastikat, geometristikat ja muid kunsttükke, mis on kahtlemata fastsineerivad – aga ei seleta ometi luuletuse koherentsust, ei seleta ära seda tervikut,  mis teeb luuletusest luuletuse. Roman Jakobson on seda juba teinud; tema kirjutised luuleanalüüsist on tõeline varandus. Aga luulet need ei seleta. Mõnikord lasen ma õpilastel kirjutada kohakirjeldusi, aga nii, et välditaks omadussõnu ja mõistet „mina”. See on osutunud tõesti raskeks: lasta kohal endal kõnelda. Aga me tuleme selle juurde ikka ja jälle tagasi, kuni mitte nemad ei kõnele, vaid nad lasevad keelel  kõnelda. Ja sellest on sündinud imeilusaid tekste; just selle kaudu on nende endi hääl kõlama tõusnud.     

P. G.: Selles ongi paradoks – endast loobumise kaudu saad rohkem endaks.       

  Üsna piibellik.       

P. G.: Jah, aga ka kogenud kirjanikud kipuvad oma tekstide osas ülemäärast omandivaistu ilmutama. Ja õpilased õpivad ju neilt.       

Ego ei anna isele sõna.         

P. G.: Just. Mis on ego muud kui ortodoksne lugu iseolemisest? Magnetväli, mis tõmbab endasse osakesi. Aga mulle meeldib mõelda, et elu lõpul need kõik vabanevad. Mu isa on praegu 92, täiesti kurt ja sügavas afaasiaseisundis, kaotanud enamiku viiest keelest, mida ta vabalt kõneles. Teda vaadeldes mõtlen: on see tõsi, et inimene elab ennekõike  keeles? Mõneti küll. Samas on ta hakanud kõnelema suurepärast prantsuse keelt nagu oma nooruses – hilisemas elus kõneles ta seda üsna keskpäraselt.       

M. M.-K.: Minu isa on 88 ja aeglaselt liikumas teise maailma. Seda on kummaline tunne jälgida. Ühtpidi tahaks teda tagasi hoida – samas on see ju loomulik, see on tema teekond teispoolsusse.       

Kas keeled kaovad mälust korraga või üksteise järel? Mis toimub insuldi või infarkti korral?       

P. G.: Püüan praegu avastada isa kõnes jälgi eesti keelest. See pole sõnades tajutav, pigem tunnetuses.       

Veel üks lapsemeelne küsimus: kas luule on tõlgitav?         

M. M.-K.: Jah ja ei. Aga me teeme seda niikuinii. Luuletuse ruum on ühtlasi keele, keelte ruum.  Ja tõlge sõltub suuresti sellest, mis tõlge arvamuse järgi peaks olema. Kui mina tõlgin, jätan ma täiesti kõrvale esmamulje; selle asemel vaatlen kõiki võimalikke struktuure, millele luuletus toetub – semantilisi, lingvistilisi, akustilisi … See on parim osa tõlkeprotsessist, pidevalt laienev mugavustsoon. Aga siis tuleb hetk, mil peab sellest väljuma, langetama otsuse. Ja see on hüpe tühjusse, sellesse, mida ma nimetan puuduva luuletuse ruumiks. Ma ei tea, kas see  on ruum või tühjus. Aga tõlkijal tuleb see täita. Tema on ainuke side. Ma tõlgin, seepärast ma olen. Ja see on uus luuletus. On originaalluuletus ja teine, uus luuletus teises keeles. Kaks põhiohtu, mis tõlkijaid kimbutavad, on usaldamatus omaenda keele võimaluste suhtes ja teiseks: panna ümber üksnes sõnum ja asuda seda siis kaunistama. Mis on samamoodi keele-usaldamatus.     

Kuidas otsustada, milline tõlge on parem?     

M. M.-K.: Võib olla mitmeid häid tõlkeid; küsimus on koherentsis. Oluline on, kui tõlge kajab tagasi originaali mõlemale rahuldust pakkuval viisil. Luuletuses on erinevaid energiakobaraid – ja igal luuletusel on oma energia. Mina lähtun enamasti just luuletuse ruumist. Mõnikord leian mõnele fraasile täiusliku vaste, olen ise vaimustuses – ja siis olen sunnitud sellest loobuma, sest see tapab terviku. Aga teine  tõlkija võib luua hoopis teistsuguse originaali tagasipeegelduse; resonantsivõimalusi on lõpmatult.   

P. G.: Tõlkimine on kõige süvenenum lugemise vorm, see viib luuletuse olemuseni, kuni sa  annad talle omaenda hääle.   

M. M.-K.: See on vägagi ennast nautlev tegevus. Minul võtab see palju aega, ma pean tõlgitava tekstiga koos elama, sööma, magama – mind ei jätku sel ajal millekski muuks.     

Kui lohutav ja julgustav! Minugi meelest on tõlkija töö tekstiga nagu näitleja töö rolliga – see haarab täielikult endasse.     

P. G.: Oleme rääkinud ebakindlusest – aga jagades usku ebakindluse enesestmõistetavusse, saame seeläbi kindlust juurde.     

M. M.-K.: Tõlkimise juures on hea asi see, et  isegi kui see takistab keskendumist omaenda luulele, hoiab see ometi erksana. Kuigi see on ka mõnevõrra koormav lisaroll, aktsepteerin ma seda meeleldi. Tõlkimine hoiab sisenemast mugavustsooni. Mõneti on hea, kui elu ei ole ülemäära mugav.     

Tõlkinud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht