Sõnadest, mida tuleb enda sees hoida

Lina Nordquisti romaan „Järgnen sulle“ pakub vastukaalu kõigile psühhoteraapilistele teooriatele, mis sunnivad inimesi konfliktide lahendamiseks üksteisega rääkima.

KÄRT HELLERMA

Minial on armusuhe äiaga? Milles küsimus. Õde saab poolvennaga lapse? Pole probleemi. Poeg lööb uhmriga maha ema vägistaja? Paras talle, jõhkardile. Minia seab äiale üles surmalõksu? Tal ju oligi aeg minna…

Kõik see juhtub rootslanna Lina Nordquisti raamatus „Järgnen sulle“, mille süžee on ehitatud üles kahe­plaanilisena, kahe naise, Unni ja Kåra vahelduvate häälte kaudu. Kåra on Unni lapselapse Dagi naine, Unni ja Armodi poja Roari minia. See on keeruline suhtemuster, kuhu kirjanik lugeja paiskab, aga lugejale allahindlust ta ei tee ja miks peakski.

Niisiis, naised räägivad. Pole tähtsusetu, et Unni osa on üles ehitatud kirjana oma pojale Roarile, mis lisab tema sisekõnele intiimsust. Raamatu kolmandaks, siduvaks peategelaseks võikski olla Roar: Unni poeg ja Kåra äi, kellega Kåral on salasuhe.

Romaani pealkiri „Järgnen sulle“ tõukub Unni mehe Armodi sõnadest, kes lubas Unnile järgneda kõikjal, kuhu see ka läheb, ning oma lubadusest ei tagane ta surmani, sest armastab Unnit väga. Unni põgeneb oma vangistajate käest Norrast Rootsi, sest Norras oli teda tahetud panna vangi, õieti hullumajja – sest ta aitas hädas olevaid naisi, see tähendab, tegi tungaltera ja muude talle teada olevate vahendite abil ebaseaduslikke aborte. Rootsis leiavad Unni ja Armod endale väikese eluaseme, aga peavad selle eest maaomanikule renti tasuma. Kui Armod metsatööl männi all surma saab, jääb võlg Unni kanda.

Saladused ja vaikus nende ümber

Romaani peamiseks märksõnaks võib pidada saladusi – saladused on seal justkui elu ise, seesama tavaline elu, sest avameelsus oleks mõeldamatu, liiga hirmus. Saladuste võrgustik katab kogu teksti. Vaikimisega varjatakse vägivalda, salatakse tapmist, vaikitakse intsestist. „Paljudel juhtudel peitubki lahendus vaikimises,“ mõtiskleb Kåra. „Kui inimesel on kohustus vaikida, siis ei tohi midagi öelda“ (lk 239). Ka lugeja paisatakse keset saladuste keerist. Romaan tundub olevat nagu suur mõistatus, mis keerdub iseenese ümber. Võib juhtuda, et raamat hakkab avanema alles teisel lugemisel, nagu minuga läks. Siis paistsid sõlmkohad läbi ja paljastus tihe, läbimõeldud kompositsioon.

Mida teevad mehed Lina Nordquisti romaanis – sel ajal kui peategelastest naised lausa vanguvad saladuste koorma all? Nemad muudkui surevad: Unni mees Armod saab puu alla jäädes surma, Bricke­ni ja Roari poeg Dag hukkub mootor­rattaõnnetuses, Unni poeg Roar kukub jahionni redelist alla. Kahe viimase õnnetuse taga on psüühiliselt ebastabiilse Kåra käsi. Tema torkis Dagi mootorratta kumme ja sättis redelipulga nii, et see katki läheks. Ühesõnaga, minia mõrvab äia pärast seda, kui äi on jäänud dementseks („See õhuke, särav niit, mis teda veel elus hoiab, on nüüd pingul, purunemas“, lk 358) ja Kåra leiab, et äial on aeg surra. Nii võib seda mõrva defineerida ka teisest vaate­punktist: see on otsekui kaas­tundeakt ehk abistatud eutanaasia.

Nagu öeldud, suhteseosed ses romaanis pole lihtsate killast – minial on suhe äiaga, äi ise on abielus oma poolõega, kusjuures abielludes ta seda ei teadnud. Kas ta lõpukski seda teada saab, on mõistatus, mis jääbki lahenduseta. Õde Bricken küll aimas, et tema mees Roar on tema poolvend, aga vaikis sellest kahtlusest. Oli ju ema Unni andnud ta päris väiksena ära, sest ei jaksanud teda toita ja lootis, et laps pääseb niimoodi näljasurmast.

Unni nendib pärast Armodi surma: „On võimatu peita end surnute taha, et pääseda elavate eest hoolitsemisest“ (lk 163).

See tähendab, et tal on valida: kas lasta end koos lastega oma elukohast välja ajada või tasuda maaomanikule arve. Raha aga pole – nii käibki maaomanik Unnit regulaarselt vägistamas ja tema lapsi peksmas. Naine annab alla, sest ei taha, et teda koos lastega kodust välja aetaks. Lisaks laastavale suhtele maaomanikuga on pere igapäevane kaaslane nälg. Nälja kirjeldused on sugestiivsed, eriti need, kus Unni kirjeldab, kuidas nad puukooreleotisi joovad, sammalt söövad, põlgamata ära ka linnupoegi ja uruhiiri, tuvisid ja oravaid. Pealekauba tuleb Unnil ka endale korra aborti teha. Pole siis ime, et Unni pärast järjekordset vägistamisepisoodi nendib, et „põrgu on igapäevaelust vaid mõne hetke kaugusel“ (lk 206).

Väljahingav mets

Arvatavasti pakub see raamat vastukaalu kõigile neile psühhoteraapilistele teooriatele, mis sunnivad inimesi konfliktide lahendamiseks üksteisega rääkima. Ei, rääkimine ei aita, möönab see romaan, rääkimine võib pigem kõik jubedad saladused ja keelatud suhted pinnale tuua ja lahti neist ikkagi ei saa. Hoidke oma kõige kohutavamad saladused endale, kõlab romaani juhtnöör, nende jagamine võib asja vaid hullemaks teha. Kui sa oled tapnud, siis vaiki – sest kui veab, ei saa sellest keegi kunagi teada. See käib otsesõnu Unni ja Roari kohta, keda sidus mitte ainult see, et nad olid ema ja poeg, vaid ka ühiselt sooritatud mõrv.

„Igal kodul on oma saladused,“ ütleb Bricken lõpus Kårale, vihjates sellele, et ta aimas, et on Roari poolõde. „Seda ei pea alati välja ütlema. Meie teadsime, Kåra. Meie Roariga teadsime. Me ei rääkinud sellest isegi teineteisega, aga me teadsime“ (lk 379). Natuke varem on Unni mõtisklenud: „Mul polnud enam sama palju hingetõmbeid jäänud nagu varem, kuid mul olid – on – sõnad, mida pean enda sees hoidma“ (lk 370).

Lisaks sõnadele, mida ei öelda, on raamatus tähtis osa ajal. Ajal, mis pürgib igavikuks, aga selleks ometi ei saa. Ütleb ju Bricken Kårale pärast Roari surma: „Ainus, mida me teame, on see, et mitte midagi ega mitte kedagi ei saa hoida igavesti. Meie, inimesed, ei tule teatud asjadega toime“ (lk 132).

Ajamõõde on lähiseoses puude ja metsa motiiviga, millel on romaanis samuti tähtis koht. Mets on hingestatud olevus: „Mets pidas hinge kinni ja jätkas siis pikalt väljahingamisega“ (lk 362). Metsa arusaam ajast on teistsugune kui inimesel: „Kuused vaatasid meid ja kogu meie eluaeg oli nende jaoks vaid üks silmapilk“ (lk 315). Mets on Unni jaoks võrdpilt elu tsüklilisuse kohta: „Puud langetasid lehti ilma vastu hakkamata. Nad võtsid riidest lahti, päris alasti. Ei kartnud lehtedel minna lasta. Nad teadsid ju, et see polegi lõpp, vaid hoopis uue algus“ (lk 352).

Üks põnevamaid tegelasi romaanis on Kåra ovtšarka, kujutluslik koer, kellelt naine rasketel hetkedel tuge otsib. „Üks vaevatud, külmunud inimene ühel planeedil kaugel ilmaruumis,“ ütleb Kåra enda kohta pärast Roari metsa­töödel tabanud õnnetust. Kas tõesti pole ühtki rohtu üksinduse ja enesehaletsuse vastu? Selgub, et on: „Lootsin saada soojust ovtšarkalt oma jalge vastas“ (lk 297).

Peitusemäng tõega

„Järgnen sulle“ on karm raamat, aga lugeda on kogu aeg huvitav. Kirjanikul on esimesest reast peale süžeeniidid kõvasti pihus. Antiiktragöödiat meenutav sisu läheb ilma pikemata käima, sest lugeja paisatakse kohe olukorda, kus olulised sündmused on juba aset leidnud ja neile vaid vihjatakse. Vihjed kuhjuvad, moodustades pikapeale arusaadava mustri. Poolik pusle läheb seda kindlamini paika, mida enam lõpu poole jõutakse. Pusle on hästi koostatud, aga kergelt tükikeste paika saamine ei lähe. Siiski koorub lõpuks välja sünge, aga katartiline tervik.

Mind paelus eriti raamatu stiil – just seetõttu, et pea kõigi lausete ja tekstilõikude taga on hiiglakogus õhku. See muudab kõik stiililised üksused – nii laused kui ka lausekatked tähendamissõnade sarnaseks. Mõni lause koosneb ainult ühest sõnast, mõni lause on sihilikult jäetud interpunktsioonita – või siis on korratud mitu korda ühte sõna. See annab loitsulise mõõtme, lisab jõulisust. Kindlasti tuleb kiita ka tõlkijat, kes on teinud head tööd.

Romaanis on palju hirme, saladusi, vägivalda – ja palju sünget vaikust, nagu tihti Põhjamaade romaaniklassikas. Lühikesed klaarid laused kasvavad vaikusest välja nagu miniatuursed skulptuurid, andes kokkuvõttes romaanile sügava eepilise mõõtme. Lausete vahel on palju pingsat plahvatusohtlikku õhku. Nii õnn kui ka õnnetus on võimendatud viimse piirini. Tavaline elu muutub suureks metafooriks – nii nagu see heades teostes tihti juhtub.

Mille poole siis romaanis lõppude lõpuks püüeldakse, kas tõe või tõe varjamise poole? Ma ei tea, ma ei saanudki sellest aru. Võib-olla on seda kõige õigem pidada peitusemänguks tõega? Või on see raamat hoopis moraalist, mis jääb kõigile romaanitegelastele kättesaamatuks, igaühele omal kombel? Sellele vihjab näiteks Kåra järeldus: „Otsekui liivatera kinga sees hõõrus moraalne vaakum mu nahka“ (lk 273).

Moraalse vaakumi mõiste on oluline. Samuti tõde, tõe mõiste. Leiab ju Unni: „On asju, mida isegi need, keda kõige rohkem armastatakse, mitte kunagi ei saa. Üks niisugune asi võib olla tõde“ (lk 168). Kui armastus võib olla inimesele kättesaadav, siis tõega on teine lugu – kas nii? Ilmselt on õigus Kåral, kui ta ütleb: „Iga inimene peab tegema ainult kahte asja. Surema ja langetama valikuid“ (lk 190). Kui see ka pole kogu tõde, siis suur osa sellest kindlasti.

Lina Nordquist on üks festivali „Prima vista“ külalisi. Temaga saab kohtuda 12. mail Tartu linnaraamatukogu saalis.