Sõnamänguline sürrealism
Kristjan Haljak, Palavik. Toimetanud Carolina Pihelgas. Kujundanud Valter Jakovski. MTÜ Värske Rõhk, 2014. 80 lk.
„Värske raamatu“ sarjas on ilmunud järjekordse andeka luuletaja debüütkogu. Kristjan Haljak on noor prantsuse filoloog ja juba mõnda aega Värske Rõhu kaasautor. Tema tõlkijasulest on Loomingu Raamatukogus ilmunud Charles Baudelaire’i „Mu alasti kistud süda“ (2014) ja „Ninniku raamatukogus“ tulemas Comte de Lautréamont’i „Maldorori laulud“. Ühesõnaga, ta pole mitte mingisugune roheline poisike, vaid juba kogenud literaat. Nagu Lauri Sommer on öelnud Vikerkaares: „„Palaviku“ nimega teose peab kirjutama isik, kellele lähevad korda Baudelaire ja vein – muid kitsendusi pole, on ainult laiendused.“1
Kristjan Haljaku luule võib kõhklematult liigitada sürrealismi hulka ja on rõõmustav näha, et eesti kirjanduses endiselt sürrealiste leidub. Ja mitte ainult ei leidu, vaid tuleb ka juurde. „Palavik“ on Haljaku luulekogule igati paslik pealkiri. Kogu soniv stiil ja mõneti segane ülesehitus loovad lugeja peas pildi palavikujudinate käes kannatavast ja üleni higisest poeedist, kes pomiseb enda ette midagi seosetut. Järjekordselt tuleb kiita ka kujundajat: Valter Jakovski värisev tiitel ja pealkirjad, mis pole hoopistükkis peal, klapivad mõnusalt autori luulestiiliga.
Oma luuletustes viskab autor paberile tähenduse tähenduse järel, sidudes neid vaid õhkõrnalt, nii et üldine mõte on tihtipeale vaevu hoomatav: kass peksis sabaga kirvest / maikuu kukkus kahinal mööda põski / kõhtu saapaid / sääri sääri sääri (lk 53). Sõnamänguline poeet mängib nii keele (mjäou kassisaba aedadel kõlab kui / lõputu vingumine vinguhaisuses / magamistoas kus niikuinii keegi enam tolle / tegusõna tegusamas mõttes magada pole / viitsinud, lk 5) kui ka tähendustega (kas sul keelt pole? / ma neelasin keele alla / hammustasin küljest närisin pudruks ja / neelasin alla / verd tuli päris palju, lk 27). Sagedaseks külaliseks on ka lausekujundina tuntud siire ehk mingi värsiosa eraldamine kirjapildis uuele reale: uim ja lutsukivid ära karju appi / välisilma kui süüde ei süüta ja / krohvi kukub ja hõõguv süsi / lämbub lained uued lained (lk 25). See muudab Haljaku luule veelgi kaootilisemaks ja palavikulisemaks ning sunnib lugeja mõtlema ning mõistmiseks pingsamalt vaeva nägema.
Huvitavaid paralleele tekib Hiinast pärit ähmase luulega, mille teerajajana on tuntud Bei Dao, kelle valitud tekstid on ilmunud Lauri Kitsniku tõlkes raamatus „Lumearmee“ (2007). Toda stiili või luulesorti on Bonnie S. McDougall määratlenud nõnda: „Tihti on lauseehitus ebaselge ning kujundi ja mõtte või ühe kujundi ning teise omavahelised seosed jäävad välja toomata, implitsiitseks. Teiseks tähtsaks arusaadamatuse aspektiks on ähmase luule tugev toetumine kujunditele, mis on suuresti isiklikud.“2 Minu silmis kehtib eelloetletu ka Haljaku luule puhul: voltisin su negatiivseid põlvi / pimedas vannitoas seal / kus maria kui tal tuju oli / ilmutamas käis (lk 47).
Kahjuks tuleb nentida, et „Palavik“ ei pruugi kõige laiemale luuleavalikkusele ehk korda minna. Tegemist on pigem erilise maitseelamusega, mis avaldab oma peenimad nüansid vaid kõige treenituma keele puhul. See luulekogu on „Värske raamatu“ sarjas ilmunuist üks tugevamaid ning minna on vaid edasi.
1 Lauri Sommer, Le hipster maudite Pelgulinna paradiisiaian. – Vikerkaar 2015, nr 1-2, lk 186.
2 Lauri Kitsnik, Saatesõna. Rmt: Bei Dao, Lumearmee. Tlk Lauri Kitsnik. Eesti Keele Sihtasutus, 2007, lk 168.