Soneti võimuses

ANU PÕLDSAM

Rooma Immanueli sonettides kohtuvad ida ning lääs, sonett ja maqama, religioosne ja ilmalik aines, kõrgstiil ning võllanaljad.

Sel sügisel möödub juba aasta ühe märkimisväärse teose ilmumisest, mis on seni teenimatult märkamatuks jäänud. Jutt on Tallinna ülikooli kirjastuses välja antud raamatust „Иммануэль Римский. Избранное. Rooma Immanuel. Valitud teosed“, mis sisaldab XIII ja XIV sajandi vahetusel tegutsenud Itaalia juudi luuletaja Rooma Immanueli heebrea- ja itaaliakeelseid luuletusi, nende kommenteeritud tõlget vene keelde ning tõlkija Šlomo Kroli kirjutatud saatesõna „Rooma Immanueli luule: Lääne ja Ida ristumispunkt“. Eessõna ja paralleelteksti raamistavad ning saadavad Mihhail Lotmani essee „Sonett: ajaloo ja fenomenoloogia visand“ ning Semjon Jakersoni järelsõna „Esimene Mahbarot’i trükiväljaanne. Raamatuteaduslik essee“ ning väljavõtted Dvora Bregmani raamatust „Kuldne teekond: heebrea sonett renessansi ja baroki ajastul“, mille on heebrea keelest vene keelde tõlkinud Aleksandra Poljan.1

Kindlasti ei ole selle teose näol tegu laiatarbelugemisega, kuid kahtlemata on tegu erakordse trükisega – tähelepanu väärivad nii Rooma Immanuel ise kui ka tema luule esmakordne venendus. Neile, kes vähegi vene keeles lugeda suudavad, pakub raamat lisaks keelelisele elamusele tõenäoliselt ka meelelise elamuse – Immanueli luule on täis elumõnu ja eruditsiooni, palveid ja satiiri, erootikat ja poliitikat, kristlikku ja judaistlikku ainest, sõnamänge ja keeleseadeid ning stiiliregistreid, mis ammutavad inspiratsiooni korraga nii heebrea piiblist kui ka Dante loomingust. Asjatu oleks seda kogemust siin mingil moel vahendada püüda, küll aga tasub peatuda Rooma Immanueli isikul ja tema loomingul, milles ühinevad heebrea, ibero-araabia ja itaalia luuletraditsioonid ning kultuurimõjud ehk teisisõnu ida ning lääs, sonett ja maqama, religioosne ja ilmalik aines, kõrgstiil ning võllanaljad. Kõnekas on seegi, et ühelt poolt omistatakse Immanuelile juudi palveraamatutes sisalduv pijjut (religioosne luuletus) „Jigdal“, teisalt keelas aga XVI sajandil tegutsenud Josef Karo autoriteetses religiooniseaduse alases teoses „Šulhan aruh“ tema luuletuste lugemise ära.

Rooma Immanueli (hbr Immanuel ben Šlomo, it Manoello Romano või Manoello Guideo; u 1261 – u 1328 või 1336) elust pole kuigi palju teada. Ta pärines lugupeetud ja jõukast juudi perekonnast ning pidas tähtsat ametit Rooma juudi kogukonnas. Õpetatud mehena evis ta teadmisi nii juudi religioossest kirjandusest kui ka matemaatikast, astronoomiast, meditsiinist ja islami ning kristlikust filosoofiast. Tema eriline huvi kuulus heebrea keelele ja tekstide tõlgendamisele. Tema esimeste teoste hulka kuulusid uurimus heebrea tähtede sümboolika kohta ning piibli raamatute kommentaarid. Kuulsaks sai ta aga esmajoones tänu oma luuleloomele ning tõigale, et võttis esimesena kasutusele heebreakeelse soneti ja seda üsna pea pärast selle luulevormi teket – prantsuse, saksa, inglise jm keeltesse jõudis see itaalia keeles sündinud luulevorm alles palju hiljem.

Elu lõpul koondas Immanuel oma heebreakeelsed riimproosas ja värsivormis kirjutatud lood kogumikku nimetusega „Mahbarot“. Vormiliselt on tegu araabia kirjandusele omase maqama’ga (ar ’kogu’, pl maqamat; hbr vaste mahberet, pl mahbarot) – X sajandil araabia kirjanduses tekkinud prosimeetriline vormiga, kus luuletekste raamistab proosatekst –, mis jõudis heebrea keelde XII sajandi alguses Hispaania juudi autorite vahendusel. Keskaegse, aga ka hilisema juudi mõtteloo mõjutajateks olid just juudi filosoofia kuldajastul (X–XII saj) Hispaanias (täpsemalt, Anda­luusias) tegutsenud juudi õpetlased, kes rääkisid araabia keeles, kirjutasid luulet piibliheebrea keeles ning teaduslikke traktaate filosoofia, meditsiini, teaduse ja grammatika kohta heebrea tähtedega kirja pandud araabia keeles. XIII–XIV sajandil olid paljud juudid sunnitud sealsest piirkonnast lahkuma ning koos nendega jõudis varasem juudi mõtteloome siis ka Põhja-Hispaaniasse, Lõuna-Prantsusmaale ja Itaaliasse, kus see tõlgiti araabia keelt mitteoskavate juutidele heebrea keelde. Ühtlasi kandus sel moel edasi ka maqama, mille üheks tuntumaks heebreakeelseks versiooniks oli Jehuda alHarizi „Tahkemoni“ (1218–1220), mille eeskuju järgis ka Rooma Immanuel oma peateose koostamisel.

Mahbarot“ sisaldab 28 mahberet’it, millest viimast („Tofet ve Eden“ ehk „Põrgu ja paradiis“, mis erineb oma vormilt ülejäänutest, kuna see on kirja pandud üksnes riimproosas ega sisalda värsse) on sageli välja antud ka eraldi. 27 mahberet’it omakorda kätkevad 38 heebreakeelset sonetti. Heebrea soneti ajalugu uurinud Dvora Bregmani sõnul võib küll vaielda, kas Immanuel oli ikka esimene, kes sonette heebrea keeles kirjutama hakkas, kuid fakt on, et tema sulest pärinevad sonetid on esimesed säilinud heebreakeelsed sonetid ning need ilmutavad selgelt oma looja geniaalsust. Et luua heebrea sonetti, mis järgib itaalia sonetile omast 14realist vormi, pidi Immanuel looma uut laadi kvantitatiivse-silbilise värsimõõdu, mis ühendas araabia keele vahendusel heebrea keelde jõudnud kvantiteeriva värsi itaalia keeles levinud silbilise värsisüsteemiga (lk 32). Bregman leiab koguni, et Immanueli kasutatud sonetivorm oli puhtakujulisem kui hiljem Petrarca kasutatu.

Rooma Immanueli nime kandva puiestee silt Iisraelis Tel Avivis.

Avi1111 / Wikimedia Commons

Nagu öeldud, ulatub Immanueli loomingu temaatika seinast seina, ent juudi mõtteloo taustal teeb tema luule eriliseks tõik, et tegu on valdavas osas ilmaliku luulega – kui Hispaania heebreakeelne luule oli suuresti vagaduslik ja religioosne, siis Itaalia heebreakeelne luule oli mittereligioosne ning täis veini ja armastust. Ja kuigi see ei pruukinud kõigile juutidele vastuvõetav olla, saavutas Immanueli teos ometi suure populaarsuse ning 1491. aastal ilmus sellest Brescias ka esimene täielik trükiväljaanne.

On ilmne, et „Mahbarot“ ei sündinud kultuurilises või keelelises vaakumis. Vastupidi, see räägib intensiivsest kokkupuutest ümbritseva maailmaga, sealhulgas ka itaalia kirjanduse, keele ja luuletajatega. Nii kuuluvad Immanueli kirjanduspärandisse ka viis itaaliakeelset luuletust (neli sonetti – kolm nendest on eraldiseisvad ja neljas on osa tenzone’st ehk kirjanduslikust duellist Bosone da Gubbioga – ja üks frottola). Seda, et Immanuel tundis hästi ka kristliku kiriku õpetust, näitab lisaks „Mahbarot’is“ kohati esinevale kristlikule ainesele seegi, et esimeses itaaliakeelses sonetis kasutab ta selgelt katoliku kiriku liturgia mõisteid „avemaria“ ja „paternostri“ (lk 190). Kõneledes Immanueli kirjanduslikest või ka isiklikest kokkupuudetest Itaalia kirjanike ja luuletajatega, ei saa kuidagi mööda vaadata tõsiasjast, et ta oli Dante kaasaegne. Kui Immanuel Dantet ka isiklikult ei tundnud – kuigi mõned uurijad on väitnud ka vastupidist –, on Dante mõju Immanueli loomingus selgesti tunda. Seda nii tema heebreakeelsetes armastusluuletustes, esimeses itaaliakeelses sonetis kui ka 28. mahberet’is, mis sarnaneb süžeelt „Jumaliku komöödiaga“.

Immanueli keeleline leidlikkus ning tema tekstides sisalduvate allusioonide rohkus teevad tema tekstide tõlkimise äärmiselt keeruliseks. Peterburis ja Jeruusalemmas klassikalist filoloogiat õppinud ning praegu Iisraelis elav ja tegutsev Šlomo Krol, kes programmeerimistöö kõrvalt on keskendunud eelkõige keskaegse ja renessansiajastu luule tõlkimisele (peamiselt heebrea ja itaalia, aga ka inglise ja ladina keelest),2 on aga selle kas hulljulge või siis hullumeelse sammu ette võtnud ning sellega suurepäraselt hakkama saanud. Kroli vahendusel on 28 mahberet’ist vene keelde jõudnud täielikult teine ja kolmas mahberet ning katkendid 1., 4., 7.–9., 16.–18., 20., 23. ja 27. mahberet’ist, nagu ka neli itaaliakeelset sonetti. Lugejana võib vaid tänulik olla, et ligi 75 leheküljele mahtuv mahberet’ite tõlge on varustatud ligi sajale leheküljele jaguvate kommentaaridega, mis osutavad peaasjalikult piibli ja talmudi kirjakohtadele, mille sõnastusega Immanuel oma tekstis mängib – tänu neile kommentaaridele omandab tõlge hoopis sügavama mõõtme.

Nii Rooma Immanueli heebrea- ja itaaliakeelsetest sonettidest kui ka nende venekeelsest tõlkest kumab kõikjal läbi see, mida üks viljakamaid eesti sonetimeistreid August Pihlak on oma vabavärsilises sonetiülistuses öelnud: „Sonett võimaldab mõtte kõrgemat lendu, / avab lõpmatuse tohutu avaruse.“3

1 Dvora Bregmani teos on tervikuna tõlgitud ka inglise keelde: The Golden Way: The Hebrew Sonnet During the Renaissance and the Baroque. Arizona Center for Medieval and Renaissance Studies, 2006.

2 Kroli tõlketegevusel on võimalik silma peal hoida ka tema blogi „Kogu võim sonettidele!“ kaudu: https://sentjao.livejournal.com/

3 Päikese surm. 1968.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht