Soome kirjandusaasta auhinnatud

Nii nagu Eestis, lüüakse ka Soomes häirekella, et poisid loevad aina vähem. Selle tulemus on meeste kahanev osakaal kirjanike ja kirjandusauhindade laureaatide seas.

PEEP EHASALU

24. märtsil kogunesid Soome Instituudis tõlkijad, kes vahendavad soome kirjandust eesti keelde ja vastupidi. Millised Soome kirjandustipud ootavad tõlkimist ja miks, rääkis Finlandia kirjandusauhindade žürii esimees, kirjandusuurija Veli-Matti Pynttäri. Soome lastekirjandusest andis ülevaate Merja Aho Soome Kirjanduse Teabekeskusest (Fili).

Soome kirjandusauhinnad

Soome Kirjastuste Liit ja haridusministeerium asutasid sihtasutuse Soome Raamatufond (Suomen Kirjasäätiö) 1983. aastal kirjanduse ja lugemise edendamiseks ja toetamiseks. 1984. aastast annab fond välja Finlandia auhinda, mis on soome romaaniparemikuga tutvumiseks tuntuim suunis.

Finlandia pole siiski ainus kirjandusauhind, mille Soome Raamatufond on ellu kutsunud või mille määramisel igal aastal osaleb. Juba aastast 1957 antakse välja Mikael Agricola auhinda märkimisväärse ilukirjandusteose suurepärase tõlke eest. Selle 10 000 euro suuruse preemia annab välja Soome Tõlkijate ja Tõlkide Liit koostöös Soome Raamatufondiga. Ka Jarl Hellemanni auhinna 5000 eurot läheb tõlkijale soome keelde tõlgitud ilukirjandusliku proosateose eest. Auhind asutati 2014. aastal Tammi kirjastuse maailmakirjanduse sarja „Kollane raamatukogu“ („Keltainen kirjasto“) 60. aastapäeva auks ning kannab selle algataja ja kirjastuse pikaajalise juhi nime.

Eino Leino auhind antakse kirjanikule väärtusliku teose või kirjastustegevuse eest. See hõlmab kodumaist kirjandust ja kirjandusteadust, ent ennekõike siiski luulet. Auhinda annab välja Eino Leino Selts 1956. aastast peale. Tunnustusega kaasneva rahasumma (praegu 5200 eurot) on 1995. aastast annetanud Soome Raamatufond.

Ka kirjastaja võtmerolli kirjanduses tõstetakse esile: Alvar Renqvisti auhinnaga tunnustatakse teenekat kirjastajat / kirjastustöötajat. Raamatufond asutas auhinna (3000 eurot) 1998. aastal. Pikku-Finlandia ehk Väike-Finlandia konkursile on oodatud gümnasistide kirjanduslikud esseed ning seda korraldab Emakeeleõpetajate Liit raamatufondi toel alates 1984. aastast. Konkursi võitjat premeeritakse 800 euro ja Finlandia ilukirjandusauhinnale nomineeritud raamatutega.

Kõigi Soome kirjandusauhindadega ei kaasne rahaline tunnustus, kuid paljudega siiski. Peale nimetatute antakse Soomes välja veel vähemalt kümmekond 5000 ja 20 000 euro vahemikku jäävat kirjandusauhinda, sealhulgas juba 1936. aastal asutatud Aleksis Kivi nimeline elutööauhind (seda küll mitte enam igal aastal), ja Helsingin Sanomate auhind ilukirjandusliku esikteose eest. On kahekohaline arv laste- ja noortekirjanduse auhindu, kümmekond luuleauhinda, samavõrra aime- ja teaduskirjanduse eest. Ometi, nagu Eestiski, kurdavad ka soome kirjanikud ja kirjastajad, et lugejaid jääb vähemaks, audioraamatute osakaal kasvab, inglise keel tungib peale ja kirjanduse positsioon nõrgeneb. Seetõttu võeti eelmisel nädalal teade, et Soome rahvusringhääling YLE lõpetab kahe luuleauhinna, Tantsiva Karu (Tanssiva karhu) ja Tõlkijakaru (Kääntäjäkarhu) väljaandmise, vastu suure ärevusega.*

Vaade Finlandiale seestpoolt

Kui Finlandia auhind 1984. aastal asutati, võis sellega tunnustada mis tahes žanris loodud ilukirjandusteost, kuid 1993. aastast saavad ilukirjanduse puhul sellele kandideerida vaid romaanid. Aimekirjandus sai oma kategooria juba 1989. aastal ning laste- ja noortekirjandus aastal 1997. Iga kategooria võitja saab 30 000 eurot. Luule ja lühiproosa Finlandia vaatlusalasse ei kuulu.

Soome Raamatufondi juhatus nimetab igal aastal komisjoni kolm liiget, kelle ülesanne on valida saadetud teoste hulgast vähemalt kolm ja maksimaalselt kuus, mis jõuavad raamatufondi määratud nn diktaatori lauale. Tema valib ainuisikuliselt kandidaatide hulgast võitja. 2022. aastal kuulusid ilukirjanduse auhinnakomisjoni ajalehe Kaleva peatoimetaja Sanna Keskinen, produtsent Anu-Elina Lehti ja kirjandusteadlane Veli-Matti Pynttäri (esimees), kirjandusdiktaator oli aga piiskop Mari Leppänen.

Diktaatorile ei anta otsuse langetamiseks juhendit ega jagata õpetussõnu – auhinda väärt raamat peab olema ennekõike „heal tasemel“ (otsustaja täidab selle mõiste sisuga ise). Eelkomisjoni arutelud, auhinnale kandideerima esitatud raamatud ja nende täpne arv on konfidentsiaalne teave ning nn pikka nimekirja ei avaldata.

Pynttäri pidi Soome Instituudis möönma, et raamatuid saadetakse liiga palju: näiteks mullu laekus eelžüriile otsustamiseks umbes 250 romaani. Seda hulka vaid kolmekesi läbi töötada on määratu ülesanne. Lugemiseks on aega enam-vähem pool aastat: eelžürii koosseis kuulutatakse välja märtsikuus, juuni lõpuks peaksid kirjastajad olema žüriile ära saatnud pärast eelmise aasta Finlandia kandidaatide väljakuulutamist ilmunud romaanid, suvel ja sügisel ilmuvaid raamatuid oodatakse oktoobri keskpaigani ning seejärel teeb eelžürii valiku. Pynttäri sõnul võiksid kirjastused suhtuda eelvalikusse kriitilisemalt, sest ka kirjanike taseme hindamine on üks kirjastuse ülesandeid. Võib siiski mõista ka kirjastusi, kes ei taha oma teoseid auhinnale esitamata jätta: saadab ju lõppvalikusse jõudnud teoseid keskmisest suurem müügiedu.

Ometigi määras komisjon tohutu hulga raamatute seast kuus parimat üsna üksmeelselt. Seejuures ei esitata tingimusi teose struktuurile ega analüüsita teost romaanikunsti seisukohalt. Pynttäri võttis hindamispõhimõtte kokku lausega „kui raamat on hea, siis jätab see meisse jälje“.

Finlandia finalistid

Mullu jõudis Finlandia auhinna lõppvalikusse kuus üsna erinäolist romaani. Olli Jalonen käsitleb romaanis „Stalker-vuodet“ ehk „Stalkeri aastad“ (Otava) Soome ajalugu ja poliitilist õhkkonda 1970ndatest aastatuhandevahetuseni. Peategelane osaleb salajases uuringus, kus tema ülesanne on jälgida oma koolikaaslaste elu ja sellest ette kanda. Kaks korda Finlandia auhinna võitnud ja kolm korda selle kandidaadiks esitatud Jalose teoste teemad võivad hõlmata terveid põlvkondi, ent stiil püsib mõjuvalt lakooniline. Märtsikuu Loomingu veergudel tutvustab „Stalkeri aastaid“ Eesti lugejale Sirje Olesk.

Heikki Kännö „Ihmishämärä“ ehk „Inimhämarus“ (Sammakko) on autori neljas romaan. Kõik neli moodustavad temaatilise terviku, mille keskmes on esoteerika, filosoofia ja XIX sajandi saksa mõttelugu. „Inimhämarus“ on eelmiste romaanide omamoodi süntees: lähitulevikus naasevad germaani jumalad inimkonna juurde, et inimese valitsusaeg ära lõpetada. Petlikult kerge lugemine peidab endas rohkelt filosoofilisi mõtisklusi.

Sami Tissari esikromaan „Krysa“ (Aula & Co) on eelmise sajandi alternatiivajalugu, oletuslik väljamõeldis ja lustlik naer katsete üle ajaloo suund oma kontrolli alla saada. Romaan saab alguse külma sõja aegses Nõukogude Liidus, kus arendatakse algelist jälgimisseadmete võrgustikku, millest areneb lõpuks välja iseteadlik masinate ja algoritmide võrgustik Krysa. Autor kirjeldab eri ajatasandite vahel liikudes selle võrgustiku sündi ja lõpuks ka hävingut. „Krysa“ on fantaasiapillerkaar parimate ulmelugude eeskujul, täis allegoorilisi vihjeid.

Eeva Turuse romaani „Sivistynyt ja miellyttävä ihminen“ ehk „Haritud ja meeldiv inimene“ (Siltala) lugu on üsna lihtne: noor naine koristab oma surnud vanaisa maja. Kuna mõlemad on arhitektid, siis on tähelepanu keskmes vanaisa karjäär ja elutöö. Tasapisi moodustub lugejale pilt mehest, kes polnud ei haritud ega meeldiv, kuigi romaani peategelane seda uskuda tahab. Turuse romaani väljenduslaad on väga napisõnaline, kirjeldused peaaegu puuduvad. Lakooniline, ent leidlik irooniline sõnavalik annab romaanile lõbusa tooni.

Marja Kyllöse „Vainajaiset“ ehk „Surnuvalve“ (Teos) on põlvkondadeülene lugu lastetusest, selle põhjustatud valust ja inimestes elavast kurjusest. Lugu leiab aset Kainuus, kaugete tühjenevate külade kurvas reaalsuses. Narratiivi on põimitud surnute hääled ning seletamatud sündmused lisavad romaanile isegi õuduskirjanduse elemente, kuid ennekõike haarab lugeja kaasa autori uuenduslik ja suveräänne väljendusrikkus: murdekeel, rütm, rahvapärimusest tuttavad kordused ja teadvuse vool. „Surnuvalve“ tõuseb esile kui sõnakunstiteos, Kyllöse tekstist on raske lahti lasta. Veebruaris võitis Kyllönen „Surnuvalve“ eest Runebergi kirjandusauhinna.

Iida Rauma on romaaniga „Hävitys. Tapauskertomus“ ehk „Hävitamine. Ühe juhtumi lugu“ (Siltala) Finlandia auhinna võitja ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna kandidaat. Koolikiusamisest, diskrimineerimisest ja nende põhjustatud traumadest kõnelev romaan on kirjutatud vägagi aktuaalsel ja delikaatsel teemal. Peategelane A vestleb romaanis oma endise klassikaaslase Iraga. Ühe õhtu jooksul jagavad nad oma traumeerivaid mälestusi peaaegu sadistlikust põhikooli tegelikkusest, kus õpetajad on ebaõiglased ja õpilased valivad pooli. Lõpuks jääb lugeja mõistatada, kelle mälestusi ja teadvust avatakse. Hingemattev ja piinavalt intensiivne romaan meeleheitest ja painavatest mälestustest täidab kahtlemata Finlandia auhinna kriteeriumi jätta lugejasse jälg.

Täiskasvanute raamatuaasta

Veli-Matti Pynttäri sõnul jõuab lugeja ette palju keskpärast teksti, mille seas moodustab täiesti eraldi kategooria n-ö linnainimese enesevaatlus. Romaaniaasta tipp on aga terav, paremik tõuseb selgelt esile.

Pynntäri märkis seminaril nii kirjastamises kui ka retseptsioonis levima hakanud nn autofiktiivse mõtteviisi mõju: kirjutatakse oma elust ja rõhutatakse omaeluloolisust. Vastavalt keskenduvad lugejad oma ootustes ja aruteludes sellele, kuidas on kirjanik kujutanud tegelasena iseennast ja missugustena teisi tuntud isikuid. Pynttäri näeb niisuguste arutelude taga lugeja nõrgenenud võimet lugeda ilukirjandust kunstiteosena, lähenemine kirjandusele on muutunud pealispindseks. Ilmselt peitub nähtuse üks põhjusi raamatureklaamis, kus on kesksel kohal autori nägu, mitte raamatu kaanepilt.

Viimaks küsis Pynttäri: kus on mehed? Finlandia lõppvooru jõudis küll kolm mees- ja kolm naisautori teost, ka tippude seas on mehi-naisi võrdselt, kuid teema- ja keeleuuenduslikkus on jäänud naiskirjanike õlule. Konkursile saadetud töödest umbes 60% on naiste kirjutatud. Veelgi ilmekama pildi andis hetkeseisust Runebergi kirjandusauhind: kümnest kandidaadist on vaid kaks mehed. Ühelt poolt on kirjanduse ajalugu olnud niigi meestekeskne ja on täiesti õigustatud tõsta esile naiskirjanikke, kes on praegu paremas vormis. Teiselt poolt on aga Pynttäri hinnangul põhjust muret tunda: küsimus on selles, kuidas areneb lugemis- ja kirjutamisoskus. Nii nagu Eestis, lüüakse ka Soomes häirekella, et poisid loevad aina vähem. Selle tulemus on aga meeste kahanev osakaal kirjutajate seas.

Laste- ja noortekirjanduse aasta

Noorema lugeja Finlandia auhinna määranud diktaator oli näitleja, saatejuht ja kooliõpetaja Ernest Lawson. Kandidaadid valisid välja ülikooli õppejõud Sirke Happonen, soome keele ja kirjanduse õpetaja Mari Uusitalo ning üliõpilane, Pikku-Finlandia 2019. aasta laureaat Pyry Vaismaa.

Laste- ja noortekirjanduse auhinna pälvisid Amanda Chanfreau ja Sofia Chanfreau raamatuga „Giraffens hjärta är ovanligt stort“ ehk „Kaelkirjaku süda on ebatavaliselt suur“, mille eestikeelset tõlget on peagi oodata (Ühinenud Ajakirjad). Maagilist realismi sisaldavas romaanis põimuvad fantaasia ja tegelikkus, loos on üllatavaid üleminekuid ja huumorit. Omanäolised illustratsioonid juhatavad lugeja maailma, kust ei taha lahkuda.

Pikku-Finlandia kandidaatide hulgast on eesti keelde oodata veel Reetta Niemelä ja Katri Kirkkopelto raamatut „Mustan kuun majatalo“ ehk „Musta kuu öömaja“ (tõlke avaldab Varrak). Tõlkepakkumisi võtavad aga vastu ülejäänud finalistid: Katja Bargum ja Jenny Lucander raamatuga „Myrornas rekord­bok“ ehk „Sipelgate rekordiraamat“, Saara Kekäläinen ja Reetta Niemensivu raamatuga „Valpuri ja vaarallinen aamupuuro“ ehk „Valpuri ja ohtlik hommikupuder“, Marisha Rasi-Koskinen teosega „Pudonneet“ ehk „Kukkunud“ ning Ellen Strömberg, kelle sulest ilmus „Vi ska ju bara Cykla förbi“ ehk „Me sõidame vaid jalgrattaga mööda“.

„Kas tasub võrrelda noorteromaane laste pildiraamatutega ning painutada neid sama auhinna alla?“ küsis seminaril Merja Aho. Õnneks ei ole Finlandia ainus lastele ja noortele suunatud kirjanduse auhind.

Lastekirjanduse teine oluline auhind on Runeberg Junior ehk n-ö laste Runeberg. Selle asutasid Porvoo linn ja ajaleht Östnyland / Ksf Media aastal 2017. Auhinna eesmärk on edendada laste lugemist ja see antakse 6–9aastastele mõeldud kodumaise lasteraamatu autorile. Žürii tõstab esile kuni kümme teost, mille seast valivad võitja Porvoo koolieelikud ning I ja II klassi õpilastest koosnev lastežürii. Auhinna väärtus on 10 000 eurot. Runebergi päeva paiku välja antava auhinna tänavune võitja oli Roope Lipasti raamatuga „Palavan kaupungin lapset“ ehk „Põleva linna lapsed“, mille tegevus leiab aset XIX sajandil Turu linnas.

Soomes on kümmekond lastekirjanduse auhinda: peale mainitute veel Onnimanni, Punni, Topeliuse, Arvid Lydeckeni, Anni Polva ja Tirlittani auhind, mida annavad välja teiste seas Lasteraamatuinstituut, Soome Laste- ja Noorsookirjanike Ühendus ning Soome Kirjanike Liit. Soome lastekirjandusel silma peal hoidmiseks on abiks kaks blogi: https://lastenkirjahylly.blogspot.com/ ja https://lastenkirjainstituutti.fi/.

* Pikemalt sel teemal Arttu Seppänen, Yle lopettaa arvostettujen runopalkintojen jakamisen. – Helsingin Sanomat 14. IV 2023, https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009519153.html