Soome-ugri sõnaseppade suurkogu Transilvaanias

21.–25. augustini Rumeenias peetud XV soome-ugri kirjanike kongressi peateema oli „Soome-ugri kirjandus diasporaas“.

INDREK KOFF

Esimene soome-ugri kirjanike kongress peeti aastal 1989 ning selle käigus moodustati mitteametlikult ka soome-ugri kirjanduse assotsiatsioon, mille egiidi all on kongresse edaspidi korraldatud. Formaalselt loodi seniajani aktiivselt tegutsev assotsiatsioon aastal 1993. Kongresside eesmärk on hoida ja edendada soome-ugri rahvaste kirjandus­sidemeid, vahetada teavet, mõtteid, kogemusi kirjanduses ja ühiskonnas toimuva kohta ning toetada ennekõike väiksemate soome-ugri rahvaste keelelist ja kultuurilist püsimist. Kui eluvõitlus peaks kord jõudma suuremate, iseseisva riigi ja jõulise kultuuriga rahvasteni, siis küllap asutakse üheskoos nendegi kaitsele. Seni on vaikimisi lähtutud põhimõttest, et eestlased, soomlased ja ungarlased tegutsevad oma keele- ja kultuuriruumis vabana ja kui peaks olema tarvis vaba kultuuri eest võidelda, siis saavad nad sellega ise hakkama. Loodetavasti jääb see edaspidigi nii ja ühise löögijõu saab suunata väiksemate hõimurahvaste toetamisele.

XIV kongressile koguneti Tartusse ja selle lõpus otsustati, et kuna XV kogunemise teemaks saab „Soome-ugri kirjandus diasporaas“, on sobivaim korraldada 2019. aasta kongress Rumeenias Cluj-Napocas ehk Koloszváris, sealsete ungarlaste juures. Seega ei sisalda mu artikli esmapilgul üllatav pealkiri õigupoolest midagi üllatavat. Samuti ei tule vahest üllatusena, et suurema osa Transilvaania kongressi korralduskuludest võttis kanda sealsete elanike emamaa Ungari valitsus.

„Kirjandus diasporaas“ on teemana huvitav ja antud kontekstis ka igati põhjendatud, kuna paljude soome-ugri rahvaste puhul saab tõepoolest rääkida selgelt välja kujunenud diasporaast. Ühtlasi andis see võimaluse mõtiskleda diasporaa kui nähtuse ja selle tekkepõhjuste ning avaldumisvormide üle.

Rahvas või (sise)diasporaa?

Kui eesti diasporaakirjandus on (õieti tuleks vist öelda „oli“, kuna nüüdseks seda eraldi nähtusena enam pole) puhtalt poliitilistel põhjustel sündinud pagulaskirjandus, siis teiste soome-ugri rahvaste puhul on diasporaa tekkeks olnud muidki põhjusi.

Ehkki paljud ungarlased on eri aegadel kodumaalt välja rännanud (näiteks 1956. aasta sündmuste järel), pole Taga-Karpaatia ja Koloszvári ungarlased kunagi kuhugi kolinud, vaid on samas paigas elanud hea mitusada aastat. Muutunud on üksnes nende staatus vastavalt sellele, missugune riik on parasjagu võimul ja kuidas on kaardile joonistatud riigipiire. Sama kehtib mujalgi elavate ungari vähemuste kohta. Ungari diasporaa kujunemist ilmestab suurepäraselt anekdoot, kus Taga-Karpaatia eideke ütleb, et on elanud paljudes riikides, nii Venemaal, Poolas, Ungaris, Slovakkias kui ka Ukrainas. „Küll te olete palju ringi reisinud,“ imestab tema vestluskaaslane. „Ei-ei, olen kogu aeg siinsamas külas elanud,“ vastab eideke.

Keelekoobas. Cluj-Napoca Babeș-Bolyai ülikooli keeleteaduskond, mille ruumides kongress toimus.

Indrek Koff

Nõukogude Liidu ja Venemaa Föderatsiooni poliitika tagajärjel on sealsed soome-ugri rahvad laiali paisatud üle kogu hiigelriigi territooriumi, mistõttu on diasporaa mõiste nende puhul täiesti asjakohane. Huvitav ongi vaadelda, kus, millal ja millistel põhjustel on nende rahvaste diasporaa tekkinud.

Marid elavad enamasti Mari Vabariigis, kuid väga arvukas mari kogukond on ka Baškiirias, kus neid on ligikaudu 100 000. Nemad on välja rännanud esmalt sõjapagulastena, kui Kaasani vallutamisele 1552. aastal järgnesid tšeremissi sõjad. Maride väljarände kõrg­perioodiks võib aga pidada XVIII sajandit, mil paljud läksid pakku intensiivse ristiusustamise eest, et säilitada oma esivanemate usk ja kombed.

Udmurtide suurim, Kaama-taguste udmurtide kogukond elab samuti Baškiirias (20 000 hinge) ning Permi krais (samuti 20 000). Udmurte on ka Kirovi oblastis, Marimaal ja Tatarstanis. Kui osa Tatarstani udmurte on püsivalt elanud ühes paigas ja sattunud teise riiki samal viisil nagu Taga-Karpaatia eideke, siis ülejäänud on välja rännanud kõikvõimalike ohtude eest, aga ka majanduslikel põhjustel. Udmurdi diasporaakirjanikest saab rääkida ennekõike Baškiiria puhul, kuid sealgi on neid õige vähe, nagu sedastas ettekande pidanud luuletaja Irina Samigulova. Baškiiriast pärit udmurdi kirjanike puhul mõjub tugevalt emamaa ja ennekõike selle pealinna Iževski tõmbejõud. Näiteks on sünnipaigast pealinna kolinud Eesti hõimurahvaste programmi kirjanduspreemia laureaadid Ulfat Badredtinov ja Ljuza Badredtinova.

Komid elavad väga suurel territooriumil. Ägeda ristiusustamise eest rännatud Lõuna-Komimaalt Põhja- ja Kirde-Komimaale. Pikemaid rännakuid on läbinud n-ö majandusliku mõtlemisega sürjakomid, kes õppisid neenetsitelt põhjapõdrakasvatuse kunsti ja olid selles äärmiselt edukad. Rännati kahes suunas: läände Koola poolsaareni, kus elatakse koos saamidega, ning teiselt poolt üle Uuralite Jamali.

Mordvalased ei ole kunagi elanud teab kui kompaktselt ning kui 1934. aastal loodi Mordva ANSV, jäid paljud mordvalased selle piiridest väljapoole. Seetõttu on mordvalasi elanikkonna seas algusest saadik olnud alla poole. Küll aga elab mordvalasi kõikjal Mordva Vabariigi ümber: Samaara oblastis, Pensa oblastis, Tatarstanis ja mujalgi.

Väiksemate rahvaste puhul diasporaast kui niisugusest rääkida ei saa, kuid vähemalt uitmõtte tasandil on siiski võimalik selle mõiste piire nihutada. Huvitava küsimuse püstitas oma ettekandes mansi kirjanik Svetlana Dinislamova: kuivõrd põlisrahvaste esindajad moodustavad piirkonnas vaevumärgatava vähemuse (vaid paar protsenti kogu elanikkonnast, kui sedagi), siis pole sugugi lihtne öelda, kas nad on oma traditsioonilistel asualadel n-ö „rahvas“ või hoopis (sise)diasporaa. Võib-olla on targem sellele küsimusele vastust mitte otsidagi? Dinislamova ettekandest jäi õnneks siiski kõlama rõõmustavalt optimistlik noot: mansi keele kõnelejaid on küll napp tuhatkond, aga aina rohkem on noori peresid, kes on kodus hakanud taas mansi keelt kõnelema ning lapsed omandavad selle esimese keelena. Samuti on peale kasvamas uusi kirjutajaid, see on aga keele püsimiseks äärmiselt oluline. Mansi kultuuri eest võitlejad otsivad kirjanduslikult võimekaid noori ja ka leiavad neid: omakeelsetes väljaannetes on viimasel ajal avaldatud noorte autorite luulet ja tekkinud on ka mansikeelne räpp (mida, tõsi küll, viljeleb vaid üks noormees, kuid see-eest väidetavasti väga mõjuvalt). Niisuguseid näiteid on eeskujuna väga vaja kõigile väikerahvastele, kelle keelt ja kultuuri ähvardab väljasuremine.

Piirideta kirjandus ja kirjanduslikud piirid

Eesti delegaatidest kõnelesid põhi­teemal Janika Kronberg, kes andis hea venekeelse ülevaate Karl Ristikivi loomingust, vedades mõttelise joone Ristikivist Ovidiuseni (või vastupidi), ning Arvo Valton, kelle mõtisklus soomeugrilaste diasporaakirjandusest oli ühtaegu hariv ja kutsus ka pisut korrale. Nimelt tegutseb mitmete rahvaste puhul väljaspool kodumaad huvitavaid autoreid, keda pole kaasatud piisavalt emamaa kirjandusellu. Tõsi, näiteks Marimaa kirjanike liit võtab teistes piirkondades elavad mari kirjanikud oma ridadesse vastu ja võib-olla tehakse seda mujalgi, kuid tõsi ta on, et kaugel elades jääb kirjanik keskuses toimuvast eemale. Kas selles vallas on võimalik midagi ära teha? Küllap on see keeruline, kuid ometi võimalik. Mõtlen siin näiteks Kristiina Kassi peale, kes elab juba aastaid Soomes, kuid kellel on eesti lastekirjanduses täieõiguslik ja auga välja teenitud koht.

Handid-mansid. Mansi kirjanik ja kirjandusteadlane Svetlana Dinislamova ning handi luuletaja Maria Vagatova.

Aliz Lakatos

Diasporaa küsimustega seondus lõviosa kongressi ettekannetest: räägiti piirideta kirjandusest (Tünde Blom­qvist), kirjanduslike piiride ületamisest (Marjatta Pap Kinga) ja muidugi käsitleti paljusid konkreetseid diasporaakirjanduse näiteid. Oluline on ehk mainida, et huvitava ettekandega Jeremei Aipini loomingust esines nooruke handi kirjandusdoktor Viktoria Sjazi. Kirjanduse ja keele püsimise juures on ju ääretult tähtis, et säiliks ja kasvaks haritlaskond. Doktorikraadiga teadlaste võrsumine mõnekümne tuhande pealise rahva seast annab lootust! Põneva ja hästi struktureeritud ettekande olid ette valmistanud udmurditarid Svetlana Arekejeva ja Ljubov Fjodorova. Paraku ei õnnestunud neil viisaprobleemide tõttu kongressile pääseda, kuid nende töö sai siiski ette kantud ja jõudis vähemasti vene keelt mõistva osalejaskonna kõrvu.

Peateema kõrval on kongressidel alati kõneldud ka muust, mis keelel ja meelel. Põhjasaami keeles kirjutav luuletaja Helga West rääkis näiteks sellest, kuidas jagada midagi intiimset oma lugejaskonnaga/kogukonnaga. Tema möödunud aastal ilmunud esikteos „Ma arvasin, et lumi on valge“ („Gádden muohttaga vielgadin“) on päeviku vormis isiklikule kogemusele tuginev luuletervik, millest olevat paljudele saamidele kujunenud otsekui abielu ja lahutuse käsiraamat. Uudishimulikele võib kohe öelda, et raamatu lugemiseks tuleb ära õppida põhjasaami keel, kuna tõlkimiseks ei kavatse autor luba anda. Seevastu järgmise raamatu tekstid kavatseb Helga West kirja panna korraga inglise ja saami keeles. Kuna nende aluseks on tema rahva traagiline ajalugu, omandavad need kahes keeles kättesaadavana kindlasti laiema kõlapinna. Huvitav on märkida, et ainest leiab West muu kõrval ka oma teadustöö aluseks olevatest materjalidest. Nimelt on tal teoksil doktoriväitekiri lepitusest Skandinaavia kristliku kiriku ja saami rahva vahel.

Omaette nähtus on meie oma Mika Keränen, soomlasest eesti kirjanik, kes sedakorda oli küll arvatud Soome delegatsiooni koosseisu. Keränen kõneles ennekõike oma kogemusest ja praktikast murdeluuletajana. Soomes ei ole murdes kirjutamine teab kui populaarne, seda ei võetavat ikka veel päris tõsiselt, ehkki näiteks armastatud luuletaja Heli Laaksonen on aidanud murdekeeles loodud kirjanduse staatust märgatavalt tugevdada. Keränen kirjutab noorena omandatud Kitee murdes, kasutades pseudonüümi Tommi Turunen. Mitte muidugi selleks, et ennast pseudonüümi taha varjata (ehkki ka see aspekt on oluline: nimelt ammutab Turunen tihti ainest Mika Keräse kodupaigast ja suguvõsast), tegu on pigem pessoaliku heteronüümiga. Tommi Turunen sündis aastal 1993, kui ta otsustas Keränenist lahku lüüa ja hakata elama iseseisvat elu. Muide, nad on väga erinevad kirjutamise laadi ja keele, aga väidetavalt ka välimuse poolest.

Meie inimestest kõneles veel Kauksi Ülle, kelle ettekanne kandis pealkirja „Luuletajad aitavad täita Seto Kuningriigi kassat“. Setode õitsev eeskuju annab kahtlemata jõudu ja indu kõigile, kes oma kultuuri tähtsaks peavad ja selle arendamise nimel tööd ega vaeva ei põlga.

Nafta puurimine ja metsaraie

Soome-ugri kirjanike kongressid on enamasti olnud üsna apoliitilised ning ajanud pigem kitsast keele ja kirjanduse rida. Eks seegi või vahel võtta poliitilise võitluse vormi, kui juhitakse ühispöördumises tähelepanu ühe või teise väikerahva kirjainimeste tagakiusamisele või põlisrahvaste keeltele ohtlikku mõju avaldavatele riiklikele otsustele. Enamasti on üritatud kirjanduse ja keele välistest teemadest kaarega mööda käia, rõhutades, et tegu ei ole poliitilise foorumiga.

Esineb tuntuim ja seni teadaolevalt ainus kitee murdes kirjutav luuletaja Tommi Turunen alias Mika Keränen.

Aliz Lakatos

Vahest kõige poliitilisema ettekandega („Mets, kultuur ja soome-ugri identiteet“) astus seekord üles Valdur Mikita. Eks ole ju loodushoid ja keskkonnaküsimused viimasel ajal omandanud vägagi poliitilise värvingu. Mikita lähtus oma ettekandes mõttest, mida on oma loomingus läbivalt väljendanud: soome-ugri rahvaste kultuur ja eneseteadvus pärineb suuresti loodusmaastikest, kus nad on aastatuhandeid elanud. Tänapäeval ohustavad tema meelest soome-ugri põliseid asualasid kaks peamist tegurit ehk naftapuurimine ja metsaraie. Nii kiiret loodusmaastike muutumist kui viimase poole sajandi jooksul ei ole soome-ugri rahvad kunagi kogenud – ja see ei puuduta kaugeltki ainult Venemaad. Murelikuks tegevaid näiteid leiab ka siitsamast Eestist ja Soome naabrite juurest, kus põlismetsad on viimase viiekümne aasta jooksul asendunud puuparkidega, mis mõjuvad liigirikkuse seisukohast laastavalt (ürgmetsa on Soomes veel vaid 5% ja Eestis kõigest 2%).

Mikita leiab, et kuivõrd soome­ugrilased on ühtaegu nii põlis- kui ka paigarahvad, siis võiks neid päris hästi iseloomustada see, et nende keel, kultuur ja loodus on kasvanud ühes ja samas paigas väga pika aja vältel, on üksteisest justkui lootusetult läbi kasvanud (kultuuri ja looduse vahel pole piiri, loodus ise ongi „ürgkultuur“, onomatopöa kui keele soomeugrilik joon hägustab jälle piiri keele ja looduse vahel, jne). Paljudes kultuurides on need kaks lahku läinud (või lahku aetud?), moodustades eraldi maailmad. Mastaapne loodusmaastike ümberkujundamine soome-ugri põlistel asualadel mõjutab seetõttu tugevasti soomeugrilaste identiteeti, ent loodetavasti mitte veel pöördumatult. Kui looduse peale mõeldes peame paratamatult olema pessimistid, siis on ometi võimalik leida põhjust optimismiks: kas või see, et mingisugune soome­ugrilisus on äkki tõepoolest olemas ja et võib-olla on meid, soomeugrilasi, võimalik ühendada mingi oikumeenilise idee ümber. Alustada võime näiteks seenenäitusel või rabakontserdil käimisest – meie ugrilise eripära, sisemise biofiilia äratamine algab pisiasjadest.

Kongressist võttis osa ligikaudu 75 delegaati ja üldiselt võib kongressi pidada kordaläinuks: suheldi, vahetati mõtteid ja kogemusi, saadi targemaks, arendati kirjanduslikke sidemeid, nii nagu assotsiatsiooni seatud eesmärgid ette näevad. Korraldusliku poole pealt ilmnes kahjuks siiski ka üks tõsine vajakajäämine: enamikku ettekandeid oli võimalik jälgida vaid ühes keeles, tõlketa. See aga tekitas osalejate vahele kunstliku seina. Vahest kõige kummalisemana mõjus ungarikeelne sessioon, sest ehkki korraldajamaa keel on alati olnud kongressi üks ametlikke keeli, kerkib küsimus, kui palju siis ikkagi leidub osalejate seas ungari keele oskajaid. Vahest kümmekond? Samuti ei tõlgitud ingliskeelseid ettekandeid Venemaa soomeugrilastele ja venekeelseid neile, kes tõlget vajanuksid. Venemaal elavate väikerahvaste seast pärit kirjanikele on aga väga oluline tajuda, et nende vastu tuntakse huvi ka suuremate, iseseisva riigi ja tugeva kultuuriga vennasrahvaste juures. Seekord oli huvi ülesnäitamine ja toetuse avaldamine keelebarjääri tõttu paraku raskendatud.

Kahe aasta pärast tuleb järgmine kongress, aga kus see toimub ja millisele teemale keskendutakse, jäeti esialgu lahtiseks. Võõrustajatena tulid vaatluse alla Petseri (setud), Kudõmkar (permikomid) ja Sõktõvkar (sürjakomid), kõik huvitavad ja väärikad paigad, kusjuures kahes esimeses ei ole kongressi varem peetud. Teemavalikul jäid sõelale kolm: „Keel ja kool. Keelemuutused, -mõjutused ja kaitsmine kirjanduse ja koolisüsteemi koostöös“, „Kirjakeel ja muud keelevormid kirjanduses“ ning „Keel ja mets“. Nende seast tuleb assotsiatsiooni juhatusel lähiajal valik teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht