Soomes jagati juubeliaasta Finlandia kirjandusauhindu

Ilukirjanduse Finlandia võitja Juha Hurme on tahtnud teha ammendava kultuuriajaloo, kuna teda häirib uusrumalus ja koos sellega vajadus valetada asjad lihtsamaks.

PIRET SALURI

Kui Finlandia auhind 1984. aastal asutati, siis oli vaid üks, ilukirjanduse Finlandia. Möödunud nädalal kuulutati Finlandiad (mitmuses) välja 33. korda. Auhind on muutunud, edasi arenenud. Nüüdseks kandideerib ilukirjanduse Finlandiale kuus eelvalikusse jõudnud proosaraamatut, täpsemalt – romaani, aga on ka mõttekirjanduse ja lastekirjanduse Finlandia. Luule ja näitekirjandus leivad tunnustust mujal, kumbki oma žanris.

Jah, Finlandiaga tunnustab Soome Raamatufond kirjanikku, innustab ja kannustab teda edasi kirjutama. Ka auhinnasumma ei ole sugugi väike. Enamasti kasinalt elavale kirjanikule isegi õige suur: 30 000 eurot. Meenutan siinkohal, et auhinna on asutanud Soome kirjastajad. Panid rahad kokku, tegid žürii ja kuulutasid Finlandia välja. Nõnda ei ole Finlandia vaid kõrge kirjanduse teenistuses. Finlandia teeb ennekõike kummarduse lugejale, ajakirjandus on abiks. Finlandia, uute raamatute teema Soome ajakirjandusest ei kaogi. Teatud vaibumine toimub suvel, kui Soome niikuinii välja sureb. Seda suurema hooga jätkub jutt raamatust sügisel ja eriti siis, kui saavad jälle teatavaks Finlandia auhinna nominendid. See on turundus, müüginumbrid, mida ei tohiks põlata. Ükski kirjanik ei kirjuta sahtlisse, ükski kirjastaja ei kirjasta riiulile. Lugeja peab raamatu üles leidma.

Soomes läheb raamatul hästi

Põikaksin hetkeks Helsingi raamatumessile, mida peetakse oktoobri lõpus. See on pidu, millel on Finlandiaga sama eesmärk: kiita ja esitleda kirjanikku, kuid tänada ja juhatada ka lugejat, kes raamatu ostab. Ja pidu on mess tõepoolest. Helsingi on ehitatud kaljudele ja messipaviljoni üks pool seisab kõrgemal. Kui sealt alla, messiplatsile vaadata, võtab hinge kinni ja lahtub hirm, et lugejad saavad otsa, et varsti ei loe keegi enam midagi. 2017. aasta raamatumessil käis 84 000 külastajat. Eriti hästi läksid uudisteosed, iga raamatumessile tulija ostis keskmiselt kuus raamatut ja kõik olid messikavaga väga rahul. Soome vabariigi 100. aastapäeva auks oli raamatumessile kutsutud üheksanda klassi õpilasi. Neid tuli 4506 ja neile oli messipilet tasuta. Ei hakanud silma, et nad oleksid, selg raamatu poole, oma nutitelefoni kiusanud. Nemad olid tulnud raamatumessile, neid oli kutsutud. Nemad vaatasid raamatuid ja kirjanikke. Ühtekokku kasvas messikülastajate hulk tänavu 5%. Suurenesid ka müüginumbrid, ületati mulluseid rekordeid.

Raamatul läheb hästi, lugemine on tore, öeldi kokkuvõtteks.

Kõlab täiesti uskumatult, aga Soomes on selle nimel ka vaeva nähtud, ja aastakümneid. Raamatumess laieneb, on tehtud lasteala, tänavu astus üles 40 debütanti. Lapsed ja noored kasvatatakse raamatuga ühte õige varakult. Meil siin on põhjust järele mõelda. Finlandia auhind teenib sedasama eesmärki: lugeja ja raamatukaupmees peavad teineteisest teadma. Lugeja, kirjanik ja kirjastaja niisamuti.

Finlandia auhinnale kandideerivaid raamatuid ei ole võimalik mitte märgata. Pildil väljapanek Helsingi Akadeemilises Raamatukaupluses.

Kaidi Urmet

Finlandia auhinna nominendid said üldsusele teatatavaks alles pärast raamatumessi. Eelžüriisse kuulusid ajakirjanik Aleksis Salusjärvi, endine raamatupoe juhataja Eva Uggla ja produtsent Heidi Backström. Viimastel aegadel ongi olnud nii, et žüriisse ei kutsuta lausa kirjandusinimesi. Ka lõppotsuse teeb küll tuntud ja pärjatud persoon, aga tema eriala ei ole kirjandus. Nii on auhinna üle otsustajad lugejale rohkem omad.

Eelžürii luges läbi igaüks umbes 40 000 lehekülge ja esitas lõppvalikusse kuus tänavu Soomes ilmunud romaani. Nominentide keskmine vanus oli kõigi aegade noorim ja kirjandusüldsus seekord eriti rahulolematu. Olgem ausad, päris nõus ei ole publik eelvalikuga kunagi. Ikka tundub, et keegi on puudu ja keegi üle. On ka Soome vabariigi 100. juubeliaasta, Finlandia eelvalikusse oodati tuntud, üldsusele juba armsaid kirjanikke, harjunumat proosat ja niisuguseid raamatuid oli ju aasta jooksul ka ilmunud. Eelžürii oli aga valinud kuue parema hulka teosed, millest mitugi kombivad romaanižanri piire, on katsetuslikud, üks koguni debüütraamat. Mornid olid raamatukaupmehedki, sest kuidas sa niisuguseid müüd, kurtsid nad.

Finlandia auhinna väljakuulutamise järgne müük enne jõulupühi on aasta viljakaim aeg. Finlandia saanud raamatu tiraaž tõuseb umbes kümme korda ja enamasti on eelvalikus ikka mõni lugemiseraamat ka. Võib ju öelda, et sellevõrra jäävad teised raamatud varju, aga tähtis on, et üldse loetaks ja et lugeja raamatu ja raamatupoe üles leiaks.

Kuus üllatust ja üks diktaator

Eelvaliku suurim üllatus oli Cristina Sandu esikromaan „Valas nimeltä Goliat“ ehk „Vaal nimega Koljat“ (Otava). Autori andekust märkad kohe. Ta on rumeenia-soome päritolu ja tema raamat kõneleb sisserändajate laste saatusest Soomes, aga ka isade maal Rumeenias. Žürii leiab, et raamat ei lase meil silmi kinni pigistada tõsiasja ees, et rahvaste haavad on ühtviisi sügavad ja valusad kõigil. Me ei tohi jagada inimesi paremateks ja halvemateks, võitjateks ja kaotajateks. See raamat on kuue väljavalitu seas meile kõige harjunuma moega.

Hanna Hauru „Jääkansi“ ehk „Jääkaas“ (Like). Autor ei ole algaja, aga on jäänudki väiksema publiku kirjanikuks. „Jääkaas“ on sünge raamat, kaunilt kirjutatud, aga peatub rängal ajal Soome ajaloos. On 1918. aasta, käib verine, halastamatu heitlus punaste ja valgete vahel. Jääkaas on jääauk, kuhu tütarlaps viskub, aga mitte sellepärast, et ootab last ja ei suuda selle häbiga elada. Ei, vaesus on nii suur, et ta ei suudaks oma last toita. Eelžürii meenutas, et „Jääkaant“ ei saa lugeda kõrvalseisjana, raamat kõnetab lugejat kui sõber ja selle iga lause on kerge lugeda, aga raske kanda.

Tommi Liimatta „Autarktise“ (Like) pealkiri ei ole näpuviga, see on autori ühendsõna. Autor on ka muusik, kirjutab sageli lauludele ise sõnad. Autarkia tähendab suveräänsust, iseolemist. Arktis on muidugi põhi, põhjapiirkond ja raamat kirjeldabki kolme sugupõlve, kes on jäänud tühjenevasse kolkasse põhjas, aga tahavad hakkama saada ja saavadki. Nende kodu on siin, nemad ei lähe kuhugi. Eelžürii rõhutabki raamatu sooja humanismi. Kui kodukant tühjeneb ja infrastruktuur laguneb, siis saavutavad sinna jäävad inimesed autonoomia. „Autarktis“ on suurepärane sõltumatuse ülistus, kinnitab kriitik. Lisaks on rõõm lugeda muusiku kirjutatud värvikat teksti, kus on murdesõnu ja maainimese muidu mahlast kõnepruuki korraga.

Miki Liukkoneni „O“ (WSOY). See raamat oli üks neist, mida arvati võitjaks juba sellepärast, et see on nii isemoodi ja tõesti tänapäevane. Keel on täpne ja kõnekujundeid lõputult. Kuskilt meenutab „O“ Facebooki, kus kõik loevad kõiki ja ütlevad kõike ja lõpuks ei teagi, kes alustas ja kellel mis mure oli. Tegelasi on meeletu palju ja teemasid niisamuti. Segi nad siiski ei lähe, teemadekäigud samuti mitte. Prantslased on „O“ autori­õigused juba ära ostnud. Raamatus on rohkem kui 800 lehekülge.

Jaakko Yli-Juonikase „Jatkosota-extra“ ehk „Jätkusõja-ekstra“ (Siltala) on vähemasti keele poolest samuti tänapäevane. Tekstis on tuntav digitaalse kultuuri mõju ja raamat on satiiriliselt jõhkergi – eriti parempoolse äärmusainese suhtes. Kerge teda lugeda ei ole, juba sellegipärast, et autor kasutab erinevaid tüpograafilisi vahendeid ja graafilisi lahendusi. Ta sunnib meid unustama oma tavalised lugemisharjumused, tahab neid muuta. Aga ta tahab muuta ka ühiskonda, sest on irooniline ja peaaegu ilgub poliitiliste nähtuste kallal.

Nominente oli niisiis kuus, lõpliku valiku nende seast teeb üks inimene, nn diktaator. Tänavu oli diktaatoriks kutsutud Elisabeth Rehn, endine poliitik ja Soome kaitseminister, ÜRO peasekretäri eriesindaja Sarajevos. Elisabeth Rehn elab üksi Kirkkonummil. Tal oli ees paar nädalat ja tuhanded leheküljed, aga ta otsustas, et loeb kõik läbi, mitte üle rea või üle lehekülje.

„Diktaator“ luges, hirved olevat akna taga vaatamas käinud, mida see daam seal istub. Samal ajal korraldati publiku-, lugejatehääletus. Elisabeth Rehnil soovitati jätta küsimata, kes selle võitis. Ta ei küsinudki, aga kui ta oli oma otsuse ära saatnud, siis selgus, et tänavu langesid diktaatori ja publiku arvamused kokku. „Ma teadsin, mida rahvas tahab,“ heitis Elisabeth Rehn kergendatult nalja. Vaieldamatu võitja oli Juha Hurme romaan „Niemi“ ehk „Neem“ (Teos).

„Hakkasin kaheksa-aastaselt mõtlema niisugustele küsimustele nagu et mida õieti tähendab see, et oled soomlane, ja kuidas oled jõudnud praeguse hetkeni,“ kirjutab Juha Hurme. „Sellest peale olen otsinud vastuseid.“ Ja kokku sai 14 miljardit aastat kultuurilugu paigast, mida nimetame Soomeks. See on lugu Suurest Paugust kuni 1809. aastani, kui Soomest sai Vene impeeriumi osa. Juha Hurme sukeldub müütide maailma, kus küsitakse, kust oleme tulnud ja kuhu läheme, iseloomustab romaani žürii. Elisabeth Rehn: romaan seob uskumatu huumoriga mineviku tänapäevaga. Jutustaja on mõnus mees Juha, kes käib tõesti läbi kogu meie ja mitte ainult soomlaste olemise loo. Ta kasutab fakte, ja autori lugemus on kujuteldamatu. Aga neid fakte ei tohiks täht-tähelt uskuda, sest autor võtab endale vabadusi. „Niemi“ on romaan, mitte entsüklopeedia. Poeem, eepos, täiendab autor.

Hurme ütleb veel, et tahtis teha ammendava kultuuriajaloo, kuna teda häirib uusrumalus ja koos sellega lisanduv vajadus valetada asjad lihtsamaks. Inimese maailmapilt ei tugine enam läbiuuritud teadmistel, vaid inimese kaitstuse tundel. Kunst ja teadus on ainsad tööriistad, millega see seis ära korraldada, et areng ahvist inimeseks pooleli ei jääks. Mingit teist võimalust ei ole. Haridus ja valgustus on kõige tõsisem tegelikkus. Kõik muu on nende kõrval rämps.

Mõttekirjanduse Finlandia sai Riitta Kylänpää elulooraamat „Pentti Linkola – ihminen ja legenda“ ehk „Pentti Linkola – inimene ja legend“ (Siltala). Laste- ja noortekirjanduse Finlandia võitis Sanna Manderi rõõmus pildiraamat „Nyckelknipan“ / „Avain hukassa“ ehk „Kadunud võti“ (Schildts & Söder­ströms / S&S).

Raamatud olgu näha

Mis edasi saab? Finlandia laureaat Juha Hurme, kes on ju ka teatrimees, läks pärast Finlandia-tseremooniat poolelioleva lavastuse proovi tegema. Kuid tegelikult ootab teda Finlandia auhinna „missiaasta“, sest seisus kohustab. Kuni järgmise Finlandia väljakuulutamiseni rändab laureaat mööda Soomet ringi. Kõneleb raamatukogudes ja -poodides, näitab ennast ja tutvustab oma raamatut. Esineb raadios ja televisioonis. Kõik ikka selleks, et raamatu võimalik ostja ja lugeja raamatut kindlasti märkaks.

Soome Rahvusringhäälingu Yle hommikusaates „Aamutelevisio“ inter­vjueeriti Juha Hurmet juba pidustustejärgsel hommikul. Raamatupoed aga, Akateeminen Kirjakauppa ehk Akadeemiline Raamatukauplus eriti, korraldasid oma väljapaneku pärast Finlandia võitja väljakuulutamist sootuks ringi. Ka Finlandia auhinna nominendid ei olnud tagasihoidlikult kusagil laual või riiulis, kaunilt kujundatud, aga pisike sildike küljes, nagu meie oleme harjunud – kui saavad teatavaks Kultuurkapitali nominendid või antakse välja Nobeli kirjandusauhind. Finlandia valitseb terves raamatupoes. Raamatuvirnad on sisseastujal jalus ees, ei ole võimalik, et ta neid ei märka, ja enamasti ta ostab raamatu ka. Kui mitte endale, siis emale jõuluks. Seda me võiksime soomlastelt küll õppida. Koolitee pole ju pikk.

Piret Saluri on soome kirjanduse tõlkija.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht