Soovituste loend kirjanduse auhindamise tõhustamiseks

PILLE-RIIN LARM

Kirjandusauhindade jagamises on lõpuks ometi üürike paus. Riik tunnustas aastaauhinnaga tõlkija Heli Allikut, kultuurkapital Mehis Heinsaart, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad läksid Piret Rauale, Jürgen Roostele ja veel mitmele andekale autorile. Ja nii edasi.

Lugejale, kes ei ole asjaga kursis: ihaldusväärseimaks peetakse justkui kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindu. Need on need, mida jagatakse emakeelepäeval, 14. märtsil ja mille laureaadid saavad kuldse kera. Ei mäleta, et mõnel varasemal aastal oleks kuldkerade väljaandmise tingimuste muutmiseks kõlanud sedavõrd arvukalt ettepanekuid. Teen lühikese kokkuvõtte. Ettepanekud pärinevad auhinnaõhtu sõnavõttudest, meediast ning eravestlustest.

Kõigepealt: kirjandusauhindade väljaandmine võiks aset leida varem. Emakeelepäeval on see hakanud muude ettevõtmiste varju jääma, tegu ei ole päeva tähtsündmusega. Seetõttu võiks kaaluda aastaauhindade väljaandmist eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril.

Ettepaneku miinus on seesama kuupäev – peljatakse, et auhindade jagamine sel päeval soodustaks A. H. Tammsaare kultuse teket, mis omakorda segaks tema teoste nautimist ning mis talle endale vaevalt meeldinuks. Üldse olnuks kena ja tasakaalukas, kui eesti kirjanduse päevaks oleks valitud mõne naissoost kirjaniku sünnipäev.

Auhindade jagamise sidumisel eesti kirjanduse päevaga on aga ka mitu plussi. Kuna kandidaadid tuleks välja kuulutada detsembris, aitaks asjatundjate selektsioon raamatuostjail jõulude eel maitsekaid valikuid teha. Paljud esile tõstetud teosed on muide kas ise või mõnes väikeses kirjastuses välja antud ehk see on ka toimetuleku küsimus. Ennekõike pääseks aga väärtkirjandus virvarris paremini mõjule ja jõuaks suurema tõenäosusega lugeja kätte.

See kõik eeldab ka teistsugust turundust. Teades, kui suure töö kogu ettevõtmise eestvedajad igal aastal ära teevad, tahan neid kõigepealt tänada ja kiita. Järgnevaga juhin tähelepanu vaid mõnele üksikule detailile. Tegu on endiselt mitme arutelu kokkuvõttega, mitte mu personaalsete etteheidetega.

Niisiis. Kandidaate tutvustavad klipid ERRi kultuuriportaalis on toredad, aga staatilised, s.t igavavõitu – kandidaadid istuvad ja räägivad. Mõnikord on osa klippe filmitud eriti imelikult langevas kalgis valguses, mis kedagi ei kaunista. Erileht Postimehe paberväljaande vahel jõuab vaid nendeni, kes seda ostavad või tellivad. Ka eriväljapanek ühes raamatukaupluses jõuab ainult nendeni, kes sinna kohale lähevad. Auhinnatseremoonia puhul on tore, et seda veebis üle kantakse ning – nüüd lähen küll isiklikuks – mulle väga meeldib viis, kuidas EKLi musta laega saalis seguneb kodukootus killukese glamuuriga, meeldivad ka kõik sõnavõtud ja muusikalised vahepalad. Aga kirjanikud ikka ainult istuvad ja räägivad. Eriti tagasihoidlikult mõjub kirjandusauhindade jagamise üritus võrdluses äsjase teatriauhindade gaalaga.

Mõistagi eeldab kirjandusauhindade väljaandmine 30. jaanuaril 14. märtsi asemel žüriide kokkupanemist senisest märksa varem – hea oleks, kui žürii saaks tööd alustada suve alguses.

Teine sageli korduv ettepanek on vabaauhinna taastamine. Mõnikord on välja paistnud, et sellesse kategooriasse on nihutatud teosed, mis luule või proosa puhul jäid napilt joone alla, või on mõni žüriiliige saanud omaenese agendat teostada. Seekord oli tõesti kahju, et näiteks Wimbergi „Pruut, kuningas ja muusapoeg“ mitte ühessegi kategooriasse ei sobinud.

On kõlanud mõte, et peale laureaatide võiks rahaliselt tunnustada ka kandidaate. Selle ettepaneku teostamine ei paista tõenäoline. Samuti ei ole ma kindel, kas klassika ja nüüdiskirjanduse tõlkeid hakatakse eraldi auhindama. Küll aga saaks ja tuleks tõsta loometöötoetusi nendesamade teoste kirjutamiseks ja tõlkimiseks. Samuti saaks ja tuleks tõsta preemiasummasid, mis on aastaid püsinud 5000 euro juures.

Ruumipuuduse tõttu jääb seekord käsitlemata igihaljas huvide konflikti teema.