Spetsialistist humanitaariks

„OP+“ on suutnud erinevad teemavaldkonnad orgaaniliselt ühendada, näidates, et kultuur on seotud, üks ühine organism.

MUDLUM

„OP+“. Saatejuhid Margit Kilumets ja Margus Tabor, režissöör Antti Häkli, toimetajad Anne Prommik ja Mariina Mälk. ETV, 13.IX, 20.IX, 27.IX.

ETV kultuurisaate „OP+“ ümber käivat ažiotaaži olin siit-sealt muidugi lugenud, aga saadet ennast polnud mul plaanis vaadata sel lihtsal põhjusel, et ei vaata juba aastaid üldse televisiooni. Pahameeletorm puhkes „Kirjandusministeeriumi“ saate sulgemise pärast, mis oli populaarne ja kirjanike-kirjastuste põhiline promopaik. Kuigi ma ise seda pidevalt ei jälginud, jõudis kõik saates kajastatu ikkagi minuni, kuna ERR-i kultuuriportaal suutis pooletunnisest üritusest teha vähemalt kolm uudisnuppu à la „Kirjandusminister soovitab“, „Kirjandusministeeriumi raamatutabel“, „Kirjandusministeeriumi luuletus“ ja loomulikult ka intervjueeritav peakülaline, kõik kenasti eraldi artiklites.

Nördimus päädis Eesti Kirjastuste Liidu, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu pöördumisega ERR-i poole, kus räägiti korvamatust kahjust, mida „Kirjandusministeeriumi“ sulgemine kaasa toob.¹ Juba pöördumisele alla kirjutanud liitude nimed näitavad, et tegemist ei olnud sugugi ainult süütu kirjandussaatega.

Loomulikult olen minagi seda meelt, et kirjandust peab populariseerima ja seda ei saa teha ainult põlve otsas. Paraku on asjad juba pikemat aega nii, et väga raske on asjatundmatul inimesel taibata, mis on kriitika, mis tutvustamine ja mis lihtsalt reklaam. See ei ole sugugi ainult minu tõdemus, sellele on osutanud paljud korüfeed.

Igaks juhuks nina vingus

Saadet „OP+“ pidin uurima ainult sellest aspektist, kas ja kui palju on seal kirjan­dusele ruumi jäetud. Asusin jälgima kolme esimest saadet pigem ükskõikse eelhäälestusega, kuid mulje osutus üllatavalt heaks. Ei näi olevat sobiv tervikust vägivaldselt ühte osist ehk kirjandust välja tirida ja seda lahkama hakata, sest tundub, et tegijate sooviks on pigem kultuuri eri väljendusvorme liita ja lähendada. Kui enne vaatas raamatusõber oma üht kultussaadet, siis nüüd, tahtes siiski elusaid autoreid telepurgis näha, peab ta paratamatult natuke kuulma ka sellest, mis toimub teatris, ooperis, kinos ja näitusesaalis. Minu meelest on säärane komponeerimine tervitatav.

Ka olin täiesti põhjusetult juba ette kriitiline saatejuhtide Margit Kilumetsa ja Margus Tabori suhtes, olemata neid üldse näinudki. Jah, esimese „OP+“ esimesed minutid olid pisut piinlikud, aga rohkem etteheiteid ei ole. Peamiselt usutlustest koosnevat saateformaati ei sobigi juhtima väga karismaatilised tähed, nad ei tohiks oma isikliku säraga varjutada külalisi. „Kirjandusministeeriumi“ fenomenaalne edu põhines ju eeskätt saatejuhi sarmil, aga tõtt-öelda ei olnud seal poole tunniga kuus võimalik ühtegi teemat, autorit ega teksti süvitsi käsitleda. Selle vea lubas „OP+“ parandada, anda rohkem ruumi inter­vjuudele. Täiesti mõistetavalt olid esimesse saatesse valitud nn suured nimed, keda rahvas juba teab ja armastab ja kellest ta kunagi ei väsi.

Improviseeritud stuudios oli kujunduselemendiks laual „Tõde ja õigus“, seda jõudsid silmad haarata, mõnes hilisemas saates olid raamatud küll kaadris, aga eristamatute pealdistega. Ja hakkabki kultuuriüldsuse teravdatud tähelepanu all olev „OP+“ pihta. Andrus Kivirähk saab võimaluse tutvustada oma uusi raamatuid veel enne nende ilmumist. Mõnel teisel juhul teeks see fakt mind kurjaks, praegu olen aga leebus ise. Tark inimene, räägib rahulikult mõistlikku juttu, soovitab enne uudisraamatute järele tormamist kaevata omaenda koduses raamaturiiulis. See on õige, sest raamat ei ole nii kiiresti riknev ja aeguv kaup nagu kirjastused meile selgeks püüavad teha – olevat ju kolm kuud lettidel olnud raamat oma müügipotentsiaali ammendamas. Olgu, ärgem hakakem kirjastamispoliitikat arvustama, kirjastustel on niigi rasked ajad. Rasked ajad aga tähendavad, et hea ilukirjanduse (olgu kodu- või välismaise) osakaal kahaneb veelgi, sest selle avaldamine on kahjumlik. Senisest veel rohkem antakse välja igasugu parakirjandust. Miks siis mitte lugeda Lion Feuchtwangeri raamatuid, nagu soovitab Kivirähk? Jutuks oli ka Kiviräha enda näidendiraamat ning A. H. Tammsaare ainetel valmiv lavastus: seoti kirjandus, teater, klassika, uus ja vana.

Näib, nagu oleks kirjandusega selles saates aamen. Kuid mulje on petlik. Järgneb Hardi Volmeri kommentaar Luca Berti vastavatud fotonäitusele, kes seob selle sujuvalt oma valmiva filmiga Johannes Pääsukesest. Näha on kaks raamatut – nii Luca Berti kui ka Pääsukese oma –, katkend filmist niisamuti. Kokku põimitakse mitu meediumit, uus ja vana kultuurimälu, intervjuud on huvitavad, räägivad kenad, targad, meeldivad inimesed, asjadest, mida nad teevad armastusega.

Peeter Volkonski on laia ampluaaga, ta võiks mis tahes kultuuriteemal sõna võtta. Seekord esineb tõlkija rollis. Kuid armeenia keelest tõlgitud Nareki Grigori „Nutulaulude raamat“ ei ole lugemisvara, mis ilma taustu avamata kergesti ostukorvi rändaks. Jah, sellest on palju räägitud mitmeski saates, ajalehtedes jne. Rahuliku järjekindlusega tehakse seda veel kord – ja väga veenvalt. Kui Neeme Järvi retsiteerib sealt katkendi ja seda kordavad armeenia poisike ja vana mees, üksteist täiendades, peast, siis saab selgeks, et Armeenia kultuurile on see tõepoolest püha tekst, mille sarnast teist ei leidu. Ühtlasi on seotud kirjandus, muusika, usk ja rahvaste sõprus. Lausa liiga ülev, et olla tõsi, ometi õnnestus see saates suurepäraselt.

Kirjandust polegi?

Teises „OP+is“ kirjandust justnagu ei oleks. Meil on siin kunsti, muidugi väga esinduslikku ja rahvahulki juba niigi ligitõmbavat – kõne all on Michel Sittowi näitus Kumus. Siis saab sõna film: tutvustatakse Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmi „Võta või jäta“, aga huvitava nurga alt, stuudios on ka peategelasega sama saatust kandev mees – tegu on üksikisaduse probleeme käsitleva linateosega. Põige ooperimaailma – inter­vjuu José Curaga, jälle soe, inimlik, sümpaatne intervjuu.

Taas kunst, kuid sedakorda rohkem varjus olnud pool. Hurmav 90aastane daam Lola Liivat vastab usutlusele oma täiesti vastupandamatu suvekodu terrassil. Maja on värvitud lillatriibuliseks! Näha vitaalset ja loomejõulist eakat inimest on igal juhul südantkosutav.

Kunstiga edasi, aga kergemas žanris – moenäitus 1920.–1940. aastate jõukama rahva kleidi- ja pesumoodidest, kena vaadata, natuke huvitav ka. Kindlasti näitus, mida külastatakse ja saalides on ahhetamist küllaga.

Saate lõpetab intervjuu Jaak Printsiga, kelle jutust jääb kõlama mitu olulist mõtet: midagi tõeliselt head saab teha vaid koos mõttekaaslastega, näitleja puhul oleks see püsitrupp. Laiemalt võttes on mõttekaaslus, ühistesse eesmärkidesse uskumine ja üksteise ideede õhust tabamine, nende edasiarendamine üks viljakamaid loomevorme. Tegelikult ka kirjanikule: keegi ei saa töötada ja elada täielikus isolatsioonis. Jaak Printsi VAT-teatris mängitava tüki peateema on samuti üksindus. Kuidagi muuseas suudab Prints selle üksinduse-teema ületada. Kui saatejuht küsib, miks issanda nimel võttis ta vastu lavakooli juhi koha, kui töid-tegemisi on niigi üle pea, siis vastatakse talle: ma tundsin, et neil on mind vaja. Või täpsemalt, ma tahan nende jaoks olemas olla, kui neil on mind vaja. Ühes lühikeses intervjuus päris mitu sügavat elujuhist.

Vallasemad ja geid

Kolmas saade on Astrid Lindgreni keskne ja üldse elulooteemaline. Raamat ilmus juba üsna ammu, põhjust temast jälle juttu teha annab film – kus taas on keskendutud sellele n-ö peidus poolele. Mulle väga meeldis Kärt Hellerma vaoshoitult tauniv hoiak, mis sarnaneb mu enda tunnetega.² Talle näib, et kaas­aja tendents tuntud inimeste elusid kaubastada, miskiks panemata nende eneste selget soovi osa oma elust privaatsena hoida, on natuke labane ja sobimatu. Nagu annaks teadmine, et armastatud looja on oma elus nägureid näinud, mingi võtme tema loomingu mõistmiseks. Hellerma väljendub küll viisakalt ja mitte nii põrpides, aga ometi on sõnum selge – kui me lastena lugesime Lindgreni raamatuid, ei mõelnud me hetkekski autori peale.

Kunstinäitus „Virtuaalsed biograafiad“ sobitub saatesse küll ainult pealkirjaga, näitusest kui sellisest ma ei saanud suurt aimu, kuid intervjuud kahe keraamikuga olid jälle toredad.

Saatejuhid võtavad teema üle ja tasandavad teed järgmisetele per­soonidele: kõne all on kõmuline geipaari armastusloo raamat „Topelt­elu“. Kui teile väga ei meeldi ehk need inimesed, kelle biograafiat te loete, siis tasuks keskenduda taustale, ajastule, eluolule jne. Antud juhul on taustaks Hollywoodi sära telgitagused. Intervjuu kahe eaka geiga on jälle tore. Ei teagi, miks ma kogu aeg kiidan, äkki seda ei oleks juhtunud, kui oleksin viimased viis aastat kogu aeg teleka ees istunud, aga minu meelest on kõik külalised olnud seni hästi valitud ja lisanud alati mingi mündi. Alan Shayne ja Norman Sunshine kinnitavad ühest suust, et kirjutasid oma raamatu näitamaks: kahe mehe kooselu ei erine mitte millegi poolest ükskõik missugusest abielust, selles on samad karid, samad etapid, raskused ja õnnestumised, hea ja pika kooselu saladus on vastastikune mõistmine ja teineteise toetamine, täpselt nii nagu igas suhtes. Räägiti, et menukile oli väga raske leida kirjastajat, et ei riskitud, ei teatud, kuhu kategooriasse üllitist paigutada, ja kõige krooniks apelleeriti argumendiga, et geid ei ostvat raamatuid.

Siseneb Hollywoodi-ekspert ja kirjanik Ilmar Taska, kes omaenda loomingut pea üldse ei promo, ainult korra vilksatab nimetus „Parem kui elu“, jõuan selle üles kirjutada ja vaadata, et selline raamat on olemas, ilmunud 2016.

Kolmanda saate pärl on Kadri Tikerpuu – märksõnaks jälle need „telgitagused“ – naine, kes korraldab kultuuri ja särtsub nagu elus tuli. Mahlakas, vaimukas ja aus soolo hingega tehtud töö hindamisest. Kuulsin Tikerpuu nime esimest korda, väga piinlik, juba ainu­üksi tema pärast tasus need kolm saadet ära vaadata. Viimane saatelõik võtaks mul nagu sõnad suust: kui palju olete te kursis oma kolleegide, aga ka laiemalt teiste inimeste tegemistega, mis ei puutu otseselt sinna kitsasse vakku, mida ise künnate? Hirmus vähe. Lausa häbematult vähe. Margus Tabor võis ju teha väikese näitemängu, et ei, tema küll ei tea, et Rain Simmul nüüd Vene teatris mängib. Aga ega oleks teadnud ka, kui seda poleks saate tarvis üles kaevatud. Kindlasti ei teadnud osad vaatajatest Lola Liivatit või noort keraamikut Laura Põldu, ei teadnud José Curat või Alan Shayne’i. Me ei tea enamasti, mis toimub kuskil otse meie vahetus naabruses, mitte ainult sellepärast, et kõike on nii palju ja kõike ei jõua, vaid sellepärast, et meil puudub huvi.

„OP+“ on suutnud erinevad teemavaldkonnad orgaaniliselt ühendada, näidata, et kultuur on seotud, üks ühine organism. Miks on kõik nii oma teema sisse kapseldunud ja ainult vähesed meediumid haaravad kultuuri laiemalt, see on huvitav uurimisvaldkond. Ega palju peale Sirbi ja Müürilehe vist olegi laiapõhjalisi väljaandeid, igal värgil on oma ajakirjake, kõik istuvad omas ringis. Ma pole üldse patust prii: loen järjekindlat ainult kirjandusteemat ja isegi Vikerkaares jätan vahel selle üheainsa kunstiartikli lugemata. Häbi. Niimoodi saabki inimesest lõpuks spetsialist.

Vaatan täitsa vabatahtlikult ka nel­jan­da „OP+“ ära.³

 

1 Merit Maarits, Liidud saatsid Eesti Rahvusringhäälingule ühispöördumise seoses kirjandusteemade eetris kajastamisega. – ERR kultuuriportaal 24. VIII 2018. https://kultuur.err.ee/855957/liidud-saatsid-eesti-rahvusringhaalingule-uhispoordumise-seoses-kirjandusteemade-eetris-kajastamisega-taiendatud

2 Made Luiga, Lindgreniaana. – Sirp 1. XII 2017.

3 Sirbi trükkimineku ajal ei ole see veel eetrisse jõudnud. – Toim.