Süda ja rahutus

Eda Ahi: „Ukraina-aasta meenutas, et kipume võtma paljusid hüvesid iseenesestmõistetavalt. Seal mõistad, milline kaal ja tähendus võib olla kirjandusel ja selle lugemisel.“

BERIT KASCHAN

aga keldris nagu taliõunu
mitte kuigi punapõsiseid –
hoiab ennast varuks inimesi
et neid jätkuks ikka kevadeni.

kas veel keegi teine hoiab neid?1

Eda Ahi viies luulekogu pealkirjaga „Sõda ja rahutus“ on nüüd ilmunud. Nagu autorile heaks tavaks on saanud, hellitab ka see raamat lugejat julge, terava mõtte ja tabavate kujunditega. Ahi värsid on mõõdetud laitmatu vaistu ja sügava südamega, ta ei pelga ühtegi teemat. Tema värskeim, Ukraina lipu värvidesse rüütatud raamat räägib sõjast. Ja selle kaudu kõigest, mida ellujäämiseks tarvis. Luulest alustades.

Sõda ja rahutus“ on kirjutatud aasta jooksul, mil sa elasid Ukrainas. Kas ja kui tuntavalt erineb see su varasematest kogudest?

Võib-olla on selles kirjeldatud kogemus varasemast selgemini piiritletud nii ajaliselt, ruumiliselt kui ka teemaderingi poolest. Suurem osa kogu tekstidest on tõesti kirjutatud üheainsa aasta jooksul ühes konkreetses riigis, äärmisel juhul sellele aastale mõeldes – kas enne valmistudes või pärast kogetut kokku võttes. Ei julge pead anda, aga küllap kukkus raamat välja ka eelmistest mõnevõrra vahetum, isiklikum – „rahutus“ pealkirjas püüab muuhulgas eneseirooniliselt viidata mu enda ärevusele. Seejuures on mul natuke nukker näha, et raamat kukkus välja üsna heitunud ja ärev. Tegelikult oli tolles aastas ka ääretult palju head ja ilusat. Ukraina puges mulle väga hinge ka kõige selle helgema poolega.

Kas Kiievisse viiski sind esmalt töö välisministeeriumis? Või oli sul Ukrainaga ka juba varem puutepunkte?

Jah, Ukrainasse sattusin esimest korda välisministeeriumi töö kaudu. Mul oli varem ehk õnnestunud teha tutvust paari ukrainlase ja vähesel määral ukraina kirjandusega, samuti külastada võluvat Ukraina kultuurikeskust Tallinnas, aga sellega asi piirdus.

Missugune on Ukraina kunsti ja kirjanduse seis?

Pean tunnistama, et olin väga üllatunud, nähes, kui võimsalt lokkab kunstielu sõja ja hävingu kiuste – või vastupidi, võrsudeski kohati justkui otse rusude keskelt. Küllap olin sügaval sisimas rumalalt eeldanud, et kui loojatel endil veel, siis vähemasti publikul ei ole küll sellises olukorras huvi ega aega kunsti poole pöörduda. Kohapeal aga selgus, et lugu on risti vastupidine. Olin hämmingus, kui nägin, et kirjanikud on ühiskonnas rokkstaaridega võrreldavas staatuses – kusjuures mitte ainult elavad, vaid ka ammu lahkunud XIX sajandi autorid.

Hiljuti oli mul au ja rõõm teha Värske Rõhu tarbeks intervjuu luuletaja Ljubov Jakõmtšukiga, kes kinnitas mu muljet, öeldes, et kirjandusüritused on praegusel äreval ajal rahva seas varasemast veelgi populaarsemad – kirjanikke ja kirjandust usaldatakse, otsitakse loomingust vastuseid, mida poliitikud tihtipeale ei suuda anda. Ta rääkis, et ka väikestes paikades Ukraina perifeerias koguneb luuleõhtutele mitmesajaline publik, siiralt huvitunud ja aktiivne.

Eda Ahi on luuletaja ja tõlkija, kes töötab ka välisministeeriumi ametnikuna.

Kaido Vainomaa

Sõda on ikka kohutavalt kõrge hind, mida maksta selle eest, et kirjanduse väge ja väärtust tajuma hakataks.

Jah, mulle tundub, et praeguses Eestis ei taju me üldjuhul ilukirjandust – eriti luulet – kuigivõrd praktilise ega hädavajaliku nähtusena. Vähemasti pole „praktiline“ esimene märksõna, mis selle kirjeldamisel meenub, ega peagi olema. Ukrainas paistab olevat teine lugu ning see meenutab, milline kaal ja tähendus võib olla kirjandusel ja selle lugemisel. Nii et ehk tasub võrdlemisi turvalises Eestiski elades igaks juhuks paar raamatut käeulatuses hoida. Lõppeks on ju hea, et meil on võimalus suhtuda ilukirjandusse mitte kui esmatarbekaupa, vaid kui luksusesse, mida me kõik saame endale lubada.

Mainisid, et Ukrainast on jäänud ka palju helgeid mälestusi, mis raamatusse ei mahtunud.

Kui rääkida üldisemalt, siis andis enim positiivset tooni tolles maas ja tema inimestes kaose ning resigneerumise kõrval pulbitsev elujõud, loomistung, sihikindel soov ehitada üles midagi uut. Kohati nooruslik uljus ja siiras usk, et kõik on võimalik ja alles ees. Ukraina kirjusus, keeruline ja põnev ajalugu, kultuur ja selle mitmekesisus. Kiievi tempokas ja avatud suurlinlikkus, samuti võimalus Ukrainas ja selle naabruskonnas ringi reisida. Muidugi olnuks kogu teekond nähtavasti hulga plassim heade reisikaaslasteta.

Kas pärast eemalolekut oled hakanud Eesti elu uue pilguga vaatama?

Olen väga tänulik oma senise elu mõlema ära-aasta eest, põnev oli nii Itaalias kui ka Ukrainas. Aga elu Eestis meeldib mulle, kuigi ajuti morjendavad mind ühiskonda õõnestavad lõhed, jõhkrus ja hoolimatus. Siiski paistab, et vaatamata kohatistele pettumust valmistavatele kõrvalepõigetele sammume tasapisi õiges suunas. Ukraina-aasta meenutas, et kipume võtma paljusid hüvesid iseenesestmõistetavalt. Meil on omajagu vedanud, aga eks ole ka ise jõudsalt veetud. Küllap on põhjus ka praeguses eluetapis, aga üle pika aja ei tunne ma vajadust kuskile pikemaks ajaks kolida. Reisida tahaks muidugi ikka – tihti ja kaugele.

ma olen hiljuti hakanud nägema märke
sellest, mis ootab ees – eks peamiselt küsi-.
pliiats püsib küll harilik, aga ta süsi
hõõgub öösiti tuntavat põlemissoovi.2

Kuidas sa üldse kirjanduse juurde jõudsid? Oled alati mõistnud, et see on sinu kutsumus?

Kirjutamise juurde jõudsin lapsepõlves. Nagu enamikul meist, kulges ka minul too eluetapp väga davincilikus võtmes: töö- ja mängupõld oli lai, ulatudes inseneeriast ja agronoomiast suure kunstini. Kõige rohkem meeldis mulle joonistada, aga ka muusikalised improvisatsioonid ja kirjutamine polnud mulle võõrad. Jätkasin samas vaimus vähemasti esimese klassi lõpuni. Hiljem muutus elu mõnevõrra süngemaks ja üksluisemaks, luule­tuste kirjutamise juurde naasin juba õitsvas teismeeas, 13–14aastasena. Avastasin, et mulle meeldib kirjutada.

Üldiselt olen annete ja oskuste kasutamisse alati väga liberaalselt suhtunud, arvates, et elus võib edukalt õppida ja teha kõiksugu asju, jääda seejuures veel õnnelikuks ja vaimselt võrdlemisi tervekski. Tegevuse käigus on siiski selgunud, et kuigi õppida võib tõesti igasuguseid asju ja neist mõneks ajaks vaimustudagi, on alasid, mis sobivad teistest paremini.

Kunagi nooremana kõlas „kutsumuse järgimine“ mulle kui midagi natuke eluvõõrast ja kauget, liialt romantilist. Praegu aga paistab kutsumus olevat hoopis midagi väga lihtsat ja isegi praktilist: sisemine tung/kutse teha seda, mis istub, s.t mis enda poole tõmbab ja enam-vähem hästi välja kukub.

Kuidas sulle uued kirjandustrendid tunduvad, näiteks viimastel aastatel levima hakanud komme avaldada ühismeediapostitusi raamatuna? Kas ja kui palju oled selliste nähtustega kokku puutunud?

Natuke ikka. Minu meelest on väga vinge, et luule levib üha enamate kanalite kaudu ja on sedaviisi ehk lugejatele lähemal.

Kindlasti on ühismeediasse postitamine ka imehea viis saada kiiret tagasisidet, aga see pole mulle kehvapoolse kasutajana oma tekstide puhul vist tõesti kordagi pähe tulnud. Küll aga meeldib mulle lugeda teiste kirjutajate värskeid tekste, kui nende otsa komistama juhtun. Heade tekstide puhul on rõõm ainult suurem, kui need pärast veebis ilmutamist leiavad tee ka raamatukaante vahele.

Mulle meeldib väga, et veebis ja vestlustes tiirleb praegusel ajal üsna palju sageli ühisloominguna valminud kalambuure, millest õnnestunumad on tulvil puhast keelelusti ega taotlegi mingit staatust, algupära ega ainulaadust – tekkinud meeldiva nonchalant-olukorra eest tuleb olla suuresti tänulik Keiti Vilmsile.

Ajuti olen veebis, nagu juhtub trükikirjanduseski, komistanud ka mõnevõrra ebasümpaatsema nähtuse otsa: igavavõitu kulunud keelemängud, mis, vastupidi, paistavad taotlevat ainukordsust ja enneolematust. Muidugi tuleb teadmatusest piinlikul moel juba vana loo jutustamist või kujundi kasutamist kirjanduses pea igaühel ette ja see on väga inimlik, mis sest, et paistab mõnele, kes on toda lugu või kujundit juba palju kordi kohanud, igav. Küllap vähendab tõenäosust sellisesse olukorda sattuda teiste kirjutatu lugemine.

Nüüd siis see kirjandusinimeste esmatähtis hingeasi: kuidas ikkagi kutsuda rohkem inimesi kirjanduse juurde, ka lugejana?

Mulle paistab, et kirjanduse hea tase meelitab kõige paremini. Muidugi, kes ütleb, et see lähenemine peaks olema ühepoolne? Ka kirjandus võiks publikule läheneda kirjandusürituste, kvaliteetse kirjanduskriitika, muu kultuuriajakirjanduse kaudu. Olukord tundub olevat üsna hea, ütlen ma ketserlikult, aga võiks muidugi alati parem olla. Mul endal poleks midagi selle vastu, kui eesti kirjandus oleks ka veebis paremini kättesaadav – iseäranis luuleklassika. Vahel tahaksin väga mõnd kummitavat luuletust välja guugeldada – „riiulis guugeldamisele“ kulub alati rohkem aega ja vaeva.

Sa tegeled üha aktiivsemalt ka tõlkimisega. Kuidas selle juurde jõudsid ja milliseid keeli valdad? Missugused on sinu tõlkijaunelmad?

Olen üles kasvanud mitmekeelses keskkonnas: meie peres räägiti eesti, vene ja viipekeelt. Viimast oskan kahjuks väga algelisel tasemel, sest vanemad suhtlesid minuga peamiselt eesti ja vene kõnekeeles, viipekeeles vaid omavahel. Küllap sain huvi keelte vastu ja sellega seotud tõlkimispisiku märkamatult külge just lapsepõlves. Kooliajal lisandus inglise keel, vähem õppisin prantsuse ja hispaania keelt. Ülikoolis õppisin itaalia kultuuri, keel tuli pealekauba. Ukrainas elades korjasin üles tibakese ukraina keelt. Kokku võttes: enam-vähem mugavalt tunnen end inglise, vene ja itaalia keeles, muu tahab veel harjutamist.

Praegu on minu peamine tõlkijaunelm lihtsalt tõlkimine ise – et leiduks võimalusi tõlkida väärtkirjandust – proosat ja luulet –, nii mulle endale tuttavlikku ja olulist kui ka sellist, mida ma veel ei tunne, mis üllatab. Rääkides tuntud ja tuttavlikust, on eesti keelde tõlkimata näiteks suur osa itaalia ja ukraina luuleklassikast, vene omagi pole lõpuni kaetud, nii et unistamisruumi jagub.

Seega on Eda Ahi luuletaja ja tõlkija, kes töötab ka välisministeeriumi ametnikuna. Kas unistad täielikult kirjandusele pühendumisest? Või tasakaalustavad need valdkonnad teineteist?

Nii ja naa. Olen üldiselt suhtunud muu töise tegevuse ühildamisse kirjandusega optimistlikult, uskudes, et mitmekesisus rikastab. Seejuures ei peaks niisugune ühildamine kindlasti olema kohustus, vaid lihtsalt valikuvariant – loodetavasti pole arvamus, et virelemine on otsetee kirjandusliku kvaliteedini, enam kuigi levinud. Kui osata ja tahta hoida nende maailmade vahel tõelist tasakaalu, võib too tasakaal kindlasti osutuda tõeliselt viljakaks. Teisalt: kui enam ei oska ega taha, võib olukord kiskuda ängistavaks.

Minu päevatöö on olnud üsna põnev, kulgenud üldjuhul väga heas ja toetavas seltskonnas, kuid ühtlasi eeldanud võrdlemisi palju aega ja pühendumist, ka kirjanduse ja eraelu arvelt. Küllap ilma päevatööta poleks ma saanud kirjutada muuhulgas oma viimatist luulekogu. Valetaksin, väites, et kõik on läinud nagu lepse reega – paratamatult olen ajuti tajunud, et õhtuid kirjanduse seltsis kipub päevatöö kõrvalt nappima.

teada, et kunagi kütavad maailmaruumi
palgid me silmis targemad, vapramad meist:
paremat teadmist teist vist naljalt ei leia.3

Mida ise hea meelega loed? Ja mida vabal ajal veel naudid?

Peamiselt eestikeelset ilukirjandust, sekka mõnes teises keeles. Praegu on öökapil näiteks prantsuse kirjaniku Annie Saumonti novellid Maria Esko tõlkes, samuti Veronika Kivisilla ja Kristjan Haljaku uued raamatud. Ka reisimine avab minusugusele laiskvorstile, kes muidu ehk aktiivselt üha uusi lugemismaastikke ei otsi, värskeid horisonte. Reiside eel, ajal ja pärast püüan lugeda sihtkohtadega seotud ilu- ja muud kirjandust, sageli toon mõne raamatu kaasagi. Millegi väga originaalsega ma vabal ajal ei tegele: vaimu virgutavate elamuste kõrval kirjanduses, kujutavas kunstis, teatris-kinos, muusikas otsin turgutust ka kehale, näiteks jooksen.

Aga mis on praegu su lemmiklaul?

Viimasel ajal meenub mulle sageli näiteks David Bowie „Kooks“ („Veidrikud“).

Kui lubad, küsin nüüd lõpetuseks midagi päris isiklikku: missugune on sinu suhe usuga? Mille väesse sa usud?

Pean tunnistama, et mul on religioossete institutsioonide suhtes kerge trots. Aga üht-teist ma ikka tuulispäiselt usun. Esimesega hooga tahaksin öelda: usun, et selle nimel, millest hoolid ja mida tähtsaks pead, tasub võidelda. Ometi ei kehti see alati: selle eest, mis on loomuvastane, võib-olla siiski ei maksa võidelda. Näiteks minu arvates on inimene olles vastuvõetamatu ja loomuvastane põlata või halvustada teisi nahavärvi, soo, rahvuse või seksuaalse sättumuse pärast. Kahju, et tunnen praegusel ajal veel vajadust midagi nii loomulikku üldse esile tõsta. Selle suhtes olen kompromissitu. Nii et kõige enam usun vist ikkagi inimlikkuse väesse.

Viimasel ajal on mul peas üha tiirelnud Doris Kareva luuletus, mis väljendab minu meelest toda usku kõige paremini:

Sa ei ole kellestki parem.
Sa ei ole kellestki halvem.
Sulle on antud maailm.
Näe, mis seal näha.

Hoia seda, mis on
su ümber, hoia, kes kõrval.
Kõik olendid omamoodi
on naljakad.

Kõik on õrnad.4

Kui see pole kaine mõistus, mis siis veel?

 

1 Eda Ahi, Talv idas. Rmt: Sõda ja rahutus. Verb, 2018, lk 33.

2 Eda Ahi, Veel Pegasusest. Rmt: Sõda ja rahutus, lk 10.

3 Eda Ahi, Stsenaariumid. Sinise suurmere kaldal. 2. Rmt: Sõda ja rahutus, lk 36.

4 Doris Kareva, Aja kuju. Verb, 2005, lk 50.


EDA AHI

Teosed

2012 „Maskiball“
2013 „Gravitatsioon“
2014 „Julgeolek“
2016 „Kolmteist Eesti kirja“ (üks autoritest)
2017 „Sadam“
2018 „Sõda ja rahutus“

Tunnustus

2012 Betti Alveri kirjandusauhind
2018 Tallinna ülikooli kirjandus­auhind

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht