Sugestiivne punkromaan

Peeter Helme

Gregor Elm, Karvane metseesel Illustreerinud Johan Elm. Jumalikud Ilmutused, 2013. 240 lk.

Kuigi punkkirjanduse mõiste pole ei uus ega tundmatu, kipub selle defineerimine olema problemaatiline. Eks see käi muidugi endas anarhiat, mässumeelsust, kapitalismi- ja tarbimiskriitikat, isetegevuslikkust ja igasuguste, sealhulgas ka intellektuaalsete hierarhiate eitamist koondava, põimiva ja esindava nähtuse juurde. Üldiselt kiputakse pungiga seostama hea maitse kaanoni eitamist või murendamist – nii sõnastas selle 2000. aastal nooruke Jürgen Rooste omajagu nuuti saanud, aga iseenesest igati toreda valimiku „Tagasi prügimäele. Valik eesti punkluulet 20. sajandi teisest poolest” saatesõnas. Ta ütleb, et „Eesti kirjanduse hea maitse kaanon on alles hiljaaegu lagundatud, õigemini pika kopitamise järel sattunud loomulikku roiskumisprotsessi. Kuigi alateadlikult järgitakse praegugi müstilisi skeeme, mis määratlevad teksti tugevuse kodeerituse iluna – tark tekst on hea tekst. Kusjuures taolisel tekstil ei pruugi meile tunnetuslikult enam midagi anda olla …”.
See viimane sedastus ongi vahest kõige olulisem, sest teda ümber pöörates võib mõelda nii: kui ühel tekstil on meile midagi anda, ei ole oluline ei tema ilu, tarkus ega müstilised skeemid, mida sellesse võiks torgata. Kahtlemata on sellele sedastusele võimalik vastu vaielda: vorm on sisu osa ning ka igasugune näivus ja illusioon on osa tegelikkusest ning nende eiramine on tegelikkuse eiramine. Või ei ole? Äkki hoopis teadlik mäng tegelikkusega?
Need on küsimused, mis tekivad Gregor Elmi värsket, järjekorras kolmandat romaani lugedes. „Karvane mets­eesel” on teos, mis tekitab veel enne selle algust, „Proloogiks” nimetatud sissejuhatuses palju küsimusi. Ja mitte selleks, et neile romaani kulgedes vastus anda, vaid selleks, et lugeja, kelle peas lugemise käigus küsimusi üha juurde tuleb, veelgi nõutumaks teha.
Minajutustaja (või autor?) nimetab end „sinu le homme de tulip” ja räägib alguses midagi „minu la femme de juniper’ist”, kellest raamat väidetavalt on – olgu etteruttavalt öeldud, et äsja tõdetu ei leia romaanist ei kinnitust ega ümberlükkamist. Siis lõpetab ta „Proloogi” selgitusega: „Tegelikult on see osa esimene, teisena ilmunud raamat „Valmis nagu redis” on teine osa ja esimesena ilmunud raamat „Kahel jalal kahevahel” peaks tegelikult olema osa number kolm”.
Nonii. Sellest on küll palju abi, et pista rinda varem niisiis kaks romaani (ja ka kaks luulekogu) avaldanud autori kolmanda teosega. Kas see on punk? Võib-olla äsja tsiteeritu veel mitte, kuid see mis järgneb, on küll kõige pungim punkromaan, mida ma lugenud olen – kui Paavo Matsini looming kõrvale jätta. Alkeemiku looming on punk aga mingil teisel tasandil, suhestudes Elmi loominguga nii nagu anarh ehk võimusuhete ignoreerija suhestub anarhisti ehk võimusuhete vastu mässajasse.
Kindlasti võib „Karvast metseeslit” võrrelda tema vürstliku hiilguse Tõnu Trubetsky proosaloominguga: mõlemad autorid loovad kireva omailma, mida lugejale kuigivõrd lahti seletama ei vaevuta, mõlemad suhtuvad üleolekuga õigekirjanormidesse ning mõlemad lisavad muidu ilukirjanduslikku loomingusse tubli annuse varjamatut ideoloogiat.
Kui Trubetsky laseb oma raamatutes seigelda oma sõpradel-tuttavatel ning lemmikautorite teoste kangelastel, siis Elmi „Karvases metseeslis” seguneb autori semiautobiograafiline jutustus peategelase või -tegelaste (raamatus kipub vaatepunkt aeg-ajalt muutuma, nii et on päris raske jälgida, kes parasjagu see mina-jutustaja ikka on) vaate­nurkadega ning sageli on lootusetu üritada vahet teha tegelaste ning autori häälel. Liiati pöördub autor aeg-ajalt lugeja poole.
Gregor Elmi üleolek õigekirjast läheb nii kaugele, et ta ei hooli kuigivõrd ka tekstis esinevate reaalsete inimeste nimedest – Herman Melville’i nimi esineb kord kujul Menville, kord Melville.
Ideoloogilises plaanis võib „Karvast metseeslit” lugeda Savisaare-vastaseks kirjanduseks: Tallinna linnapea tümitamist esineb teoses pidevalt ning sageli üsna suvalistes, põhinarratiiviga vähe seotud kohtades.
Kõik see on kindlasti pannud juba nii mõnegi lehelugeja kulmu kergitama ja küsima, miks peaks keegi midagi sellist üldse lugeda tahtma – tegu on ju ilmselgelt parimal juhul toormaterjali, halvimal juhul käpardliku ebaõnnestumisega! See ei ole siiski nii.
Nagu öeldud, on tegu ühe eesti kirjanduse kõige pungima teosega üldse. Esimesel paarikümnel leheküljel hoiab raamat (ühe armastuse lugu, psühholoogiliselt igati veenev veel seejuures) lugemas kõigele eelnevale vaatamata. Järgmisel 220 leheküljel hoiavad aga lugemas kõik loetletud omadused – teosest õhkab mingit ürgset sugestiivsust ja jõudu. Lugedes ei jää hetkekski märkamata, et tekst on läbi tunnetatud, et autorile on tuttav teose problemaatika – miks kõik, mis algab nõnda maagiliselt, pudeneb tolmuks, miks armastus kaob ning mälestuski sellest muutub mõruks – ning et ta on ka hea inimese mõtete ja tunnete kirjeldaja ning analüüsija. Nagu selle loo alguses öeldud: kui ühel tekstil on meile midagi anda, ei ole oluline ei tema ilu, tarkus ega müstilised skeemid.
Ning kõrvale ei saa jätta ka Gregor Elmi kõige paremas mõttes hullumeelset mõttelendu. Peatükkides, millel on raamatu põhilooga vaid sedavõrd pistmist, et need aitavad mõista peategelaste mõtte- ja tundekuristike sügavusi, kuid räägivad tihti täiesti suvalistest asjadest, esinevad mõned teose kõige lahedamad arutluskäigud. Näiteks arutleb meespeategelane A selle üle, kas põrgus on kuum või külm, olenevalt sellest, kas selle ruumala suureneb aeglasemalt kui seda asustavate hingede hulk või kiiremini: „Seega, kumb nendest? Kui me võtame arvesse väite, mille mulle esitas Teresa minu esimesel ülikooliaastal – enne jäätub põrgu ära, kui ma sinuga magan – ja me võtame arvesse fakti, et ma magasin temaga eile, siis võimalus number kaks peaks olema tõene. Seega olen ma suhteliselt kindel, et põrgu on eksotermiline ning juba külmunud.
Loomulik järeldus sellest teooriast (kuna põrgu on jäätunud), et sinna enam hingi ei pääse ja teda enam ei eksisteeri, seega on jäänud alles ainult paradiis. Sellega tõestame, Püha Vaimu eksistentsi ning omakorda seletame fakti, miks Teresa eile öösel nii palju kordi „Püha Jumal!” karjatas”.
Sellise väite peale ei jäägi muud üle kui ka ise „Püha Jumal!” karjatada. Gregor Elm paneb punki kogu raha eest ning kuigi kahtlus jääb, et paras ports raamatus toime pandud õigekirjavastastest roimadest on tahtmatud, sobib see teosesse, mille üks peategelane on Tallinna kaubamaja ellu ärganud aknamannekeen ning teine sama ettevõtte eksturvamees. Teoorias on nende armastus küll ilus (nagu igasugune armastus), kuid puruneb vastu päriselu materiaalsust (nagu igasugune armastus). Kui see pole punk – veidi melanhoolne, tõsi – mis siis on punk?