Suitsu nurk III – Tõnis Vilu „Kaks eri lauset“

JOOSEP SUSI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tõnis Vilu pälvis luulekoguga „Tundekasvatus“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. „Tundekasvatuse“ puhul on tegemist omamoodi nüüdisluulet tutvustava poeetika-aabitsaga, kus sujuvalt on kasutatud sadu võtteid. Teose põhiliseks teemaks on sisemine kriis, meie aja suurim pandeemia: depressioon.

Gabriela Urm

Tõnis Vilu luuletuste eritlemine isoleeritult, eraldiseisvate üksustena on alati pisut tinglik: sageli joonistuvad ühe teksti tähendustasandid välja alles üksikluuletuste omavaheliste külgnevussuhete ja/või raamatut läbivate makro­narratiivide kaudu. Aastaauhinna pälvinud luulekogu „Tundekasvatus“ pole ses osas sugugi erandlik. Pigem vastupidi: luulekogu on sedavõrd tihkelt ja nüansitundlikult läbi komponeeritud, et moodustub tähendustiine tervik. Sestap tuleks enne märtsikuise „Suitsu nurga“ luuletuse lähivaatluse juurde asumist uurida „Tundekasvatuse“ poeetilisi põhimõtteid.

Kõige üldisemal tasandil põimitakse kokku kaks teineteist peegeldavat ja omavahel põimuvat jutustust, millest joonistub välja omamoodi Bildung ja millele alluvad kõik üksikluuletused: valulik elu kodumaal ja kontrafaktuaalne Jaapani-elu. Vaadeldav luuletus kuulub neist esimesse. Kaks põhitasandit on seejuures ka ajalis-põhjuslikus suhtes. Juba luulekogu avaluuletus annab teatud mõttes noodivõtme (kodumaale tagasivaatamine, mäletamine, mälestuste kogumine jne), mida hakatakse järk-järgult edasi arendama, kuni lõppeks viimases luuletuses seotakse otsad/tasandid ja suur osa teemadest kokku.

Külgnevussuhete puhul on vahest kõige olulisem süsteemsus, millega eri tähenduskihistused omavahel põimitakse. Kui Vilu eelmises raamatus „Libavere“ avaldus isiklik katki olemine kõige silmatorkavamalt grammatilis-foneetilisel tasandil ja tekitas sedakaudu tugeva kehalise mõju potentsiaali, siis „Tunde­kasvatuses“ avaldub katki olemine [DEPRESSIOON…] paljudel eri viisidel. Kõige selgemalt muidugi ühiskondlik-poliitilisel tasandil, mis on samuti katki, mis on samuti tühikuline, auklik. Luulesubjekti sisemine kriis asetub kohakuti ühiskondlike protsessidega, põlvkondliku vaatepunktiga, samuti näiteks looduskatastroofi ja ühiskonna­korraldusega (kas või hilis- ja kõrg­kapitalismiga). Sisemine ja väline auklikkus/katkisus ei tarvitse tingimata olla põhjuslikus suhtes, aga mingil moel need vähemasti peegeldavad teineteist, moodustavad hermeneutilise ringi või on paiguti suisa eristamatud, kattuval positsioonil. Meenub Adorno, kes ütleb midagi sellist, et kui elu ise on vale, pole võimalik ka õigesti elada … Nii joonistub „Tundekasvatuses“ välja ridamisi selgelt ja süsteemselt piiritletud uusi duaalsusi: individualism (või passiivsus) vs. sotsiaalsus; individuaalsus vs. kollektiivsus; ratsionaalsus vs. emotsionaalsus/spontaansus; põgenemine/võõrandumine (ka loodusest) vs. vaikimine; argine vs. ajatu; tunded vs. keel; loodus vs. mina; MINA vs. MINA jne. Üksikluuletused teisenevad luulekogu tervikuna läbivate tähenduskihistuste mõjul märgatavalt. See on ka lähtekoht siinsele luuletuse lähivaatlusele.

„Tundekasvatuse“ tähendustasandite põimumisi saadab, võimendab ja konstrueerib muu hulgas kümnete eri motiivide järkjärguline arendamistöö. Pea iga motiiv muutub ja naaseb teisenenult taas. Mõni juhuslik näide. Lk 5 tuuakse mõistukõnena sisse 40 aastat (piibellik motiiv), viis lehekülge hiljem seostatakse see otseselt enesetapuga. Lk 56 tuuakse sisse sahtli motiiv, lehekülg hiljem seostatakse sahtel retro­aktiivselt poomisnööri ja mälestustega (enesetapu teinud lapsepõlvesõber räägib poomisnööri kaudu lausuja-tegelasega). Paljudel juhtudel mängib sõnastuse uus ilmumine varasema sootuks ümber, nt „miks ma küll enesetapu läheduses alati / loodusele mõtlen?“ (lk 73) ja „Ja iga kord, kui sa nüüd surmale mõtled, mõtled / Jaapanile“ (lk 88).

Vaadeldav luuletus „Kaks eri lauset“ on muu hulgas nn Lotmani jutustuse lõpplahendus: tegelase-Lotmani kaudu joonistub välja alamnarratiiv, kus minategelase õppejõust ja eeskujust saab Ratase valitsuses passiv tüüp (lk 24, 42, 70). Olgu öeldud, et Lotman tuuakse „Tundekasvatuses“ sisse tooli motiivi kaudu (lk 24), mis naaseb jälle leheküljel 52, kus minategelast samastatakse tooliga, kes mõtleb enesetapust ja ütleb seda ka teistele. Aga … temast ei saada aru. Selliseid motiive on luulekogus vähemalt poolsada: pildid, aken, päike, tühikud, kass, jõe ületamine, äädikas jne. Mitmed neist ilmuvad ka vaadeldavas tekstis. Korduvate motiivide järgi võib rääkida mitmest teost läbivast omaette jutustusest (nt religiooni- ja kunstitemaatika). Konkreetses luuletuses on muu hulgas esil keele ja surma tasand.

Kõige eelneva juures on olulised eri tüüpi peegeldused ja peegli motiiv. Narratiivsed tasandid vahetuvad lakkamatult: lausuja katki olemine konstrueeritakse paljude häälte kaudu (Konfutsius, Jeesus ikoonil, psühholoog, Jaapani kõrvaltegelased, luuletaja, paarike tänavanurgal, lausuja ise minevikus, olevikus ja tulevikus, lausuja unenägudes, kallim jne). Peeglimotiiv tehakse seejuures korduvalt nähtavaks (nt „Peegel on illusioon“, subjekt on kinni „mingis peegelmõtlemises“). Sageli avalduvad peegeldused apostroofi kaudu: pöördutakse küll päikese, küll iseenda poole. Nõnda on „Tundekasvatuse“ puhul tegemist omamoodi nüüdisluulet tutvustava poeetika-aabitsaga, kus sujuvalt on kasutatud sadu võtteid (rohkest intertekstuaalsusest parallelismini jne).

Nagu nähtub ka vaadeldavast luuletusest, on „Tundekasvatus“ keeleliselt erakordselt tundlik. Siin viiakse kokku eri keeletasandid, ilma et tekiks lämmatav killustatuse efekt (ja vahel vastupidi: killustatus peabki tekitama lämbumisefekti). Tegemist pole muidugi saavutusega iseeneses, sest igasugune vaheldumine või klaasikillumäng on lahutamatu psühholoogilisest killustatusest, mida sellise teemantliku struktuuriga võimendatakse ja kehtestatakse. Vilu keelekasutus on sedavõrd paindlik, et ka ebatõenäolised kooslused hakkavad mõjuma ainuvõimalikuna. Siinne keeleküsimus asetub niisiis laiemasse keeleteemalisse narratiivi (vt lk 11, 14, 23, 30, 34, 67, 76, 92). Luulekogu viimane luuletus viib selle loo killud kokku: lausuja kuuleb Jaapani restoranis eesti keelt, näeb end ja oma minevikku justkui kõrvalt.

Vaatame, kuidas see varasem kirjeldus avaldub ikkagi üheainsa teksti ulatuses.

1 Kaks eri lauset:
2
3 1) Lotman jr istub Ratase koalitsioonis nagu
4 kukunui
5
6 2) suur boamadu roomab mulle suhu ja suust kurku
7
8 Esimese puhul näen lämbumist, teise puhul tahan
9 näha ainult lämbumist.
10
11 Las ma selgitan: on asju, mille puhul ma ei taha,
12 et neil oleks alatoon (2),
13 ja on asju, mille puhul polegi midagi muud kui
14 alatoon (1). [EKSOLE]
15
16 On aga üks lause, mille puhul kehtivad korraga
17 mõlemad tasandid.
18 Kuidas nüüd öeldagi, selline tunne, et olen seda
19 kogu aeg öelnud, aga see on (tõsi, mis tõsi):
20
21 ma tahan surra.
22 [There, I said it, ütleb mingi suvaline filmitegelane.]
23
24 Justkui oleks see ühelt poolt lihtsalt mingi väike
25 asjake, kuid millel on samas ka teatud varjatud
26 liikumine kõikehõlmava reaalsuse poole.
27
28 Ma tean täpselt, millises silmas vaenlased on,
29
30 haaran vannitoas pimesi esimese relva meenutava
31 asja, oma naise juukselaki, ja pritsin vihaselt seda
32 väikest musta auku,
33
34 kuhu see elu kukkus.

Luuletuse algus (read 1–6) polegi justkui mingi õige luuletus. Siin imiteeritakse ja nihestatakse konkreetset oskuskeelt, loomuldasa näiteks semiootikaväljale kuuluvat lauseanalüüsi formaati, mis tõukub omakorda tegelasest, kelle kohta käib seesama lause (või käivad mõlemad „eritletavad“ laused). Lotmani-lause puhul tekitatakse siirde kasutamisega kaks nihet: sõna „kukunui“ nihutamine uuele reale võimendab vastuolu Lotmani praeguse positsiooni ja varasema eeskuju-positsiooni vahel, lisaks toob jõulisemalt esile kõnekeelsuse (või nt netikommentaari poeetika) ja akadeemilisuse vahelise pinge. Kui kogu raamatu ulatuses käsitletakse rangelt isiklikus registris päevapoliitilisi teemasid, fikseeritakse ühiskondlik situatsioon/paratamatus, siis selle luuletuse alguses tehakse pööre: taandatakse kõik puhtalt teoreetilisele lauseanalüüsi tasandile. Need kaks lauset, mida luuletuses n-ö eritletakse, peaksid pakkuma huvi ennekõike keelelisel, mitte niivõrd sisulisel tasandil.

Järgmiste ridadega (8 ja 9) seotakse oskuskeel eksplitsiitselt juba isikliku vaatepunktiga. Selgub, et küsimus pole siin niivõrd selles, mida subjekt tunneb või kuidas meil siin kodumaal asjalood parasjagu on, vaid selles, mida lausuja näeb ja tahab näha. Lotmani-lause (või siiski ka selle sisu?) puhul näeb ta lämbumist, teise puhul (boamao-lause) ei taha ta näha midagi muud. Peaksime küsima: mida minategelane teise lause puhul siis ikkagi näha ei soovi? Vastus peitub ilmselt boamao-lause suhtes Lotmani-lausega ja seda võimendab järgnev seletus: minategelane ei soovi boamao-lause puhul alatoonina näha nn poliitilist lämbumist, millegi rüvetamist, mida Lotmani-lause paratamatult endas kätkeb. Teisisõnu, Lotmani vaikselt koalitsioonis istumise tülgastavus on võrreldav sellega, et boamadu mitte ei kägista, vaid ronib hoopis kurku. 14. reaks ongi positsioonid juba põhimõtteliselt muutunud: lausuja väljendub õpetlasena, tegelane-Lotman taandatakse poliitiliseks nukuks, häireks, mille ainsaks tooniks on alatoon: poliitiline lämbumine.

Kui seni on luuletus imiteerinud lauseanalüüsi, siis 14. rea nurksulgudega tuuakse sisse uus hääl, mis „Tundekasvatuses“ on harukordselt tähtis. See on hoopis teine hääl, justkui kõiketeadev mina, kes/mis täpsustab lausujat, paljastab paiguti ala- või mitteteadlikke mõtteid, targutab, kommenteerib teisi lausujaid. Subjekt on siin intuitiivne, spontaanne, paiguti metsik või lapsik ja selle hullu- või lapsesuuga paljastab kõik, mis jääb nurksulgudest välja. Avaldub lausujate paljusus (polüfoonia), aga karjudes („[EKSOLE]“) kehtestatakse ka varasema eritlusobjekti (Lotmani-lause) tähendus (fiktsionaalses?) tegelikkuses: Lotman jr istubki Ratase koalitsioonis nagu kukunui.

Tolle teise hääle vahelesegamise järel (read 16–17) naaseb luuletus varasemasse ratsionaalsesse, kaalutletud, teoreetilisse, näilikku semiootilisse analüüsi. Jõutakse arusaamale, et leidub üks lause, mille puhul kehtivad mõlemad tasandid, s.t lauses on üksnes alatoon ja lausuja ei taha, et lauses oleks alatoon. Seejärel akadeemilisus lõpeb ja asendub järgmistes ridades (18–19) juba subjekti kahtleva väljendusviisiga, mida võimendavad tavalised sulud, mis lõhuvad teoreetilise tasandi pea täielikult. Sulgudes lausujahääl väidab, et öeldu vastab tõele (rida 19). Aga mis vastab tõele? Kas see, et ta on seda kogu aeg öelnud või see, et ta tahab surra? Mõistagi, mõlemat. Konfliktsust (korduva) ütlemise ja (tõsi, mis tõsi) olemise vahel rõhutab siin triksterlik „aga“ (mitte „ja“): lausujahääl ei väida, et öeldu vastab tõele, tal on vaid tunne, et ta on seda kogu aeg öelnud. Tähelepanuväärne on „tõsi, mis tõsi“ haaramine sulgudesse: surra tahtmine on tunne, aga tundel ei ole tõeväärtust, tunne lihtsalt on. Teisisõnu, tõeväärtus on korduvalt lausutud propositsioonil, mida ilmselt jäädaksegi lausuma, aga selle tõesust saab tundele truuks jäädes möönda vaid sulgudes. Arusaam, et seda lauset („ma tahan surra“) on lausuja öelnud ka varem, vastab muidugi tõele ja seda mitmel tasandil: esmalt on soov surra (enesetapp) esile kerkinud paljudes varasemates luuletustes ja korra on lausuja hakanud seda ilmselt ka realiseerima (lk 58), teisalt võib oletada, et lausuja on seda lausunud kas või mõttes – tegemist on kinnisideega.

Vahest kõige silmapaistvam eri registrite vahel pendeldamise puhul on vastuolu selle vahel, mida on (näiliselt) teoreetiliselt käsitletud (lause „ma tahan surra“) ja mida lausuja tegelikult tahab (lausuja tahab surra). Ühelt poolt on ju lause „ma tahan surra“ tõepoolest vaid lause ja seda vaadeldakse üksnes keelelisel tasandil (ses kontekstis ei väida lausuja, et ta tahab surra, vaid seda, et lause ise on selline, mis kätkeb üksnes alatooni ja mille puhul ta ei taha, et ses oleks alatooni), aga teisalt on selle lause üle ratsionaalselt arutlemine radikaalses vastuolus lause tegeliku sisuga. Küsimus on nüüd, kas varasemad väited on samuti puhtkeelelised või näeme ka nende puhul sarnast vastuolulisust. Teisiti sõnastades: missugune on sisemise suitsiidisoovi ja nt Lotman jr vahelised seosed? Või veel: missugune seos on poliitilisel lämbumisel suitsiidiga keelelisel või semantilisel/semiootilisel tasandil? Küsimused on liiga keerukad ja luuletuses neile täpset vastust ei ole. Luuletus väidab aga, et seosed on olemas ja et need seosed on tähtsad.

„ma tahan surra.“

Pärast seda lauset leiab aset midagi väga kummalist. Luuletusse siseneb taas nn kõiketeadev alateadvushääl, kes meenutab justkui möödaminnes mingit suvalist filmitegelast (ingliskeelne „There, I said it“ võib muidugi tekitada seoseid armastusavaldusega mõnes keskpärases filmis). Lausuja justkui rüvetaks/labastaks nüüd juba öeldud lauset, mida ta on kogu aeg öelnud, ja teisalt hoopis pühitseks seda ütlemist, tabades end seda esimest korda ütlemas. Kõik registrid (oskuskeel, netikeel, inglise keel, tavalised sulud, nurksulud, kaldkiri) tõmbuvad sellesse põhilausesse. Registrite paljusus killustab luuletusesisest subjekti ja samal ajal killustunud olemine temaatilisel tasandil omakorda selle lause ju ka tekitab. Tohutult killustunud sidusa terviku eklektilisus on kooskõlas subjekti sisemise pildiga.

Pärast lause väljaütlemist tõmblemine ja registrivahetused lõppevad. Esmalt konstrueeritakse tugev tähendus­ambivalentsus: mis on see „väike asjake“? Näen siin kolme võimalust: esiteks lause ise („ma tahan surra“), teiseks lause väljaütlemine ja kolmandaks painav soov surra. Need kõik on siin olemas. Ja need kõik tunduvad nüüd teatud mõttes tühised, mõttetud, aga samas mingil moel hädavajalikud.

Seejärel hakkab justkui hoopis uus luuletus, hakatakse üles ehitama uut kujundisüsteemi (augud, tühikud), mis on „Tundekasvatuse“ puhul vahest kõige sagedasem (kõik on katki, kõik on tühikuline), aga mis jääb valdavalt selleks, mis ta on (tühikud jäävad tühikuteks). Kusjuures üleminek näib paljuski homonüümiline/juhuslik: varasemalt räägitakse väikesest asjakesest, nüüd haarab lausuja-tegelane „relva meenutava / asja“. Teoreetiliselt tasandilt on nihkutud intiimsesse füüsilisse ruumi, lausuja on hakanud tegutsema! Seoseid varasema luuletusega muidugi leidub, näiteks selge nihe varasema nägemise ja luuletuse lõpus toimuva aktiga: lausuja teab, mis silmas on vaenlased, ja haarab pimesi(!) relva, et metsikult, füüsiliselt reageerida sisemisele ja välisele ja üldisele ja kõikjal esile kerkivale mustale augule. Luuletuse lõpp ei haaku esmajoones mitte luuletuse algusega, vaid seob „Kaks eri lauset“ veel kord kokku luulekogu kui tervikuga, mille põhiliseks teemaks on ikkagi sisemine kriis, meie aja suurim pandeemia: depressioon.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht