Suitsu nurk XV – Mirjam Parve „jahtuvas saunas“

JOOSEP SUSI, HASSO KRULL

1 jahtuvas saunas
2 vana musta sooja lae all
3 kuivava iisopi lõhnas
4 sirutan end välja ei teagi
5 kas laudsil käsi holbeinilikult
6 üle lavaääre ripakil või
7 ootan üksi üksi õeke
8 vanapaganat kosja
9 sirutan käed üle pea ja
10 venin pikaks
11 kael kaugele põlvedest puusadest
12 kulmud kaugele põsesarnadest
13 juuksed pilvena kõrgele pea kohale
14 sauna taha kaselatva
15 õhtuvalguse otsani
16 (ei tea kui nüüd tulekski see
17 väike must vanapagan
18 aga mul on iisopit)
19 hiiglaneitsi valge kuldne
20 ilmatu pikaks puhtaks lahti
21 kas selline oleksingi kui poleks kõiki
22 neid sõlmi sees

Mirjam Parve erootilis-müütiline luuletus tõukub Juhan Kunderi õpetlikust loost „Vaeslaps ja talutütar“. Vaeslapsel tuleb vihelda ja pesta vanakesi, ja nii jääb ta sauna viimasena, kui keris on hakanud juba jahtuma. Nagu saunas ikka võib juhtuda, tuleb peagi vanapagan poegadele pruute otsima. Jumal tänatud, et vaeslaps teeb ristikese ukselävele, kuulab hiirte õpetusi ja pääseb. Tark tüdruk! Järgmisel laupäeval askeldab saunas aga rikas talutüdruk, ahne veel pealekauba, ja temal nõnda hästi ei lähe. Kuna tema õpetussõnu kuulda ei võta, tulebki minna vanapagana pojale naiseks.

Miks on jahtuvas saunas aga luuletuse lausuja? Üks võimalus sellele vastamiseks oleks lugeda luuletust tagantpoolt ettepoole. Näib, et kõik otsustavad sündmused on toimunud juba enne luuletuse algust, justkui antiikkirjanduses – kõik tingimused on juba paigas. Viimases kahes värsireas küsib lausuja retoorilis-tinglikult, „kas selline oleksingi kui poleks kõiki / neid sõlmi sees“? Ta on saunas, sest võib-olla just siin võib ette võtta vajalikud toimingud, et neid sõlmi ületada, end sõlmedest lahti kiskuda. Ent nagu näha, jäävad võimalused teostamata, taotlused ei realiseeru, sõlmed jäävad sisse.

Ent ärgem rutakem ette. Kolme esimese värsireaga antakse kätte keskkond: lausuja on üksipäini ilmselt suitsusauna laval ebamäärases vahepealsuses (sauna jahtumine) ja eraldatuses. Edasi (read 4–8) liigume konkreetsemasse nüüd-hetke, kus lausuja hakkab enda keha välja joonistama, keha piirjooni avardama, nihutama. Ta sirutab end välja, ent takerdub seepeale mõttelõnga otsa („ei teagi“, „või“). Lausujal on nimelt hetkeks tunne, et tema käsi saunalava äärel võiks meenutada surnud Kristuse kätt Hans Holbein noorema tuntud maalilt. Just kõnealuse maali vahepealsus lihaliku inimese ja jumaliku õnnistegija vahel vapustas kunagi Dostojevskit. Nii hüüatab vürst Mõskin, nähes Rogožini seinal Holbeini teose reprot: „Selle pildi pärast võib nii mõnigi usu kaotada!“¹ Ebaloomulikult kõhnuke keha kolme haavaga (paremal käel, kõhul ja paremal jalal), Kristuse pilukil silm vaatamas vaatajat. Ekspressiivne kramplikult kongus käsi pisut üle ääre, keskmine sõrm sirutumas minu poole.

Mõni aeg hiljem arutleb „Idioodis“ maali üle ka Ippolit: „Pildil on see nägu hirmsatest hoopidest vermeis, paistetanud, sinakad varitsevad vorbid käivad üle näo, silmad on lahti, silmaterad pahupidi; suured valged silmamunad helgivad elutu, klaasistunud läikega. [—] (K)ui samasugust surnut (ja see pidi kindlasti just samasugune olema) nägid kõik tema jüngrid, tema peamised tulevased apostlid, nägid naised, kes käisid tema järel ja seisid risti all, nägid kõik, kes temasse uskusid ja teda jumaldasid, – kuidas nad siis võisid seda nähes uskuda, et see kannataja veel surnuist üles tõuseb? [—] Selle pildiga on nagu nimelt väljendatud seda arusaama tumedast, jõhkrast ja mõttetult igavesest jõust, millele on kõik allutatud; ja see arusaam jõuab tahtmatult vaatajateni.“²

Või on lausuja sattunud hoopis Kunderi loosse. Võib-olla on siin hiireke, kes annab nõu „üksi, üksi, õeke“? Võib-olla seisab ukse taga kullast tõld nelja uhke täkuga? Ühel pool niisiis vastuoluline kristlik perspektiiv, teisel pool paganlikum nägemus; ühel pool peatatud (igikestev) hetk enne ülestõusmist, teisel pool muinasaeg.

Lausujat valdav dilemma saab kiiresti lahenduse: ta ihkab müütilist muundumist, erootilist kogemust, mistõttu jääbki ootama vanapaganat kosja. Järgnevalt algab lausuja mutatsioon, ta sirutab end välja nii kõrgele, kui üldse võimalik (read 9–12), keha piirjooned avarduvad plahvatuslikult ka väljapoole sauna (read 14–15), kuni „õhtuvalguse otsani“. Mutatsioon jääb tegelikult aset leidmata, õige pea selgub, et see polnud ülepea võimalikki, sest lausuja on liiga eneseteadlik, ta on liiga ratsionaalne, tal on sõlmed sees. Mingi tõrge, häire, takistus on (s)ees! Nii sosistab üks alternatiivne hääl pärast transformatsioonipüüdu, mis oleks, kui vanapagan tulekski kosja? Selle sulgudesse paigutatud kommentaari hääl on teadlik Kunderi loost, ta on teadlik enda sõlmedest ja sellestki, et just saunas võiks teda müütiline kogemus tabada, aga ka sellest, et seda ei juhtu. Aga kui juhtuks? Kui vanapagan ikkagi tuleks kosja, mida lausuja siis teeks? Tal on magusat iisopit, aga kas selleks, et vanapaganat eemale peletada või hoopis vastuoksa?

Järk-järgult erootiline pinge kasvab ja nii teiseneb ka taustsüsteem. Nüüd pole enam tegemist Kunderiga, nüüd annab lausuja muundumisiha edasi hiiglaneitsi, kes ilmselt on pärit Tuglase novellist „Maailma lõpus“. Esiti õrnast naisest kujuneb väljakannatamatu ihaga hukatuslik tegelane. Tuglas kirjeldab hiiglaneitsi iha nõnda: „Ta kirg tõusis kui udu. Ta keha kuum niiskus põletas mu liikmeid. Aga kuu nõrgal valgusel nägin ta nägu. Ta suu oli suur ja mustjaspunane kui veres. Ta silmad olid poolkinni kui kassil, nende säras oli lõkendavat verejanu.“³ Hiiglaneitsi kirg on hirmus, ta on „himune nagu loodus ja täitmatu nagu maa“.⁴

Kõik need muundumised jäävad paraku toimumata. Jääb mulje, et vanapaganat ei tule, vähemasti mitte täna, lausuja jääb üksi saunalavale. Ka hiiglaneitsiks ta täna ei muutu, kuigi ta on üritanud oma keha ju sirutada ja venitada nii suureks kui võimalik. Lõppeks on asi selles, et muundumise potentsiaal on küll olemas, võib-olla lausuja muutukski hiiglaneitsiks, aga need paganama sõlmed on sees.

Siinkohal võikski analüüsi lõpetada. Mirjam Parve luuletus näib kokkuvõtlikult kirjeldavat mingit ummikut, väljapääsuta seisundit, kus kõige olulisem sündmus jääb toimumata: müütiline ahel ei vallandu, kosilane ei ilmu, pärimus ei avane, kosmilist muutust ei sünni. Või ehk oleme nüüd siiski ette rutanud? Ehk väljendab Parve tekst ennekõike ühte potentsiaali, ühe väe kogunemist, mis esialgu on alles nähtamatu, kuid jõuab kätte pärast luuletust, pärast selle lausumise aega? Ehk on siin tegu sündmusega, mida me veel ei näe, kuid mis sellegipoolest ei jää tulemata?

Uurigem teksti ajalisust veidi lähemalt. Lausumise aeg on siin küllaltki napp: see on hilisõhtune hetk päikeseloojangu ajal (rida 15), mil sauna enam ei köeta, kuid see pole ka veel külm (read 1-2); selle hetke vältel jõuab minategelane end laval korraks välja sirutada (rida 4) ja käed üle pea heita (rida 9). Silmanähtav (või käegakatsutav) tegevus vältab siin heal juhul kümmekond sekundit, olenevalt liigutuste kiirusest; selle kirjeldamine kestab omajagu kauem, sest on seotud keha enese ajaga, tegeliku kestusega, mida nii hõlpsasti ruumistada ei saa ja mis seetõttu sekundites mõõdetav ei olegi.

Lausumise ajast läheb aga tugevasti lahku lausungi aeg, mis on mitmekihiline ja kulgeb vähemalt kuuel tasandil: 1) subjektiivne kaasaeg, mis on suunatud teksti adressaadile ja muudab lugeja stseeni tummaks tunnistajaks; 2) esteetiline sünkronism, mis toob kokku viited kunstiloole (Holbein) ja kirjandusloole (Kunderi muinasjutt, Tuglase novell, Juhan Liivi „Must lagi on meie toal“); 3) lineaarne ajalooline aeg, mille kehtestab viide surnud Kristusele („käsi holbeinilikult / üle lavaääre ripakil“); 4) müütilise teispoolsuse aeg, kuhu kuuluvad hiiglaneitsi ja vanapagan; 5) rituaalne aeg, mis on seotud sauna kui perioodiliselt korduva puhastumise, sünni ja surma paigaga; 6) keha sisemine aeg, mis temast välja kiirgab ja loob puhta kestuse (Henri Bergsoni durée). Kõik need ajatasandid on lausungi sees aktiveeritud, ja see tekitabki peaaegu talumatu temporaalse pinge, iseäraliku tunde, et kohe-kohe on midagi sündimas – aga siiski ei sünni, sest see kõik leiab aset „jahtuvas saunas“, mida täidab iisopi magus, rahustav lõhn.

Parve luuletuse aineks, või täpsemalt, trajektooriks on seega teatav afektiivne liikumine, mida Brian Massumi on nimetanud mikrotajuks (microperception). „Kogemuse algus on loomult tajumatu,“ selgitab Massumi. „Mikrotaju ei ole mitte väiksem taju, vaid kvalitatiivselt erinev taju. Seda tuntakse ilma teadlikult märkamata. Märgatakse ainult selle tagajärgi.“⁵ Võib seega öelda, et Parve tekstis on sündmus ikkagi hoomatav, sest isegi kui seda pole olemas, on ta ometi aimatavalt toimumas. Tunda on sündmuse lähenemist või viibimist, aga see pole veel reaalselt tajutav, ei ole veel päriselt päris, vaid ainult natuke nagu päris. Mikrotaju on alati kehaline, ja seepärast ongi keha sisemine aeg luuletuses valdav. Siit aga avanevad ka teised ajatasandid. „Keha sündmuslik taasalgamine kannab endas tendentse, mis elustavad mineviku ja püüdlevad juba tuleviku poole.“⁶

Nõnda töötab afektiivses liikumises korraga kolm mälu. Esiteks teadlik mälu, mis läheb ajas tagasi, et minevikku taaselustada; teiseks teadvustamatu tegevmälu (active memory), mis tuleb ise minevikust ja annab olevikule väge; ja kolmandaks tunnetatud mälu, mis on suunatud tulevikku ja põhineb isemoodi tõmbejõul, terminusel ehk atraktoril.⁷ Teadlik mälu figureerib Parve luuletuses ennekõike kultuurilooliste viidetena. Sauna topos on käivitanud ka teadvustamatu tegevmälu, sest saunaskäik uuendab alati kehalist väge, mõjub korraga kosutavalt ja rammestavalt: keha mäletab kõiki saunaskäike, tal on saunaga oma ühisosa, mis moodustab ühe hõlmava „saunakogemuse“. Aga ainult see viimane, tunnetatud mälu, mis tuleviku otsast rekursiivselt tagasi voolab, nõuab müütilise teispoolsuse aega – sest teisiti lihtsalt ei pääseks tulevikule ligi, see jääks suletud mõõtmeks, omamoodi mustaks kastiks. Just seetõttu loob teise valdava tasandi müütiline aeg.

Tulevikumälu atraktori moodustavad kaks müütilist tegelast: hiiglaneitsi ja vanapagan. Nende kirjanduslooline päritolu muutub nüüd sekundaarseks. Eesti pärimuses on ju vanapagan üldnimi, mis võib tähistada väga erinevat tüüpi tegelasi. Vanapagan võib olla kurivaim, allilma valitseja; ta võib olla kannibalistlik monstrum, kuue või üheksa peaga lohe; ta võib olla ennemuistne loojafiguur, trikster ja vanajumala paarimees; ta võib olla mäevaim, metsavaim või vetevaim, kes inimeste kogukonnast kõrvale hoiab, kuid mõnikord nendega ka läbi käib või vempe viskab. Parve on ta näpanud Kunderi muinasjutust, kuid kes on see vanapagan tegelikult? Pikk mees uhkes tõllas ta ei ole, vaid hoopis üks „väike must“ mehike (rida 17), nii nagu sauna lagigi on vana, must ja soe (rida 2). Miks nii?

Hõlpus oleks öelda, et vanapagana tunnused (väiksus ja mustus) ei ole ümbritsevast ruumist (saunast) kuidagi eristatavad, nad sulavad kokku, heidavad ühte, ruumist sünnib vanapagan ja vastupidi. Aga näib siiski, et päris nõnda lihtne see lugu ei ole. Võime veel kord mõelda luuletuse kuuekihilisele aja­struktuurile: välja joonistub keerukas ja ainukordne muster, kus eri ajatasandid liiguvad ja ei liigu samal ajal eri kiirusega, põimuvad omavahel ja on üksteisest lõppeks eristamatud, sulavad mittetäielikult ühte. Samamoodi tuleks vanapagana tunnuseid (ehk olemust) ja nende kujunemist vaadata luuletuse eri aegade ja ennekõike intertekstide kummastava kooslusena. Asi on nimelt selles, et see väike must mehike paistab nii väiksena üksnes hiiglaneitsi perspektiivist: vanapagan on sellest vaatepunktist kõhetu nagu surnud Kristus ja tilluke nagu noor laevapoiss. Lausuja kirg kurnab nad tühjaks.

Ent võib-olla on Parve luuletus hoopistükkis kutse. Võib-olla olen mina see väike must mehike. Kui nii mõelda, siis kohe olengi vana suitsusauna kõrval. See on üks tilluke ja äbarik hütt. Ma hiilin nüüd akna juurde ja piilun vargsi sisse. Südaöö on kohe-kohe kätte jõudmas. Mida ma näen? Üks naisterahvas lebab alasti saunalaval, ta silmad on kinni, ta sirutab ennast välja, ta venitab ennast. See on nii ahvatlev. Minus tekib iha! Ta keha venib üha pikemaks, juuksed tõusevad püsti pea kohale, nüüd hakkavad juuksed veel kiiremini kasvama, nad tungivad läbi suitsusauna seinte kaseladvani välja ja kasvavad veel edasi ja mulle tundub, et kuni õhtuvalguse otsani. Südaöö on kätte jõudnud. Mida ma nüüd küll peale peaksin hakkama? Ma koputan uksele.

1 Fjodor Dostojevski, Idioot. Tlk Marta Sillaots. Eesti Raamat, 1975, lk 241.

2 Samas, lk 448.

3 Friedebert Tuglas, Maailma lõpus. Kogutud teosed. I. Eesti Raamat, 1986, lk 240.

4 Samas.

5 Brian Massumi, Politics of Affect. Polity, 2015, lk 53.

6 Samas, lk 54.

7 Samas, lk 61-62.