Sul lõigatakse varvas ära? Tantsi!

„Muusika on ime, mida kommunistid pole märganud veel ära keelata, hahaha. Tulge tantsima, compañeros!“

VILJA KIISLER

Kui teid peaks tabama kihk Angolasse reisida ja te hakkate internetist otsima informatsiooni selle kauge maa kohta, siis leiate kõigepealt: erakordne kuritegevuse oht ja suur terviserisk. Levinud on vägivaldsed kuriteod, näiteks relvastatud röövid, kallaletungid, autode ärandamine ja mõrvad. Reisides Angolasse, ärge kandke kalleid ehteid ega rõivaid, mis viitavad jõukusele. Kui teid rünnatakse, loovutage kohemaid kogu raha ja kõik muu, mis teil kaasas olema juhtub, siis on teil ehk lootust ellu jääda.

Siis hakkate pilte vaatama ja näete hingeavardavat ilu: Atlandi ookeani rannikul asuva pealinna Luanda imepärased vaated, päikesetõusud ja loojangud, mida igaveses valgusenäljas põhjamaalane ei suuda ka parima kujutlusvõime korral uneski näha, liiklust tulvil tänavad ja luksushotellid. Ja väljaspool Luandat kõik see, mida lääne inimene võiks Aafrikasse otsima minna: puutumata loodus, loomad, keda siinmail näeb ainult loomaaias, kõrbed, kosed ja traditsiooniline eluviis, mida lääne inimene vaatleb nendesamade silmadega, millega elevante ja kaelkirjakuid. Angola on kontrastide maa. Luanda on maailma kallimaid linnu, sellal kui suurem osa Angola elanikkonnast elab vaesuses. Aga need värvid! Ainelisi kontraste ühendab meeletu, pöörane värvikirevus ja inimeste säravad silmad. Selle palju kannatanud maa inimeste silmad on tulvil läänlasele seletamatut, arusaamatut rõõmu. Kui meie siin taipame rõõmustada ainult mingil põhjusel – olles midagi soovitut kätte saanud või saavutanud –, oskavad nemad seal rõõmu tunda lihtsalt niisama, iseenesest, ilma põhjust vajamata. On alles veidrad, kas pole? Nad teavad midagi, mida meie ei tea. Mis see on?

Leenu Nigu suurepärases tõlkes eesti keelde jõudnud „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“ toob eesti lugeja ette 1980ndatel Luandas üles kasvanute lapsepõlve, milles lääne täiskasvanu kaine pilk poliitilist ja majanduslikku reaalsust arvestades midagi rõõmustavat vaevalt näha suudab. Portugali koloniaalvägede vastu peetud iseseisvussõda oli läbi saanud ainult selleks, et kohemaid võiks lahti minna kodusõda, mis kestis ühtekokku 27 aastat. Sõjad Angolas moodustavad minu lapsepõlve raadiouudiste pideva, lakkamatu tausta koos Lähis-Ida konfliktide ja Jugoslaavia sündmustega. Ceaușescu hirmutegudest hakati rääkima muidugi alles palju hiljem ja küllap kõneldi ka Angola kodusõjast sovetlikust vaatenurgast – sovetid laamendasid Luandaski –, mida ma kõige pimedamal Nõukogude ajal sündinud lapsena siis muidugi läbi ei näinud. Ehkki kodusõja verisemad sündmused leidsid aset Luandast eemal, vormisid igapäevaelu pidevad plahvatused lähemal ja kaugemal. Kui vett ei olnud, siis tuli ilma läbi saada, kui leiba poodi ei toodud, tuli ahjus soojendada eilset, maitses imehea. 27 aastat! Selle ajaga kasvab sõja argipäev vanaemade valutavatesse kontidesse, aga laste rõõmu ei suuda võtta ei koloniaalajalugu, sõjad ega aineline puudus.

Haisvad, naljakad sovetid

Kodust kaugele Angola kuumava päikese alla saadetud sovetid sulanduvad oma vastikuid ülesandeid täites paratamatult kohalike igapäevaellu, saavad selle osaks, ent laste pilguga vaadates on nad sama koomilised kui teleseepide lööklauseid esitavad papagoid, kes pealegi oskavad veetlevalt ropendada. Kohalikud kutsuvad sovette sinisteks vähkideks, kes ei tea, et meri on ujumiseks. Aafrika päike küpsetab neid halastamatult, nad haisevad, sest enda pesemise kommet pole nad Nõukogude kodumaalt kaasa võtnud. Kui aga näiteks Sofi Oksaneni „Puhastuses“ on sovettidega kaasas käiv spetsiifiline lehk kujutatud traagilises võtmes, siis luandalased naeravad selle üle nõndasama südamest nagu seltsimees Tereškovi ponnistuste üle portugali keelt purssida. Vastastikune seltsimehetamine on kohalike seas lõputu koomika allikas. Kui saadakse teada, et sovetid plaanivad Praia do Bispo piirkonna õhku lasta, et kujundada täissovetlikuks kogu Angola esimese presidendi António Agostinho Neto mausoleumi ümbrus, võtavad lapsed ohjad enda kätte ja otsustavad õhku lasta hoopis mausoleumi, et nende kodud alles jääksid.

Sellal kui lapsed varastavad kokku sovettide varutud dünamiiti ja kanget alkoholi, mida usuvad plahvatuse korraldamiseks vajaliku olevat, teeb üks vanaemadest läbi operatsiooni ja jääb ilma varbast. Vanaema ise ei tee asjast suurt numbrit. Lõigake nii palju varbaid ära, kui iganes tahate, aga kepiga ma käima ei hakka ja karkudele kindel ei! See veel puudus, et mu kadunud abikaasa mind karkude või kepiga näeks. Ainult üks varvas, üheksa jääb ju alles! See ei ole midagi, ühel mehel lõigati terve jalg maha, aga ikkagi lööb ta pidudel tantsu! Kui operatsiooni aeg on kindlaks määratud, korraldatakse ilmatu lõbus varba ärasaatmise pidu: lauad on lookas, meeleolu ülev, opereeriv arst silmini purjus, papagoid laulavad kaasa seebikatest tuntud laule ja vanaema austajast sovett saabub hiigla suure lillekimbuga. Tema, vaene lollike, ei tea, et vanaema meelest sobivad lilled ainult surnuaeda. Talle antakse viina, sest tema armastab just seda, ja ennenägematu januga keerab ta ühe hooga hinge alla seitse lõuatäit.

Tantsides peatub aeg

Aga veel enne, kui vanaemal varvas maha lõigatakse, tantsib arst temaga operatsioonisaali ooteruumis. „See on selleks,“ selgitab tohter, „et kui olete paranenud, saaksime uuesti tantsida.“ Ja vanaema libisebki koos arstiga tantsupõrandale, nad tantsivad, nagu oleks aeg seisma jäänud, ülimas keskendumises, seisundis, millest kaunimat maailmas ei ole, teised haiged tulevad vaatama, käed kipsis, karkudega, räpastes kitlites, arstidki tulevad, mõni pühib pisaraid, mõne pilk rändab kaugele-kaugele, arst ja vanaema on üleni tantsu sees, nad on ise see tants. See on igavikuhetk, lõpmatuse kogemus, mis jääb kauniks ja elavaks isegi siis, kui kõike muud enam ei ole.

Küll mina murdsin esiti pead, miks ometi tantsivad nad tangot ja mitte kizomba’t, seda imelist tantsu, mille Angola on maailmale kinkinud! Kui lapsed pärast seda sündmust omavahel arutavad, siis küsib ka üks, miks nad ometi kizomba’t ei tantsinud, ja teine vastab, et küllap ei kannatanud vanaema vigane varvas seda välja. Alles teisel lugemisel taipasin, et põhjus on muus. Nendessamades seebikates, mille sovetid siinmail meile oma valitsemisajal kättesaamatuks tegid, aga Angolas mitte. Küllap oli see mõnest Ladina-Ameerika seriaalist pärit tango, mis vanaemale ja arstile ühtmoodi armas oli. Ja 1980ndatel ilmselt tantsisidki Luandas kizomba’t esmajoones noored. Pealegi, tango nõuab teatavat küpsust. Oma tantsuteekonnal olen tangot pikalt pahatahtlikult silmanurgast kõõritanud, pidades seda mingiks vanainimeste veidruseks. Noh, ja nüüd …

Alles raamatu lõpus avaldatud kirjavahetuses Ondjaki ja Ana Paula Tavaresi vahel nimetatakse ka semba’t, kizomba rõõmsat ja süüdimatut ema. Euroopas semba’t enam suurt ei osata, seevastu traditsioonilisest romantilisest ja sensuaalsest kizomba’st on viimase aastakümne jooksul tiivad jalgadesse saanud urban kiz, moodne linna-kizomba, mis on traditsioonilise kizomba tasapisi, kuid järjekindlalt surunud väiksematesse festivalisaalidesse. Urban kiz areneb igas Euroopa riigis pisut isemoodi ja leiab üha uusi fänne. Täpselt ei tea, aga usun, et Angolas ei peeta eurooplaste edasiarendustest just palju, sellal kui osa traditsioonilise kizomba Euroopa fänne peab urban kiz’i juba päris omaette tantsuks: ehkki figuuride põhikude on sarnane ja ikka veel äratuntav, on tunne, millega tantsitakse, hoopis teine.

Tõlkija nimetab semba’t joonealuses selgituses samba eelkäijaks ja see pole otseselt vale. Aafrika traditsiooni mõju Ladina-Ameerika tantsude kujunemisele on äärmiselt põnev teema, mida pole võimalik uurida lahus koloniaalvallutuste ja sõdade ajaloost. Kõneldakse ju tangogi Aafrika juurtest, kuigi tänapäeval õpetatavas klassikalises Argentina tangos on Aafrika candombe’t päris keeruline ära tunda. Võib-olla saaks sellest paremat aimu, kui tantsida tangot Uruguays. Mina usun meelsasti, et kõik ägedad tantsud on sügavale ajalukku vaadates Aafrika juurtega. Kuid kõnealuses kontekstis on semba muidugi kizomba eelkäija. Kizomba on Angola hindamatu kingitus maailmale, mis elab ja õilmitseb kõiges selles, mis on temast saanud sellest ajast alates, mil Lissabon kujunes kizomba Euroopa mekaks. Seevastu pulbitsevat elurõõmu tulvil, lollitamist ja trikitamist lubavat semba’t tuleb nüüd juba tantsima minna Angolasse.

Rõõm on tantsijate ja laste päralt

Aafrika tantsudesse kätketud rõõm on midagi säärast, mida kogenuna pole kahju isegi surra. Ja tõesti, üks varvas ees või taga! Seda, mismoodi ühe jalaga naine semba’t tantsib, olen näinud küll ainult videos, kuid ratastoolis meest kizomba’t tantsimas oma silmaga. Ja kui ma siin elus üldse midagi kahetsen, siis seda, et ma temaga tantsida ei saanud: kui tema tantsis, olin mina põrandal, ja vastupidi, õiget hetke lihtsalt ei tulnud. Ent arusaadavasti on palju parem tantsida siis, kui jalad on alles, keha terve, jaksu ja rõõmu tulvil. Kui vanaema oli tangot tantsinud, siis lehvitas ta lastele, saatis neile õhusuudluse ja kõndis ootamatult kabedal sammul opisaali poole. „Mu jalad teavad tõde, mida tunneb minu süda, kui mu kõrvad naeratavad. Muusika on ime, mida kommunistid pole märganud veel ära keelata, hahaha. Tulge tantsima, compañeros!“

Tantsul on hämmastav võime tuua inimene absoluutsesse kohalolekusse, jäägitusse keskendumisse. Inimene, kes tantsib, sulab ühte nii muusika kui ka partneriga, seda muidugi juhul, kui mõlemad oskavad ja omavahel sobivad. Ent lapsed ei pea selle seisundi saavutamiseks midagi erilist tegema. Ondjaki raamatu lapsed on oma elus sada protsenti kohal ja just see teeb romaani nii kauniks. Kui lõpuks selgub, et seda neetud mausoleumi ei lasknudki õhku mitte lapsed, vaid vanaemasse narril kombel kiindunud sovett, ei lõhu see sugugi lugu, vaid vastupidi, annab sellele uue, kauni ja lootusrikka mõõtme. Inimlikkus on avaram ja helgem kui kuritegelikud režiimid, mis sunnivad ühtesid inimesi teistelt võtma vabadust ja rõõmu. Kuigi päris elu tõendab sageli ja võib-olla isegi enamasti vastupidist, tuleb inimesel oma elu ära elada ikka nii, et ta ei kaota sidet oma elurõõmu allikaga. Sisemise lapsega, kui soovite. Õnneliku lõpuga muinasjutud on ikka võimalikud, seda uskumata pole võimalik elada.

Angola kirjaniku Ondjaki romaani „VanaemaÜheksa ja soveti saladus“ põhjal on valminud sama pealkirjaga mängufilm („AvoDezanove e o Segredo Do Soviético“, 2019). João Ribeiro filmis mängib väikest poissi Keanu dos Santos ja tema vanaema rollis on Anabela Adrianopolos. Autojuht on Adelino Branquinho. Kaader reklaamklipist.

Youtube

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht