Suured teemad väikeses kirjanduses

Haritus, abivalmidus, laste õigused, vastutus, põlvkondade side, (kooli)kiusamine, enesekindlus, kliimakriis ja põgenikud on vaid mõned 2021. aasta eesti lastekirjanduse teemad.

JAANIKA PALM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lastekirjanduse keskuse esialgsetel andmetel üllitati 2021. aastal lastele 843 teost: 610 tõlkeraamatut ja 233 algupärandit. Eesti autorite ilukirjanduse esmatrükke ilmus mullu 115 nimetust: 5 luuleraamatut ja 110 proosateost. 2020. aastal olid vastavad arvud 120, 25 ja 95. Nagu näeme, on teoseid pisut vähem ja kaalukauss liikunud rohkem proosa poole. Vanusejaotus jäi üle-eelmise aastaga võrreldes peaaegu samaks ning enim teoseid ilmub meil ikka mudilastele (56). Viljakamad lastekirjanikud olid Ilmar Tomusk ja Liis Sein: mõlema kontole kogunes neli teost.

Üks silmatorkavamaid ilminguid mulluses lastekirjanduses on suured kvaliteedikäärid: mida aasta edasi, seda rohkem ilmub väheväärtuslikke lasteraamatuid. Mõeldes juba kulutatud ressursile, tahaks küll loota, et iga ilmunud teos leiab lugeja, kuid ühtegi põhjendust, miks peaks sellised kesise jutu, allpool igasugust arvustust illustratsioonide ning olematu kujundus- ja toimetamistööga teosed kätte võtma, ei oska ma leida. Eriti kui samal ajal on üha rohkem ka selliseid teoseid, mis panevad imestama, kuidas vaid mõnekümne tähemärgi ja piiratud värviskaala abil on võimalik jutustada lugusid, mis liigutavad, luua maailmu, mis lõpuni endasse haaravad, esitada igikestvaid ideid üha uutel viisidel ning edastada väärtusi, mis ei kulu.

Napp, kuid kirgas luulesaak

Lasteluule vallas polnud olukord mullu kuigi roosiline. Kõigepealt seepärast, et tunamullusega võrreldes ilmus lastepoeese märgatavalt, koguni 20 (!) võrra vähem. Kui 2020. aasta tõi meieni erakordselt 25 lasteluuleraamatut, siis mullused viis esmatrükki on viimase kümne aasta väikseim saak. Kui arvestada veel tõsiasjaga, et Tallinna esimese klassi õpilastele kingitud tirelraamat, mille ühel pool Olivia Saare „Koolijütsi koolimüts“ ja teisel pool Aidi Valliku „Kõige tähtsam päev“, on kättesaadav vaid vähestele väljavalituile, siis võib öelda, et eelmisel aastal ilmus ainult üks lugeja jäägitut tähelepanu väärt luuleraamat – Indrek Kofi „Kuhu lapsed said?“. Õnneks kannab Kofi esimene lastele mõeldud luuleteos selle vastutuse väärikalt välja. Värssloos on juttu ühest väikesest linnast, kust lapsed täiskasvanute liigse kontrollihimu ja kamandamise eest pageda otsustavad. Lapselikkust taga igatsevad suured kasutavad igasugu peeni võtteid, kuni lõpuks selgub, et vabadus ise otsustada, mõlemapoolne omakasupüüdmatu soov koos olla ning põlvkondi siduv mängulust on see, mis lapsed linna tagasi toob. Kofi värss on vägagi suupärane ja loomulik. Tekst voolab vabalt, takistusteta, see on rütmikas ja kaasahaarav, pakkudes üllatavaid riime.

Mõningad luuletused leiab ka Marge Pärnitsa mänguasjamuusemi turundusteosest „Nässu ja ko-hu-ta-valt kole kummik“. Need moodustavad värvikama ja lustlikuma osa raamatust, pakuvad vahvaid teemasid, huvitavaid vaatenurki ja kaisukarulikku kõnepruuki. Ehk tasukski autoril pigem lasteluule vallas jätkata?

Sügavamõttelised pildiraamatud

Pildiraamatusaagis torkab silma autorite üha suurem soov ja oskus käsitleda filosoofilisi küsimusi napis, mudilastele sobivas vormis. Piret Raud, keda võiks pidada suurte teemade toojaks meie väikelasteteostesse, avaldas sel aastal pildiraamatu „Meri“, kus rõhutab lugemise ja harituse olulisust. Jõuliselt tuleb esile, et just lugemine on see, mis märatsevatest mereelukatest ise endaga hakkama saavad kalad kasvatab ning jätab ka merele võimaluse veeta veidi aega iseenda mõtete seltsis.

Kertu Sillaste käsitleb Eesti esimeses sõnadeta raamatus „Appi! Help!“ abistamist ja sellega kaasneda võivat ülekoormust, sidudes need küsimused sujuvalt kliimakatastroofi, rändekriisi, aga ka hirmu temaatikaga. Liis Sein käsitleb „Kartlikus rebasepojas“ samuti hirme, aga hoopis teistsugusest vaatepunktist. Tema loo peategelane on kõrberebasepoeg Suzu, kes ei julge enam koopast väljagi minna. Peres on räägitud õuduslugusid sellest, mis teda väljas ootab, kuid lõpuks võtab ta julguse kokku, et asi oma silmaga üle vaadata ja seisukoht võtta. Oma teiseski tänavuses pildiraamatus „Minu linn“ käsitleb Sein üht olulisemat küsimust – kliimakatastroofi. Lapsele arusaadava tegevustiku kaudu (kahjuks on siin küll mõned reaalelulised möödapanekud) suunatakse noor lugeja mõtlema teistele linnaasukatele peale inimese. Kuidas ehitada linn, kus ka loodusel on oma koht? Loodushoid on fookuses ka Tia Navi raamatus „Kimalane Karla ootab vihma“, kuid kirjanik pole kasutanud siin mitte inimese, vaid väikese kimalase vaatepunkti, ühendades selle mõtlemapanevalt põua ja vihma, aga ka vastutuse teemaga.

Kristi Kangilaski „Suur rüütel“ näitab, mis juhtub siis, kui väikestele õlgadele laotud vastutuskoorem osutub liiga suureks. Pikale reisile minnes kingib isa poisile mõõga ja kilbi, et ta kaitseks ema, kuni tema on ära. Poiss tunneb end algul vapra rüütlina, aga siis väsib – nüüd on kuninganna roll tema eest hoolitseda ja teda kaitsta. Debütant Johanna-Iisebel Järvelille „Leo ja ninakoll“ on samuti üsnagi eluline lugu poisist, kes kuidagi nina nuusata ei taha ja kollid pigem diivanisse pühib. Üks eriti ebameeldiv isend aga keeldub rahulikult diivanil lesimisest ja tahab koos Leoga mängida, raamatut lehitseda, joonistada. Koll rikub kõik ilusa ära ega kavatsegi lahkuda. Loodetavasti leiab noore autori märkamisoskus ja lapse siseilma hea tunnetamine teinegi kord väljenduse just lasteraamatuna.

Idüll ja hingetugi mudilaste juturaamatutes

Mudilastele suunatud proosas pakuti mullu nii idülli kui ka elutuge, nii realistlikke palu kui ka fantaasialugusid. Kui miski on turvaline ja kindel, siis on see juba aastate tagant tuttav soe ja headusest pakatav Lotte-maailm, mis mullu sai täiendust Janno Põldma raamatuga „Leiutajateküla lood“. Need lood ei paku küll õigupoolest midagi värsket või senitundmatut, pigem lasevad end tuttavas maailmas varjata ja tunda, et kui ka hetkel pole kõik korras, siis õige pea kindlasti on.

Realistlikest jutukogudest võib esile tõsta Liis Seina raamatu „Maruvahva lasteaed. Haraldi ja Freia lood“ neile, kes võivad ehk end lasteaeda minnes ebakindlalt tunda. Selle raamatu abil saab imehästi ette kujutada raskusi, mida laps võib uues olukorras kogeda (korraga harjumine, lõunauinak, igatsus vanemate järele, uute sõprade leidmine vms), ning seeläbi lapsele tuge pakkuda.

Tugiraamat on kindlasti ka Tiia Kõnnussaare „Mäo, kasside kuningas“, kus lemmiklooma elukaar ja algklassipoisi vanemate lahutusest ülesaamine on põimitud köitvaks looks. Mõnevõrra arusaamatuna mõjub tuttav Kuldtiiva motiiv („Martti ja Kuldtiib“ 2009; Martti läheb kooli“ 2015), kuid ilmselt on autor tahtnud raskeid teemasid pehmendada. Indrek Koff avaldas mõne aasta tagusele vanaisa-raamatule seltsiks selle paralleelteose „Kui ma oleksin vanaema“. See lapsekeelne ja -meelne südamlik mõttemäng on ühelt poolt ülistuslaul vanaemadele, aga ka ood lapselikule fantaasiale ja usule tulevikku. Nii tuletabki Koff meelde, et elus pole midagi väärtuslikumat koos veedetud ajast ning põlvkondadevahelist sidet on põhjust märgata ja seda väärtustada.

Üldse ilmus mullu rohkem kui siiamaani lasteraamatuid, kus on fookusesse tõstetud filosoofilised teemad. Kui Koff, Pervik ja Koch teevad seda ühe tegelase või piiratud tegevuskoha kaudu, siis Kangro lugusid seob pigem ebakohtade esiletoomine. Aino Perviku „Tuulelohe saab sõbraks“ pajatab tuulelohest, kes end nööri otsast lahti rebib ning kibeleb avastama maailma ja oma kohta seal. Helena Kochi „Kartuli kuningriik“ jutustab aga kirevast elust tädi Tiia peenramaal. Kõigil aedviljadel on oma eesmärgid ja unistused, kuid üks territoorium, kus koos hakkama tuleb saada. Nii on nendes pealtnäha lihtsates lugudes tähelepanu all õigupoolest sallivus, üksteisega arvestamine ja oma unistuste poole püüdlemine. Samade väärtustega, kuid märksa mässulisema lähenemisega on Maarja Kangro kogumik „Susad ja teisi jutte“, mille peamine eesmärk näikse olevat inimkäitumise ebakohtadele viitamine. Kultuursuse näitamine versus kultuurne olemine, korrektse kirjakeele valdamine, kirjaniku isikuomaduste otsene seostamine tema loominguga jms mõtlemapanevad seigad on saanud värskelt, tabuvabalt ja mõtlemapanevalt kajastatud. Ka Markus Saksatamme „Ulakas vorst ja nutitelefon“ sisaldab enamasti vaimukaid lastepäraseid lühilugusid, kuid tulnuks teha nõudlikum valik ja kindlamalt vahet lapsi ja täiskasvanuid köitvate teemade vahel. Praegu paistab nii mõnestki loost üle laste pea rääkimist.

Aidi Vallik põimib jõuluteemaliste nüüdismuinaslugude kogumikus „Kade päkapikk ja väike jõuluingel“ elu püsiväärtused tänapäeva oludega, tõstatades olulisi küsimusi, ent jättes lahenduste leidmise laste kanda. Jõulud on keskmes ka Ilmar Tomuski ja tema poja Georg Voldemari (lastekirjandussõpradele tuntud ka kui Volli) koostöös valminud jutus „Päästetud jõulud“. Laiemal tasandil pajatatakse väljajäetusest ja selle tagajärgedest – kõikehõlmavast üksindusest, mis leiab väljapääsu kurjuses. Kust leida julgust, et kurja kartmisest üle olla ja ise esimene lahke samm astuda, näikse Tomuskid küsivat.

Hingeüksindus jääb kõlama ka Sandra Heidovi jutustuses „Minu robot“. Robin on endale ehitanud roboti ja pannud ta kirjutuslauale, et see tal alati käepärast oleks, kui poiss juttu ajada tahab. Robot lohutab, kui Robinil on hirm õhtul pimedasse tuppa minna, ja julgustab, kui klaverilugu kipub sassi minema, annab nõu, kuidas isaga kindlasti korvpallitrenni kaasa saada ja haiget venda rõõmustada. Tegemist on teosega, mis kajastab suurepäraselt väikeste poiste hingeelu ja edastab seda usutavalt.

Keel ja sõprus teismeea künnisel

Algkoolilastele mõeldud raamatute seas oli mullu eriti rohkelt neid, mis kutsuvad mõtlema keele ja selle kasutamise üle. Ilmar Tomuski „Kops läks üle maksa“ on, nagu ka tema paari aasta eest ilmunud „Kõrvalised isikud“, üles ehitatud piltlikele väljenditele. Peale süžee on siduv telg kinnisväljendid, mille otsesõnu kasutamine on mõnusalt mitmetähenduslik. Mika Keränen arutleb raamatus „Armando ja Ahjulinnud“ samuti keeleküsimuste üle, kuid teeb seda spordi, täpsemalt jalgpalli raamistikus. Kust tulevad ropud sõnad? Kas teiste solvamine teeb sind suuremaks ja julgemaks? Sellised küsimused kerkivad tulipunkti Armandol ja tema võistkonnakaaslastel Nõmme Mändides. Teine raamatu telgküsimus puudutab spordis valitsevaid soostereotüüpe. Omaette küsimus on muidugi, kas tegelasteks valitud Argentina parimas klubis mängivad tüdrukud selle mõtte üheselt mõistetavalt esile toovad või rõhutavad vastupidist sellele, mida autor on sõnades väljendanud.

Kairi Loogi „Piia Präänik ja Sõnasööbik“ kutsub kaasa mõtlema, kuidas sõnad võivad nii toeks olla kui ka maadligi suruda, nii elule aidata kui surma saata. Teose valdavalt humoorika ja lobeda pealispinna all on tajutavad tugevad meediakriitilised noodid, mis on vägagi tarvilik tänapäeva noortel lugejatel kõrva taha panna. Kahju, et teosesse on sisse lipsanud mõned faktivead, mis jäävad mõru pillina seda mõnusalt krapsakat ja elujulgust süstivat raamatut saatma.

Vahel on kirjanikke süüdistatud, et nad urgitsevad liig tihti omaenda maailmas ehk kirjutavad ülemäära lugemisest ja kirjutamisest. Meie lastekirjanduses pole teema küll üleekspluateeritud, pigem teeb rõõmu, et see mullu nii palju tähelepanu sai. Anti Saare raamatu „10 vähem või rohkem uskumatut lugu sellest, kuidas minust ei saanud kirjanikku“ abil saavad tõesti selgeks kirjandusžanride (spordijutt, reisikiri, luuletus, päevik jne) olulisemad tunnused, kuid see, mis teeb teosest aasta ühe suurema lugemiselamuse, on autori võime suurepäraselt väljendada teismeea künnisel poiste hingeseisundeid.

Kirjanduse lainel oli mullu ka Kätlin Kaldmaa, kes võttis ette täita mäekõrgune ülesanne: näidata noorele lugejale aastatega kivistunud eesti esipoetessi inimnäoliselt ja lapselähedaselt. „Lydia“ on igati õnnestunud teos, mis peale luuletaja ja omaaegsete olude tutvustamise julgustab lapsi, eriti tüdrukuid, olema vapram, tegema rohkem ning mitte võtma väikese ja väeti hoiakut, mida tihti nii lahkelt pakutakse.

Kadri Hinrikus, kes ikka on silma paistnud aktuaalsete probleemide märkamise ja nende delikaatse käsitlemise poolest, on valinud oma jutustuse „Elevant“ peategelaseks tüdruku, kes soovib saada kirjanikuks, kuid kelle otsust tema isa heaks ei kiida. Autor on keskendunud noore lugeja enesekindluse kasvatamisele. Ta rõhutab ikka, et hakkamaks vastu kiusamisele nii koolis kui ka kodus tuleb leida endale elevant (veel parem mitu), kellele saab raskel hetkel toetuda, kes aitab eluraskustest üle ja läbi.

Sõpruse hindamatust väärtusest pajatab ka Ilmar Tomusk oma uues humoorikas sarjas „Matemaatiline sõber“. Sarja esimeses osas „Ajukiip“ avastab peategelane Markus vanast kalkulaatorist ajukiibi, mille ta poemannekeeni sisestab ja nõnda poisi elustab. Peeter asub Markuse juurde elama ning poisid saavad suurteks sõpradeks. Sarja teises osas „Peaaegu tavaline poiss“ kasutab Tomusk ära tulnukpoisi värske pilgu ja imestamisvõime, et mõtestada tänapäeva koolielu.

Põnevus- ja krimisarju on aasta-aastalt järjest vähem. Praeguseks tegutsevad veel Reeli Reinausi Vanalinna detektiivid („Niguliste muumia ja nõiamärgid“). Üks väheseid mulluseid põnevuslugusid on Helen Käidi „Pirita kloostri kummitus“. Autor on valinud küll intrigeeriva teema, kuid ebaloogilisused sündmustikus ja karakterite ühetaolisus sunnivad pettuma.

Otsekohesed noorteraamatud

Noorteraamatuid ilmus mõnevõrra rohkem kui paaril eelmisel aastal, koguni 14, kuid märgatavat sisulist muutust ei ole see kahjuks kaasa toonud. Osalt võib see olla tingitud asjaolust, et üsna mitmed tänavusedki noorteautorid on debütandid (Merilin Paas-Loeza, Marilyn Jurman, Laura Evisalu, Häli Kivisild), kuid ka kogenumatel noortekirjanikel on mullustest (Reeli Reinausi „Anders ja ajaaugud“ ja „Äralubatud“, Ketlin Priilinna „Ta ei teinud seda“) märksa köitvamaid teoseid.

Massist tõuseb esile õpetaja Kersti Kivirüüdi jutustus „Mina, Raimo. 5. klass“, mis võib mõjuda pehmema keelekasutusega harjunud lugejale šokeerivalt – karm pilt elust maakoolis, kus õpilaste käekäigust ei hoolita ja nad juba enne, kui nende elu õieti alatagi saab, maha kantakse. Nüüdisühiskonna probleeme on käsitletud teisigi: Häli Kivisilla „Saskia läheb metsa“ (koduvägivald, enesekehtestamine), Kaia Raudsepa „Lihtsalt ära jää üksi“ (vägistamine), Liina Vagula „Täiusliku elu hind“ (koolikiusamine), Merilin Paas-Loeza „Mida silmad ei näe“ (eluheidikutest vanemad) ja Ketlin Priilinna „Ta ei teinud seda“ (enesetapp, seksuaalne identiteet). Paremale osale tõlkenoortekatest need siiski konkurentsi pakkuda ei suuda.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mida väiksematele lastele meie autorid kirjutavad, seda suurema kire ja sisseelamisega näivad nad seda tegevat. Pildiraamatutes on ette võetud suured ja filosoofilised teemad, samuti aidatakse lastel mõtestada tänapäeva ühiskonna valupunkte. Harituse tähtsus, abistamise olulisus, laste õigused, vastutuse võtmine, põlvkondade side, (kooli)kiusamine, enesekindlus, kliimakriis ja põgenikud on vaid mõned teemad, mille leiab mullustest lasteraamatutest. Need, kes tõsiste, raskete probleemide asemel pigem meelelahutuslikumat lugemisvara otsivad või huumorist lugu peavad, ei pea samuti pettuma. Küllap leiab iga laps mullusest valikust vähemalt ühe raamatu, mis on talle maailma mõtestamisel abiks ja toob igasse päeva helgust.

Eesti Lastekirjanduse Keskuses anti 5. jaanuaril üle Aasta Rosina auhind ning rosinakott kõige omanäolisema möödunud aastal ilmunud lasteraamatu „Kuhu lapsed said?“ autoritele Elina Sildrele ja Indrek Kofile.

Ken Mürk / ERR / Scanpix

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht