Tagasihoidlik tagasihoidmatus

„Nooljate kuuskede maa“ mõjub tasahilju voolava kristallselge allikana tohutute tähelepanu püüdvate kärestike kõrval.

PAULA TABERLAND

Lauri Pilter on võtnud südameasjaks siiani varju jäänud suurkirjanike loomingu eesti keelde toomise ning tänu sellele saame rõõmustada Sarah Orne Jewetti „Nooljate kuuskede maa“ ilmumise üle. Tõsi küll, juba 2013. aastal ilmus Akadeemia numbris Pilteri vahendusel Jewetti kuulsaim, muu hulgas hulgale ökofeministlikele uurimustele aluse andnud novell „Hõbehaigur“ (1896), mis ühtlasi on ka sobiva lükkena valitud äsja ilmunud teost lõpetama.

Huvi argise vastu

Ameeriklanna Sarah Orne Jewett sündis 1849. aastal Maine’i osariigi rannaäärses South Berwicki linnas. Jewett oli küll õppinud Berwicki akadeemias, kuid sellest kõrgemalt hindas ta iseseisvalt omandatud teadmisi: ta õppis mitmeid keeli, reisis ringi ja luges ohtralt praegu lääne kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid. Maa-arstist isa võttis reumahaige kehva tervisega tütre varakult patsientide juurde minnes kaasa, et too saaks värskest õhust ja liikumisest kosutust. Need kaasavõtmised on tagasivaates märgilised mitmel põhjusel. Nimelt õpetas isa sõidu ajal tütrele erinevaid taime- ja loomanimetusi ehk suunas loodust märkama ja sügavamalt tajuma, samuti peeti viljakaid arutelusid raamatute üle. Abistades isa tööpostil, puutus Jewett lähedalt kokku Maine’i väikekülade olustiku ja rahvaga, kelle kujutamine on kirjaniku teostes kesksel kohal. Fookuse kujunemisel mängis muu hulgas rolli ka Harriet Beecher Stowe teoste innukas lugemine.1

Esimene romaan pealkirjaga „Deephaven“ (1877) sai tuule tiibadesse, ilmudes järjejutuna Uus-Inglismaa ajakirjas Atlantic Monthly. Raamatus on juttu kahe sõbratari suvitamisest mereäärses külas, kus paljude teiste ettevõtmiste kõrval leidsid aset rõõmustavad kohtumised kohalikega. Nende juttude sisus ja väljenduslaadis, nagu ka mõnes teises varases romaanis, võib otseselt näha 19 aastat hiljem ilmunud „Nooljate kuuskede maa“ nii mõttelist kui ka esteetilist algpunkti. Näiteks leidis tee sõnadesse huvi argise vastu,2 mida Jewett on kiitnud Flauberti „Madame Bovary“ puhul ühes oma kirjas: „Räägitakse, et ta on jäänud pidama igapäevastel labastel asjadel, kuid meisterkirjanik annab kõigele kaalu ning paneb lugeja tunnetama nende väljapaistvust ja olulisust.“3 Esikromaanis on vaatlejapilk tütarlapselik, sealt leiab pikki detailirohkeid kirjeldusi ja noorusvaimustust, hiljem ilmunud küpsemas teoses on sama aine tihedus viidud täiuslikkuseni.

Jewett kirjutas seitse romaani ja ligi 150 novelli. Ameerikas tuntakse teda peamiselt kodupaigakirjanduse (literary regionalism) viljelejana, kuid nagu enamasti kõik määratlused, jääb seegi ahtaks. Tõsiasi, et „kohalikku koloriiti“ talletavates teostes pole tihtipeale ehk nähtud tõsiseltvõetavat kunstiväärtust ega üldistavat mõjujõudu, võis olla üks põhjusi, miks pole lääne kirjanduskaanonis osatud ameeriklannat vääriliselt hinnata. Jewetti õigupoolest laiale haardele osutab näiteks isale pühendatud 1884. aastal ilmunud romaan „Maa-arst“, kus ta on keskendunud suuresti naiste ja meeste ebavõrdsuse temaatikale, rääkimata kirjaniku tippteoseks peetava „Nooljate kuuskede maa“ ajaülesusest. Vastse tõlke eessõnas kõrvutab Willa Cather seda niisuguste tuntud klassikateostega nagu „Tulipunane kirjatäht“ ja „Huckleberry Finn“ (lk 12). Kui aga viimast kaht iseloomustab intrigeeriv ja konfliktirohke sündmustik, siis Jewetti teose dramaatika sisaldub hoopis argisuses. „Nooljate kuuskede maa“ mõjub tohutute tähelepanu püüdvate kärestike kõrval märkamatu tasahilju voolava kristallselge allikana. Rada selleni pole olnud ega ole leida lihtne, kuna teed ei ole massid sisse tallanud. Kui õnnestub siiski teeotsa silmata ja ka pärale jõuda, siis ehk imestad, kuidas ei ole seda varem märganud.

Ameerika kirjanik Sarah Orne Jewett (1849–1909) on XIX sajandi lõpul USAs levinud kodupaiga-kirjanduse ja samal ajal õitsele puhkenud naiskirjanduse särav esindaja.

Wikimedia Commons

Miä maa tuu om?

Raamatu tegevuspaigana visandatakse kaljusel, nooljate kuuskedega palistatud rannikuäärel võrdlemisi soikunud tegevusega Dunnet Landingi küla. Külarahvas mäletab aga hästi vana sadamaküla põnevat lugu: kord oli meri neile samamoodi elukoht nagu maa, kalal käidi vaat et perede kaupa ja äri õitses. Nüüd valitseb vaikus. Vaid mõned endassetõmbunud vanad kalamehed asjatavad omaette rannal, teised toimetavad paatidega, millega saab lähisaartele, ning armsates majakestes askeldavad vaikselt teised külaelanikud.

Külla tuleb oma suve veetma peatselt jutustajarolli kandma asuv nimetu noor daam, kelles võib ilmselt paljuski autorit ennast näha. Kõik, mida ta suvelt ihkab, on piiritult omaette aega ja toakene, kus juba hiljaks jäänud pikem kirjatöö käsile võtta. Peagi avastab ta, et esmapilgul kõrvaline vaikne maja pole seda mitte. Tegus ravimtaimede kasvataja ja korjaja, seitsmendale elukümnendile lähenev majapidajast proua Todd on loodusravi alal suur asjatundja ja teab täpselt, millise tervisehäda korral millist taime ja kuidas manustada tuleb. Kuna külaelanikud on valdavalt vanemad inimesed, siis ei tule tervisehädadest Dunnet Landingis kunagi puudu ning proua Toddi kaup on nõutud kraam. Kunded voorivad majas sisse ja välja ning vahel, kui ta jälle korilusretkele läheb, jätab ta üürniku iseenesestmõistetavalt kundedega tegelema. Algul on see viimasele vastukarva, sest see nurjab ju igasuguse kirjutamisplaani, mistõttu rendib daam peagi vanas koolimajas toa, mille kardinad romantiliselt tuules lehvivad ja kirjutuslaud seisab sobivalt merepoolse akna ees. Nüüd näib saavat tõeliselt keskenduda. Õhtueined proua Toddi juures siiski jätkuvad ning aegamööda sõlmub noorema ja vanema naise vahel südamlik sõprus.

Kindlasti on teoses olulisel kohal dokumentaalsus, kuid Jewetti puhul näib see olevat segunenud nostalgiliste mälestustega. Jutustuse peategelane kohtab arvukalt isikupäraseid ja toredaid lihtsaid inimesi. Kui nad oma elust rääkima hakkavad, avanevad kuulajale (õigemini minajutustajale) nii inimeste kui ka paikade sügavikud. Jewetti tekstist õhkub piiritut empaatiat, tema lahkes ja osavõtlikus kuulajas pole eksistentsiaalsel egoismil kohta. Ühelt poolt on need südamlikud lood õhkkerged ja lõbusad, täis elurõõmu, ent võrdväärselt saavad puudutatud ka südamevalu ja igakülgne hääbumine. Lugeja saab osa vanadest väärikatest kommetest ja tänapäeval ehk veidi harjumatust tseremoniaalsusest, kusjuures lustlik huumor välistab jäikuse (üle pika aja teineteist nägevate vanadaamide pidulik kohtumine ukselävel on justkui naljakas, aga armas ka).

Kui mõnele raamatule võib ette heita, et seal ei toimu midagi märkimisväärset, siis mulle tundub, et selles teoses on sündmustevaesus täielikult omal kohal. Autor tervitab lugejat, kes näeb tavalises erakordset, ja kuna suurem osa me elust möödub argipäevas, siis kas ei tulekski see kaduma kippuv võlu üles leida? „Nooljate kuuskede maa“ on vastumürk igasugusele ükskõiksusele ja tähelepanematusele.

Jewetti poeetika ja igavikulisus

Tõlgitud kogumik sisaldab romaani „Nooljate kuuskede maa“ ja neli novelli, millest esimesed kolm on romaaniga sisu poolest seotud. „Dunneti lamburnaine“ ja postuumselt avaldatud „Williami laulatus“ on lood, milleta poleks koguteos saanud päris samaväärne. Ülevaatlikus järelsõnas määratletakse autori romaanide läbivaks struktuuriks lühiromaan novellides. Peatükkidel on tõepoolest terav fookus, sagedasti on tegu teekonnaga, mille kestel ilmneb oluline tõdemus. Ehk on siin püütud tabada tervikut tervikus (romaan kui tervik ja iga peatükk kui alltervik), kuid on ka arvatud, et sidus narratiiv polnud lihtsalt Jewetti tugevaim külg.4

Tõlkes ei kajastu paraku mitut põlve samas paigas elanud inimeste murdekeel. See lisab ehedust ja, nagu Kersti Unt on tabavalt märkinud, „erilist maiku“.5 Kui originaali ei vaataks, siis ilmselt ei oskaks selle puudumist märgata. Murde tõlkimine on riskantne ja reeglit siin pole, tõdeb ka Unt, kuid ehk oleks siin tasunud siiski proovida? Tuleb kahtlemata tunnustada teose kohati ehk originaalist korrastatumat, kuid samavõrra väärikalt mõjuvat tõlget.

Jewetti stiili iseloomustab vahetus, lihtsus, soe vaimukus ja midagi, mida nimetaksin teadliku teadvuse tagasihoidlikuks tagasihoidmatuseks. See väljendub ühelt poolt tõeliselt tähtsate hetkede kujutamisel sõnalises ökonoomsuses ja teiselt poolt täienisti kohalolevas tundesuuruses. Tõeliselt olulised asjad jõuavad sõnatult pärale. Selles ütlematajätmises peitub tagasihoidmatus, sest tänu ütlematajätmisele öeldakse isegi rohkem. Teisisõnu: Jewett suudab väheste vahenditega vahendada erakordselt paljut.

Ergu loodustajuga kirjanik maalib meelelisi pilte, kus segunevad ravimtaimede uimastav lõhn, soolane vuhisev meretuul, kõrguvad kuused, lokkavad aasad ning armsad metsateed. Juba teose pealkiri „Nooljate kuuskede maa“ osutab vertikaalsele mõõtmele, suunates pilgu kõrgustesse, lülitades sisse kõrgema vaimutasandi. Kui üht eesti inimest tõepoolest iseloomustab säärane animistlik ja looduslähedane maailmavaade, nagu väidab Valdur Mikita, siis võib teos meie lugejat paljuski kõnetada. Proua Toddi puhul meenub maavanaema ürgne kuju.6 Temasse on salvestunud aegadetagused teadmised merelkäimise, käsitöö, ravimtaimede, metsasaaduste ja kõige muu kohta. Ta elab looduse ja sisetunde järgi. Isegi mõne kauge tuttava küllatulekut tunneb ta ette, rääkimata mõne taime parimast korjehetkest või mõne retke ettevõtmise edukusest. Maavanaemad juba teavad! Aja jooksul kipuvad need teadmised kahjuks kaduma, kui puudub otsene vajadus nende järele, samuti satub intuitiivne elutaju vastuollu paljuski üle reguleeritud eluviisiga.

Eks iga põlvkond pea tunnistama elu jooksul kalliks saanud maailma ja väärtuste kadumist öhe. Näiteks on kapten Littlepage tõsiselt mures, et kui noored mehed enam merel ei käi, siis mis neid üldse enam kasvatab ja mis saab sedasi külast? Proua Fosdick meenutab oma nooruspõlve, kui küla oli täis julgeid omanäolisi inimesi, kuid „[p]raegu on kõik noored järeleahvijad, lausa hirmul, et nad pole nagu kõik teised, aga vanad inimesed, nood tahavad teistest erineda“ (lk 76). Oleme altid oma vanavanematele õpetama arvuti kasutamist ja muid tänapäevaseid asju, kuid kas meie kõrvad on veel avatud nende tarkustele ja oskustele, mis on koha leidnud kaduviku kurval kaldteel?

Jewetti suurteose ajaülesus peitub universaalsetes teemades, looduse tähenduslikkuses ja üldinimlikus mõõtmes. Tema hääl kõlab enam kui sajandi tagant ega ole ikka veel roostes. Mõnel kõrghetkel hoomatav sügavikutaju on peaaegu sõnastamatu. Käegakatsutav, ent libe nagu kala. Tegelikult ei tahakski kõige olulisemaid asju lahata. Lasen kala vette ja naeratan vaikselt.

Meil kõigil on loodetavasti omad paigad, kus tunnetame elu kuidagi teravamalt, või Mikita sõnadega, kui mõni „[p]aik personifitseerub, tema sisse tuleb hing ja maa ärkab ellu. Nii sünnivad pühad maastikud“.7 Jewetti teost lugedes tekib teatud topeldus, topeltpilt: üks on teise peal, teine esimese all. Kumb on all, kumb on peal? See näib olevat kavatsuslik, kusjuures üks pilt ei kaota teise tõttu piirjooni. Novellis „Williami laulatus“ sõnab jutustaja: „See on kirjas nende jaoks, kellel on omaenda Dunnet Landing“ ja veel, et „[t]änu taevale leidub nendesarnaseid igas maailma külas ja eluga antud kink avaldub ainult selle äratundmises“ (lk 199-200). Nagu mainitud, ilmus see jutt pärast autori surma, mis annab minu arvates öeldule veelgi suurema kaalu. Rein Veidemann on mõtisklenud, et „elamisväärne on elu, mil tunnetatakse mälestust, mil tunnetatakse seda kahekordselt: et mäletatakse midagi ülevat ning ollakse valmis seda edasi andma ja et üritatakse ise saada mälestuseks“. „See elu mõtleb pidevalt jääjatele, sest ta austab ka nende lõplikkust ja nende õigust mälestustele, ta mõtleb sellele, mida ta oma lõpuga jätab“.8 See kaunis tõdemus näib kehtivat ka Jewetti teose puhul.

Nagu suve puhul jääb raamatu lõppedes üle magus-kurvameelselt ohata. Ei leidu palju teoseid, kus on niivõrd õnnestavas harmoonias kujutatud vaikset kestmist. „Nooljate kuuskede maa“ on vaikuse võit müra üle, tasase loomu triumf. See on ood ühele paigale ja inimestele, kuid paisub kiidulauluks tervele elule.

Joel Sang on öelnud ja küsinud: „Suu on südame mõõt. Mis on kirjanduse mõõt?“.9 Näib, et tihti tahetakse kirjandusest mingit tõde välja koukida, siinkirjutaja kaasa arvatud. Kui sõnastaksime õige tõeotsingud ümber ja otsiksime kirjandusest hoopis tähenduslikku elu kontsentraati? Ehk poleks need rännakud siis hukule määratud?

„Äkitselt tekkis kõiksusetunne, sest miski ei takistanud silmi, piiranud meelt – nagu alati, kui suurejoonelised vaated lasevad tunda end ajas ja ruumis vabana“ (lk 57).

1 Sarah Orne Jewett, Novels and Stories. The Library of America, 1994, lk 915–930.

2 Samas, lk 37.

3 Samas, lk 923.

4 Encyclopædia Britannica. Sarah Orne Jewett.

5 Kersti Unt, Murrete tõlkimisest. Rmt: Tõlkija hääl. II. Eesti Kirjanike Liit, 2014.

6 Valdur Mikita, Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas. Välgi Metsad, 2017, lk 46–52.

7 Samas, lk 81.

8 Rein Veidemann, Elu keskpäev. – Loomingu Raamatukogu 1986, nr 52, lk 15-16.

9 Joel Sang, Päripidi vastukarva. Eesti Raamat, 1987, lk 24.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht