Tähelepanekuid 2020. aasta luulest

Aja kujustamine, paigavaim, inimlik lähedus, sõprus ja armastus – mitmeid möödunud aastal ilmunud eestikeelseid luulekogusid läbivad just universaalsed teemad.

JUHAN HELLERMA

Aare Pilve põhjaliku eestikeelse luule ülevaate järgi ilmus 2020. aastal ligi sada algupärast uudisteost (vt Looming, nr 4). Kui lisada tõlkeluule, kordustrükid ja kogumikud, saab see arv veelgi suurem. Tervikpildis moodustavad siin vaatluse alla tulevad teosed möödunud aasta luulesaagist üpris väikese kimbu, kuid võimaldavad ehk siiski välja pakkuda mõningaid eristusi ja rühmitusi.

Valikusse mahtunud raamatute organiseerimisel kasutasin näiteks „aja“ ja „mälu“ märksõna. Mind huvitas, kuidas luule vormib või kujustab aega ning millisel viisil loob ühendusi minevikuga. Eristasin veel teosed, mida raamistab suhestumine ühe või teise konkreetse koha või keskkonnaga. Ja kui on ajad ja kohad, siis peab kuskil olema ka armastus. Sellest kujuneski kolmas organiseeriv märksõna. Mõnelgi juhul olen esile tõstnud raamatud, mida senises kriitikas on vähem märgatud. Teiste hulgas jäid seeõttu välja mitmed tähelepanu ja tunnustuse osaliseks saanud teosed, näiteks Gustav Suitsu luulepreemiaga pärjatud Mats Traadi raamat „Taivatäis tsirke“ ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luulepreemia pälvinud Tõnis Vilu teos „Tundekasvatus“.

Alustan oma tähelepanekuid Livia Viitoli raamatust „Suur suleaeg“, kus avaneb tähelepanelik loodus- ja tundepiltide galerii. Kuigi aeg-ajalt ilmub ka kaost külvav kohutav ja jahvatab maa-alune põrguvärk, siis Viitoli luule keskteljel annab tooni püüdlus tabada argisest puhastatud olemise algmustreid: elu virgumist maa-alusest pimedusest, hämarusest valla laotuvat valgust, aga ka salajasi dialooge ja kooslusi, kus kohtuvad näiteks rääk ja kuu, sinilill ja ülane, ritsikas ja roos. Näiteks kirjutab Viitol: „Need päevad on äkki nii valged, / nii valged ja heledad, / tulvil hääli ja värve, / kui puutujad nemad tulevad. // Nii kõrged nad on ja karged / ja kerged ja kumedad“ (lk 69).

Mulle paistis silma ka Joanna Ellmanni teos „Peegeldused tundmatust“, mida iseloomustab nagu Viitoli raamatutki nüansseeritud keeletaju ja argitasandilt välja liikuv eksistentsiaalne otsingulisus. Ellmanni luule tundetoon ja värviregistrid erinevad aga radikaalselt: taevase avaruse ja valguse asemel graviteerib poeetiline autentsuse otsing tumeduse ja hämarikes aset leidvate muundumiste ja metamorfooside poole: „oluline on minna / tundmatusse / igas hetkes / liikuda pimeda poole / liikumine on kodu / liikumises on kodu“ (lk 6). Ellmanni luule isikupärast ja meeldejäävalt-dünaamilist kujundimaailma iseloomustab piirjoonte suhtelisus: kunagi ei saa olla kindel, kas elemendid püsivad koos või lagunevad laiali, lahustuvad või teisenevad. Surnudki pole kunagi päris surnud, sest nende hääled ja viirastuslikud kujud võivad alati maapõuest üles kerkida. Selle kõige keskel ei saa ka lüüriline subjekt ise ühtegi lõplikku ja konkreetset kuju võtta, endasse naasmise ja aina uuesti laiali hajumise vastasmäng näib olevat lõputu: „ma vajutan kinni vanad / teadvuse vaateväljad / selleks et avada uued“ (lk 47).

Viitoli ja Ellmanni luules rulluvad lahti poeetilised ideaalmaastikud, kus enamasti ei ole äratuntavaid seoseid konkreetse ajaloolise situatsiooni või ümbrusega. Seda ei saa kindlasti öelda Kristiina Ehini samuti meeldejäävaks lugemiselamuseks kujunenud luulekogu „Janu on kõikidel üks“ kohta. Ehini raamatut kannab rahulolematus just meie praeguse ajaga ja mure selle pärast. Vastukaaluks olevikus laiutavale pealiskaudsusele ja hoolimatusele, seda ennekõike looduse ja kultuuri suhtes, otsib luuletaja inspiratsiooni ja tuge mälusügavikest, milles ärkavad ellu möödunud aegade inimeste elu ja lootused. „Kui sobran minevikus / teen olevikku ruumi ja tulevikku teed / Ja pealegi … / kui püüan unustada / meenub kõik“ (lk 13).

Harali ja juurtetuks kasvanud olevikumaailma turgutatakse seega laiemaid ajaloomustreid esile toova poeetilise mälutöö abil: siia kuuluvad muu hulgas lüürilise jutustaja empaatilised kirjeldused omaenda suguvõsa minevikus elanud meestest ja naistest; kollektiivsemal tasandil otsitakse kokkukuulumist ja ühisosa nii kaugesse minevikku ulatuvatest ajaloopiltidest, aga ka nostalgiahõngulisest lähiminevikust: „Lihtne eestlane! / Kas mäletad kuidas käisime lapsena / karjääris kelgutamas / ja meie salvokad kiilusid / kruusa kinni? / Lihtne eestlane / kas mäletad kuidas me / Käärikul suusatasime / ja kuused olid üleni härmas / lastel kahed karupüksid jalas?“ (lk 87–90).

Sarnaselt Ehini teosega on tuntava ajastukriitilise allhoovusega Hasso Krulli „Tänapäeva askeesi“ koondatud filosoofilis-poeetilised miniatuurid. Kriitilises dialoogis inimkeskse, looduskeskkonda ekspluateeriva maailmanägemisega uurib Krull programmilise järjekindlusega, kuidas elada just nüüd ja praegu. Üleskutse askeesile ei tähenda ennekõike loobumist või äraandmist, vaid meelelisest kohalolust võrsuvate ökoloogilis-erootiliste häälestusvormide ja nendes avanevate, loodusühtsust ja loomingulisust edendavate tunnetusviiside kultiveerimist. Ka Krullile on oluline ajadimensioon ja sellega seotud kokkukuulumistaju laiemate mustritega. Seda aga mitte isikliku või rahvusliku, vaid müütilise mälu tasandil: „Kõigepealt tuleb leida tõelised müüdid. Siis tuleb neist / valida üks, kaks, kolm ja sealt pudeneb musttuhat lugu. / Kõik need lood meenutavad midagi. Nad meenutavad / meile, et me tuleme sealt. Esivanemate lõkketuled pole / veel kustunud“ (lk 47).

Kui Ehini ja Krulli teost raamistavad laiemad, üksikindiviidi ülehaaravad ajaloolis-müütilised ajahorisondid, siis mitmes luuleraamatus on kesksel kohal just nimelt subjekti isiklikud, tema enda kogetus ja läbielatus juurduvad mälupildid ja tagasivaated. Poeetiline minevikukaemus võib mõistagi võtta üksjagu erinevaid vorme ja tundetoone.

Näiteks Piret Põldveri luulekogus „Alati nii järsku“ vaatleb lüüriline subjekt omaenese minevikku üpris mitmes registris: esmalt on oluline ruum ja avatus, et olnu oma erinevates värvides ja detailides olevikku saaks imbuda: „on minevikke mis imavad endasse / võtavad tuule ja panevad eilse järgi lõhnama“ (lk 53). Minevikust esile kerkivad pildid toovad nostalgilise igatsuse kõrval kaasa ka paraja doosi kummastust ja võõrastust: selgub, et mineviku-mina kuulub maailma, mida enam ei ole, maailma, mis on üllatavalt kiiresti kaugeks ja võõraks jäänud. „tõmbad jalga vanad teksad / tahud tuttavaid tundeid / ja kohmitsed samu komplekse // aga järsku / äkki / nüüd nad enam ei käi / nüüd nad enam ei kõneta / ei kõnele / ei valgusta ei vaimusta / ei ole enam need / kuigi sina teed kõike nii nagu vanasti“ (lk 70).

Debüütluulekogu avaldanud Maimu Bergi raamatus „Vanaema paneb vihmavarju kinni“ kannustab meenutusi aina tihedamalt ligi liibuv olematus: „Aeg, aeg! Läbi, aeg on läbi, / sinu aeg, / olematus kohal kohe“ (lk 19). Lõplikkuse palge ees paistab minevik aga üpris sooja, eluvirge ja hästi lõhnava kohana: „Tahaks tagasi astuda lapsepõlve / nagu värskesse lehmakooki. / Paljaste jalgadega, / kogemata, ootamatult, / nagu astutakse maamiinile. / Tahaks jälle astuda lapsepõlve, / tundmata jalgades valu, / hoopis sooja vetruvat pehmust / taldade all, varvaste vahel. / Armast lehmalõhna sõõrmeis“ (lk 59).

Sundimatu ning justkui elust enesest väljalõigatuna mõjub Ilmar Lehtpere teos „Kodutud luuletused“. Nagu Bergi raamatus toimetab ka Lehtpere luulekogu mälestustest ja tagasivaadetest kootud pealiskihi all vääramatu kindlusega olematusse, surma poole tüüriv aeg, aga nüüd ei jää see pelgaks aimduseks, vaid manifesteerub luulekogu lõpulehe­külgedel konkreetse sündmuse kujul – kahe kokkukasvanud inimese hüvasti­jätuna. Tulemuseks on hingekriipivalt lihtsad ja ehedad read: „Ma hoidsin kogu aeg kõvasti su käest kinni / ja püüdsin sind lohutada / kui sa vaikselt võitlesid kõige jubedamate valude vastu / ja püüdsid hingata // Selle kahe päeva jooksul / tegid üks kord silmad lahti / Vaatasid uimaselt ringi / kuni sa nägid mind // Ja naeratasid“ (lk 45).

See on ühtepidi leinaraamat, aga seeläbi ennekõike ka raamat inimlikust lähedusest, sõprusest ja armastusest. Need universaalsed teemad läbivad ka mitmeid teisi möödunud aastal ilmunud luuleteoseid, võttes taas üksjagu erinevaid väljendusvorme.

Esmamulje põhjal esindab kõige puhtakujulisemat armastusluulet Andrus Kasemaa teos „Silmapilk tagasi“. Igal juhul on selle raamatu peaaegu kõigis tekstides keskne just nimelt armastus, seda aina kiidetakse ja ülistatakse. Ka „armastuse“ sõna ilmub üksjagu tihti – umbes 45 korral. Näiteks kirjutab autor: „armastus kutsub esile rahu / avab lootuse väravad / see kutsub esile õnneseisundi // õnn kutsub omakorda esile rõõmu // kui on valida vihata või armastada / soovitan armastada“ (lk 28). Teisal mõtiskleb luuletaja armastusluule üle: „ma ei tea kuidas kirjutada hea armastusluuletus // lihtsalt paned kirja mis mulle meeldib tema juures / kaua juba armastad ja miks // täidad nagu kgb ankeeti / või viisat ameerikasse“ (lk 18).

Need tsitaadid annavad küllap aimu, et hoolimata rõhutatult lihtsast ja otseütlevast, peaaegu et antipoeetilisest väljenduslaadist – või siis just nimelt nende omaduste tõttu – päris tõsimeeli, ilma iroonilis-muigleva kõrvalpilguta Kasemaad lugeda ei õnnestu. Ka Aija Sakova kasutab Kasemaa kombel oma debüütluulekogus „Isa suudlus“ esiletorkavalt lakoonilis-lihtsat ja nappi luulekeelt. Sellega paralleel siiski piirdub, sest erinevalt Kasemaa omadest on Sakova tekstid ühemõtteliselt tõsised ja siirad: nendes avaneb valulik iseendaks kasvamise teekond, milles kõikide komistuste, kõhkluste ja haavatasaamiste kiuste jäävad kumama ka helgemad toonid: „armastamine on alati / võitlus/hirmu / ja äratõugatud olemise / deemonitega // elu / ei saagi olla midagi muud / kui igahommikune / uus algus / riskimine / usu / ja armastava südamega / kuid kindlustuseta“ (lk 72-73).

Ka Jüri Talveti raamatus „Tsampika ja teisi luuletusi“ liigutakse mööda armastuse ja inimsuhete sügavuti haaravaid, kuid olemuslikult hapravõitu maastikke. „Liikumine“ ei ole seejuures juhuslik märksõna ja saab oluliseks mitmel tasandil: teose poeemi mõõtu nimiteksti raamistab lennukireis. Selle pardalgi toimub juba üht ja teist, kuid lennuki peamine ülesanne on viia minajutustaja aina uutesse linnadesse ja kohtadesse, mis omakorda katalüüsivad ajas ja ruumis hargnevaid mälupilte ja nendega seotud mõtisklusi. Nendes poeetilistes meditatsioonides kaalutakse ilu ja armastuse vorme ja võimalikkust, seda hoolimata sellest, et piirjooned ja seletused lõpuks alati eest libisevad: „kes teaks armastuse aega? / Kes teaks midagi, mis iga hetk on, aga mida / ometigi kunagi ei ole?“ (lk 20). Lõplike vastuste puudumises, tähenduste ja taipamiste püsimatuses omandab aga teksti ülesehitav liikumisesolek sisulises plaanis ehk kaalukamagi lisadimensiooni, sest: „Kõik liigub aluses endas – soo kõikumine / on kindlam kui kaljupind jalge all. Kõik / algab veest, alguses oli vesi, mille keegi / voolama puhus, oli hingus. // Naisedki on vesi, mis ootab hingust, mis teeb / nad vooluks. // Seda peatada püüda ja seda, mis peatatud sai, / tõeks kuulutada, on tõe ülim puudumine. / Arutlusel endalgi ei ole mõtet. Mõttel / ei ole mõtet“ (lk 26-27).

Kellele aga Kasemaa, Sakova ja Talveti armastust ja iseolemist lahkavad luuleraamatud natuke vaikseks, vaoshoituks ja mõtlikuks jäävad, siis samalaadset temaatikat, aga mitte ainult, käsitlevad palju lopsakamas ja ekspressiivsemas väljendusvormis näiteks Peeter Sauter „Plagiaadis“, Merca „Iseqnnis“, Triin Tasuja „Seksistentsialismis“ ja Teele Lember debüütluulekogus „Süstemaatiline unistaja“. Nende hulgas mõjus mulle kõige isikupärasema ja orgaanilisemana Merca teos.

Hoogu jätkub ka Joosep Vesselovi debüütkoguna ilmunud ning aasta ühes meeldejäävamas ja selgemini eristuvas raamatus „Linna laul“. Kui eespool oli juttu luulest kui aja kujustamisest, konkreetsemalt sellest, millisel viisil vaadeldakse ühes või teises luuleteoses minevikku, siis Vesselovi raamatus on kesksel kohal koht – ja nimelt Tartu linn.

See raamat mõjub värske tuulehoona mitmes mõttes. Näiteks pakub see vaheldust meie igapäevaelu lahutamatuks osaks kujunenud koroonapandeemiale, sest selles raamatus võtab maad poeesiaepideemia (lk 17). Laulupisik vallutab siin sõna otseses mõttes terve linna. „linn / mühiseb vägevalt / ja väänleb lõbusalt / lakkamatu laulmise käes // majad kasvavad ja / kahanevad korraga / ja mühisevad, / tänavad liuglevad / tiheda maopesana / ja mühisevad, / munakivid vanalinnas / mühisevad muliseda / kui katlatäis keevat suppi“ (lk 13). Kõige paremas mõttes loomingulist palangulisust kehastavas teoses pole vastupidiselt laiemale trendile mõõtuandvaks esimese isiku ehk lüürilise mina positsioon: minajutustaja on küll olemas, aga ainult osana nii teda ennast kui ka kõike muud kaasahaaravast mängulis-müütilisest laulu- ja loomishoost.

Kohakeskse ehk topograafilise dominandiga on ka Adam Culleni, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy, kolme autori ühisloominguna valminud raamat „Kolm sõlme“. Linna asemel ärkab selles raamatus ellu aga merede avarusest ümbritsetud mägine saar, mille maastikest, rütmidest ja meeleoludest sinna saabunud rännulised ennast meeleldi kaasa lasevad kanda. Tundliku loodustaju poolest sarnaneb „Kolm sõlme“ alguses mainitud Livia Viitoli koguga „Suur suleaeg“. Jäägu põgusat ringkäiku eelmise aasta luules lõpetama „Kolme sõlme“, selle unistav-meeliskleva raamatu üks meeldejäävamaid pildikesi: „Õhk on soe. / Kaatriherilased pinisevad / ja kaovad. // Silmapiiril, sinavalt / kõrgub kui köielkõndija / konteinerlaev. // Tema sertifitseeritud süsteemide / ja rutiinse, reguleeritud tööelu // ning minu natuke / ärahõõrutud hinge vahel // virvendab puhas unistus“ (lk 52).

Artikkel põhineb 20. IV Eesti Kirjanduse Seltsi kirjanduse aastaülevaate koosolekul peetud ettekandel.