Tallinna mõte on selginemas!
Martin Klöker, Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel (1600–1657). Haridusinstitutsioonid ja juhuluuletamine. Tõlkinud ja eessõna kirjutanud Kristi Viiding, toimetanud Katre Kaju. Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2014. 680 lk.
Kõik lugejad, kes on jõudnud Martin Klökeri raamatuga „Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel” lõpule, võivad rahuliku südamega surra, sest nende silmad on näinud õnnistust: nad on saanud osa monumentaalseimast sündmusest Tallinna ajaloos pärast aastat, mil lesestunud Linda oma hinge nutmises Toompea kokku kandis.
Tõesti, Klökeri töö- ja mõttemassiiv, mis on tihendatud 680 leheküljele, ei jää Toompeale alla. Ent suurus ei ole ainult mahtudes, vaid ühe ajalooperioodi vaimsete seoste terviklikus rekonstrueerimises allikate põhjal, mida seni pole sellel eesmärgil kasutatud ega isegi uuritud mitte, olgu need tuntud või senitundmatud. Klökeri uurimuse eelsesse aega enam taanduda ei saa. See esitab Eesti teadusele uued nõudmised. Sel moel astub Klöker Eesti mõõtkavas kindlalt Arvo Teringu, resp. Toomemäe kõrvale.
Enne Klökerit, kuni tänavuse aastani 2014, on Tallinn olnud teataval moel ebamäärane asum, isegi illusoorne. On majad, on inimesed, käegakatsutavad, ja olid ka varem, sest leitud objekte kontidest-ehetest kuni XXI sajandi riideesemeteni ei jõua kokku lugeda ja need on uhked vaadata. Kaubeldakse ja vahendatakse, tehakse teatrit ja poliitikat, edastatakse telesaateid, täidetakse igasuguseid funktsioone. Ometi, kui näiteks tartlasena jõuda Tallinna ja transpordivahendist väljuda, näib kõik kuidagi kahtlane, ei tea, kus oled, pea võib täiesti kaduda. Põhjus on lihtne: ei taju mõttelist substantsi, millel see linn võiks püsida.
Teated Tallinna varasemast vaimuelust, sh kirjanduselust, on mujale Eestisse ulatunud juhuslikult, fragmentidena. Võib küll lehitseda pikki linnakodanike nimekirju, varanduse- ja raamatuloendeid, raeprotokolle, läbi lugeda kogu „Vana Tallinna” uurimuste seeria, aga niikaua kui ühest linnast ei ole kirjutatud terviklikku mõtte- ja kirjanduslugu, sõnalise refleksiooni ajalugu, niikaua ei ole linnal selgroogu ja ta on kerge saak stiihiatele. Täpsemalt väljendudes: linna selgroogu teavad ainult kauaaegsed arhivaarid ja raamatukoguhoidjad.
Klöker kirjutab õigustatult: „Kuigi Tallinna ja eriti seal 17. sajandil toimunu kohta on ilmunud palju ning mahukaid ajalookäsitlusi, eiratakse neis kõigis täielikult õpetlaskultuuri ja kirjanduslugu” (lk 33). Tallinna elanike fragmentaarsed kirjalikud palangud, mida laiem avalikkus tunneb kultuuriloo osana, jätavad seetõttu mulje, nagu need oleksid kirjutatud kõrbes. Miraažina ilmuvad sealt Georg Mülleri raskemeelsed piinatud jutlused aastaist 1600–1606, Heinrich Stahli sama raskemeelsed kirikukirjanduse köited ja vaevaline sissejuhatus eesti keelde aastaist 1637–1649, sinna vahele Reiner Brockmanni paar veidralt lõbusat eestikeelset pulmaluuletust aastaist 1637–1643 jne. Need trükised on mõjunud juhuslike ilmutustena, millel oleks parem kiirelt kaduda, sest „kirves on juba pandud puude juurte külge” (Mt 3:10). Väljastpoolt vaadates näib Tallinna kirjanduselu muutuvat loomulikuks ja isegi haaravaks alles 1892. aastast, kui Eduard Bornhöhe tuli Tallinnasse tagasi ja avaldas „Tallinna narrid ja narrikesed”.
Seda muljet ei maksa aga uskuda, sest seni ei ole lihtsalt kirjeldatud vaimset ruumi nende fenomenide ümber. Martin Klöker on seevastu võtnud just sihiks kirjeldada „vaimset elu selle terviklikkuses” (lk 37), kusjuures ta laiendab ülesannet veelgi: „Käsitlemist ei vaja mitte üksnes kirjanduselu, vaid ka selle puudumine” (lk 45)! Oma sihini on Klöker liikunud kõige mälestusväärsemates euroopalikes traditsioonides: pikalt ja süstemaatiliselt. Juba tema magistritöö „Reiner Brockmann ning Tallinna luuletajate ja õpetlaste ring 17. sajandi alguses” („Reiner Brockmann und der Revaler Dichter- und Gelehrtenkreis im frühen 17. Jahrhundert”, 1993) oli väljapaistev prosopograafiline uurimus, kus on alustatud vaimuelu kirjeldamist eestikeelse ilmaliku luule sünni ümber, s.t lähtudes juhuluulest, „väljajuurimata umbrohust, mis ähvardas välja suretada kõik luuleõied” (Th. Riekhoff, lk 38). Töö valmis Osnabrücki ülikoolis Klaus Garberi juhendamisel, tema teened Balti kirjakultuuri uurimisel on samuti hindamatud.
Magistritööst välja kasvanud monograafia saksa originaal ilmus kahes köites 2005. aastal Tübingenis Max Niemeyeri kirjastuses maailma ühes kõige esinduslikumas varauusaja uurimuste sarjas „Frühe Neuzeit”. Kuidas kõigest 12 aastaga, mis jääb magistritöö ja monograafia vahele, on lihtsurelikul (eeldatavasti) inimesel võimalik üles otsida ja läbi töötada nii tohutu allikakogum, nagu see on fikseeritud monograafia II köite 652 leheküljel, ületab kujutlusvõime. Seda võiks küll otse küsida Klökerilt endalt, kes on pidanud võimalikuks oma ihulikul kujul asuda tööle Tallinnas Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses. Ent kui tõesti kirjeldada, siis saaks seda kohaselt teha küllap üksnes kas juhuluule allegooriates või pikemas eepilises värssteoses. Bibliograafiast laulma aga peaks, et ahvatleda lugejaid sellega tutvuma, kuigi eesti tõlkes on jõudnud trükki ainult monograafia teoreetiline I osa. Bibliograafiaköite avaldamine oleks tähendanud lihtsalt selle ümbertrükkimist, millest on praktilistel põhjustel loobutud. Huvilisele on see aga ligipääsetav Eesti rahvusbibliograafia andmebaasis (http://erb.nlib.ee/) ja selleks peaks varuma päevade parimad tunnid: et lihtsalt nautida, aga ka selleks, et näha, kuidas üks bibliograafia lükkab juba iseenese olemasoluga rahulikult ümber teaduses mitu sajandit valitsenud arvamuse, et „17. sajand oli kirjanduslikult vaene” (lk 45).
Klökeri meetod on lihtne ning raamatu tuum on endiselt juhuluule ja selle kirjutajad. Määratlenud kirjanduselu ja linnakirjanduse mõiste, liigub Klöker läbi Tallinna ajaloo, elanikkonna ja majandusolude analüüsi linna institutsioonide ja haridusasutuste juurde. Lugeja saab väga täpse ülevaate kiriku- ja kooliõpetajatest (milleni varem pole jõutud), raamatukultuurist ja kirjanduslikest mõjujoontest. Esimesed 390 lehekülge on vaadeldavad järjest pingestuva sissejuhatusena, kulmineerudes juhuluule käsitluses, mis hõlmab umbes 70 lehekülge ja näitab Tallinna luulest läbi imbunud linnana (isegi ohtlikul määral – lk 126). Lõpuosast leiab kokkuvõtlikult kõigi autorite täielikult uuendatud biograafia koos luuletuste bibliograafiaga.
Entsüklopeediline tervik, mis sellisest lähenemisest tekib, on Eesti kirjandusloo uurimisel täiesti uus tase. Kui midagi veel rohkem soovida, siis oleks see vaimuelu alusdistsipliinide, teoloogia ja filosoofia teemade süstemaatiline käsitlus, mis ei ole ka juhuluule mõistmise seisukohalt tähtsusetu, aga see on ülesanne, mille peaksid täitma Eesti oma teadlased.
Klökeri metoodika võiks võtta eeskujuks, mille järgi läbi analüüsida ka teiste Eesti linnade kirjanduselu XVII sajandil ning sealt edasi XVIII–XXI sajandil. Tuleb tunnistada, et uued perspektiivid Eesti kirjandusloo uurimisel avanevad tagasipöördumises allikate juurde, nende samm-sammult uuesti läbikäimises, aga Eesti kirjandus- ja vaimuloo uurimine uutest perspektiividest on ju humanitaarteaduste põhiline ülesanne. Selle täitmiseks on siiski vaja vähemalt viis korda rohkem uurijaid kui praegused.
Samuti on ilmne vajadus ajaloolise poeetika eestikeelse akadeemilise käsiraamatu järele, mis koondaks mõisted, värsi- ja stroofivormid, õhtumaise poeetika mõjukamad uuendajad ja autoriteedid jne ühtede kaante vahele. Ilma sellise abivahendita on Eesti kirjandusloos orienteeruda järjest raskem.
Klökeri raamatu tõlkimine eesti keelde oli ülimalt vajalik, sest alles Eestis saavutab see vajaliku kõlajõu ja mõju. Sellist uurimust tõlkida suudab aga ainult sama tasemega teadlane, sest materjali on vaja tunda süvitsi ja pidevalt tegeleda terminiloomega. Tõlkija Kristi Viiding, Eesti XVII sajandi ladina allikate parimaid eksperte ja väljaandjaid, on teinud ära sama uskumatu hiigeltöö, sest ta on üle kontrollinud kogu alusmaterjali, parandanud ebatäpsusi jne. Väga nauditavad on rohked ja mahlakad juhuluule tõlked. Teda on toetanud toimetajana teine väljapaistev XVII sajandi kultuuri uurija Katre Kaju, kes võiks pretendeerida aasta parima teadustoimetaja tiitlile, kui selline oleks saadaval. Mahukas köites torkas silma ainult paar trükiviga ja küsitavust. Teaduste akadeemia kirjastust tuleb aga esile tõsta, et ta riskis ja toetas aastaid kogu protsessi kuni suurepärase lõpptulemuseni, mis lisaks kõigele muule annab Tallinnale mõtte.