Tallinna peatused
Püüdsin kirjutada oma kodulinnast. Seda saaks ju õigupoolest teha väga mitut moodi: teadlase moodi ja poeedi moodi, rääkida liiklussõlmedest või kanalisatsioonist (mis tundub mulle linnade juures üks müstilisemaid elemente – linn on ju alt kõik õõnes! Iga vähegi arvutimänge mänginud inimene teab, et sewers’id on täis muteerunud rotte, ebasurnuid, kaotatud sõrmuseid ja limakolle), või linnaaedadest ja haljastusest või linnavõimust või … Kui ma olin juba tüki aega selle üle pead murdnud, sai mulle selgeks, et nagu kõike muud, nii ei taju ma ka linna kuidagi ühtsena, see on mulle vaid trobikond punkte, mille ümber mu elu on koondunud. Ja vist ühed iseloomulikumad punktid on need, kus inimene veedab sihitult tuiates minuteid, tunde ja päevi, kes teab kui suure osa oma elust – need on peatused. Sest peatuses ei peatu mitte ainult buss või tramm, seal peatub ka inimene, ja isegi kui ta otseti midagi ei vaata ega näe, saab koht ta kätte ja muutub osaks temast.
Ma pole sündinud pealinlane. Et siin-seal meedias vilksatavaid eksiarvamusi kummutada – passis on sünnilinnaks märgitud Pärnu. Ma ei sündinud Muhu saarel. Ega saunas. Ega kartulipõllul.
Seega tuli esmalt linna saada. Võiks alustada sellest, kuidas oli Paide-Tallinna bussis pissihädaga sõita ja kuidas ma oma esimesed kõrvarõngad ostsin bussijaama peldikust mustlaseide käest ja siis nende tarvis ise oma kõrvadesse augud puurisin, siiamaani hoiab üks rõngas kõrvas otse, teine aga viltu. Ja kuidas üks teine kord terve mustlasbande mu rahast lagedaks tõstis – see oli mitu kuud korjatud sirelililla seelikuriide ostmise raha. Aga see kõik tuleb sootu hiljem.
Esimene selge mälestus Tallinnast on hoopis marsapeatus – siis kutsuti neid taksobusse veel kutsikateks. Kutsikad seisid reas selle koha peal, kus praegu on Viru tänava lillemüüjate putkad. Teisel pool teed oli neoonkirjas suur Laste Maailma silt. Oh kui noobel oli õhtune linn oma värviliste tuledega! Marsapeatuses vonkles ilmatu pikk saba. Aeg-ajalt pressisid ennast ette ja vahele eesõigustega kodanikud. Lapsega inimesel oli täitsa ametlikult lubatud järjekorrast mööda minna, aga minu ema ei kasutanud seda ja nii me seisime seal vahel päris kaua, enne kui mõnusase sooja masinasse ronisime. Mina sain kõik see aeg vaadata hämaras õhtus Viru värava torne, tumedaid inimvarje ja helendavate plafoonidega marsaautosid, mis muudkui tulid ja läksid.
Terve elu olen pidanud kõige ilusamaks teeks ja vaateks seda juppi, mis Russalka ja Pirita vahele jääb. Olen seda aastaid läbinud iga päev, vaadanud merd tema kõikides olekutes. Eks ole ka linna idee just tema eemalt paistvas kujus, õhtutuledes, uduses panoraamis, kraanades ja tornides. Sina oled siin, aga linn, tema on seal, täis elu võimalikkust. Sest põhimõtteliselt on linn alati kuskil mujal. Ükskõik kust saab „linna“ minna. Võib-olla neil on raske, kes Raekoja platsis elavad, aga küllap lähevad nemad siis linna peale.
Mulle meeldivad hirmsasti tänavalaternad. Ja just avaral, lagedal mereäärsel teel paistavad nad välja oma täies väes – kaugusesse kaduvad read pikki sihvakaid hiigelkaelalisi valgusluiki. Selline lasteraamat on olemas – Eno Raua „Huviline filmikaamera“, praeguse rahvasaate „Krimi“ kauge eelkäija. Seal oli tegelaseks üks õel tänavalatern, kes kustutas salakavalalt oma tule ära ja pani möödujatele jalga ette. Filmikaamera filmis ta tembud üles ja pani alatu trikitaja häbiposti.
Linnavalgusest veel – millalgi vahetati kesklinna soojad, kollased tuled sinakasvalgete vastu. See muutis kõik hoobilt koledaks ja kummituslikuks. Ka taunin ma praegusaegseid siniseid jõulukaunistusi – no mis mõttega te ehite linna laibavalgusega?
Marsaga sõitsime me teadagi Meriväljale. See oli pikka aega mu ainus Tallinn. Kuid esimest sorti Tallinn, sest sinna viis number 1 marsa ja number 1 buss. Seda ümbritsesid sellised punktid – Pirita, Kadriorg, Miiduranna. Sinna meie retked tädi Elleni või emaga ulatusid. Logisev tramm number 4 viis bussijaama ja bussijaam oli kõigest muust juba nii irratsionaalselt eraldi, et kui ma ükskord iseseisvalt sinna pidin kohale saama, siis istusin vale suuna trammi ja väljusin surmani ehmunult kino Kosmose juures.
Meriväljale sai muidugi ka bussiga. Ja eriti sai sealt bussiga linna. Oodati kaua-kaua, sest bussid käisid hõredalt …Talvel, kui meri oli jääs, ja suvel, kui rannad lehkasid adrust, ja sügisvihmades ja nii edasi. Enamasti läksin Aia tee peatusesse. Seal on selline paekivist putka, nagu neid ka veel Nõmme kandis kohtab, mu meelest üks kõige mõistlikum arhitektuurne otsus, mis siin linnas vastu võetud – ehitada oma bussiputkad samast materjalist nagu keskaegne linnus. Nagu me näeme, on linnus ajale vastu pannud, ja seda on ka putkad. Teine oli Tuule tee peatus, sinna ehitati olümpiamängude ajaks lausa midagi majasarnast – maakividest ja betoonist moodne ilmkärakas, vetsu ja vaateplatvormiga, kõrval Merivälja muul. Aga võib-olla ei olnud olümpiamängudeks, oli ehk varem, igatahes oli muist asja mõttest see, et peatusmajast saaks vaadata purjeregatti ja merd. Nüüd ma lugesin netist, et see peatus olla eraomandis ja muul niisamuti ja et asjad olla omandiga „segased“.
Tihtipeale sõitsime bussiga Piritale Regati peatusesse ja võtsime sealt Elleniga takso. Seal oli nimelt taksopeatus. Mis mõte sellel oli, seda ei oska ma tagantjärele taibata. Võib-olla ei saanudki taksosid telefonitsi tellida? Pidid kas neid teeservas hääletama või minema nende pesapaika. Ellenil oli seljas titeroosa krimpleenkostüüm, aga mitte prosta nõukakrimpleen, vaid soome oma, peenelt auguline ja natuke turris, justkui alligaatoribeebi.
Millegipärast on ühes teeservas alati paremad peatused kui teises suunas sõitjatele. See on kohe nagu aamen kirikus. Kui Meriväljal oli linna poole minnes võimalik varjuda kindlusesse, siis sinna tulles oli mu põhipeatuseks see, mis jäi enne Narva kohvikut ja asus otse ühe raamatupoe ees. Võimalik, et selle nimi oli Areng. Aega tegin ma parajaks kas saiakesi või raamatuid ostes, mõlemad olid odavad. Võiks arvata, et lapsed olid siis paksud ja targad, sest selle rahaga, mille eest praegu saaks ühe piruka ja mitte isegi kümmet lehekülge raamatut, sai toona kuus tuuletaskut ja näiteks viis luulekogu. Ka oli raamatupoes väike komisjoninurgake, kus kõik oli veel eriti odav. Ostsin sealt Hemingway „Ja päike tõuseb“ ning Peter Handke „Vasakukäelise naise“. Aga Narva tänav ei ole mulle kunagi meeldinud. Kõige õudsem on see peatus, mis kohe algusesse jääb, praegune Hobujaama? Sinna justkui ei paista mitte kunagi päike. Teine halb tänavalõik on Paldiski maanteel, trollipargi ja Hipodroomi juures, aga just teisel pool teed. Kuidagi on sealkandis peatustega pahasti, neile jäid pikad vahed ja nii pidin vastumeelselt kuskilt Pirni või Välja peatusest Lillesse kõndima. Midagi lillelist selles üleüldse ei olnud.
Sünge peatus oli ka Telliskivi. Ma käisin nimelt Mulla tänava koolis ja trass oli selline – Meriväljal mäest alla, üle tee Aiasse, number ühega peda juurde (pakun, et tollal oli peatuse nimi Kodutarve, poe järgi, mis kauples valgustite ja õliradiaatorite ja lilleliste emailpottidega), sealt number 40 peale, Telliskivis maha ja siis padavai kooli poole. Nagunii jäid hiljaks ja korrapidaja kirjutas su nime üles. Majad olid sünged, seal oli margariinitehas ja suured remmelgad, õudsed mustad rondid. Aeg-ajalt nüsitakse puud lühikeseks, aga peagi on nad endale uue luua pähe kasvatanud. Üle tee on vist üks linna suurima pindalaga stalinistlikke maju – pruuni terrasiitkrohviga, akende ees poolikud kardinad nagu haiglas. Seal asus ka piirkondlik raamatukogu. Kooli juurest hargnesid samuti mõned punktid – jäätiseputka üle Marxi puiestee, viiekordsete panelkade vahel, Mööblimaja, kus me peale tunde söömas käisime – teisel korrusel oli pesueht söökla, mille nimi oli Mööblimaja kohvik. Kolmnurgas asus ka juurviljapood, pikk soolikas madal hoone, täis kartuleid, kapsaid ja peete ning sügishooajal ka pirakaid magusaid arbuuse, mida ma kangelaslikult linna teise otsa kandsin. 90ndatel tehti juurviljapoest saun-baar või baarsaun, hirmus ja ohtlik asutus, ning Mööblimaja ees varitsesid transporditeenust osutavate kaubikute vuntsilised juhid.
Ühed mu tuttavad olid oma elamise Mähe kanti seadnud, resideerisid vanemate suvilas. Peatus asus võpsiku vahel, üle kraavi viis purre, edasi oli aga lodumaa ja täitsa metsik mülgas. Linn nazõvajetsa. Suvilas joodi viina. Muidugi oli ka püstipime, ainult mõnes üksikus onnis vilkus tuluke nagu peredvižniku maalil.
Buss number 40 jäi kandvaks teljeks ka peale kooli. Viis mu erinevat elupaika asusid tema trassi lähistel ja nii on mul tulnud põhjalikult tutvuda ka Nisu, Maisi, Ehte, Kolde puiestee, Kari ja mitmesuguste teiste peatustega. Nende juurde kuuluvad lahutamatult putkad ehk kioskid – kunagi müüdi neis kultuuriajakirju, ajalehti ja postmarke, aga kanges kapitalismuses veeti putkasid kohale uskumatu hulk ja nad kauplesid kõige muuga samuti – söögi- ja joogipoolisega, ikka oli saada paari sorti odekolonni ja luitunud pappkarpides küpsiseid, üldiselt vist kõike eluks vajalikku – metsikuid mäesuurusi tuliroosasid tiigreid väikelastele, dinosauruste komplekte, igat masti ralliautosid, kõiksuguseid juuksekumme, klipse-klõpse, klambreid, kamme, harju, juuksevärve, ninarätikuid, žiletiteri, deodorante, kindaid, sukki-sokke, kätekreeme, mängukaarte, ristsõnu, kirjatarbeid, karastusjooke, maiustusi, bussipileteid, sigarette, liivavorme, pesupulbrit, saapapaelu, tulirelvi (mängu) – ausõna, nii palju asju ei suuda isegi mina meelde jätta, kui taoliste putkade sortiment pakkus. Nende imeasjade jõllitamisega võis kuitahes pika bussivahe ära sisustada. Üks kõige veidrama nodiga kauplev putka paiknes pealtnäha asustamata piirkonnas – no mitte asustamata, aga otse mere ääres, ainult suvel oli peatuses võib-olla natuke rahvast, kui inimesed ennast Stromkalt koju sättisid, 3/4 aastast aga tegi buss seal lihtsalt puhtast igavusest oma uksi lahti nagu haigutades ja pani jälle ruttu kinni, sest peale tulla ega maha minna ei tahtnud keegi. Aga putka oli avatud ja tema vitriinis lebas 1001 imevidinat.
Muidugi on autolinlasel hoopis teistsugused maamärgid. Tema teab une pealt, kuhu saab tasuta ja turvaliselt oma auto parkida, tal on meelisparklad ja parkimismajad, ta teab, et igal aastal maalitakse valged triibud natuke kitsamalt, teab äärekivisid ja muid lõkse. Nad räägiksid ehk tanklatest ja pesulatest ja kus on hea ülevaatust teha. Igaühe jaoks on linnas omad kohad. Kellele kohvikud, kellele kõrtsid, mõni teab alati, mis Maximas soodus on ja kus poes suhkur kõige vähem maksab. Või risti vastupidi, kust saab kõige kallimat suhkrut, kohvi, konjakit ja sigarillosid. Kus on kõige suurem taarasaak. Kust saab „parim enne“ toitu. Kust saab mehi ja kust saab naisi. Teab keegi seda üldse?
Võiks ju nüüd nuriseda, et miks ikka mingi minevikujutt, et kuidas oli. Et enne oli nii ja nüüd on teisiti. Näiteks ma tean sündinud tallinlasi, nooremat rahvast, kes ei tunne sugugi vanalinna. Üks ütles mulle, et oskab minna Balti jaamast Raekoja platsi ja sealt Viru keskusesse, aga muidu eksib ära ja midagi ei tea. Nähtusele on ju lihtne seletus. Mis asja on inimesel vanalinna, kus on ainumalt villaseid vatte ja merevaiku müüvad poekesed ja hiidkallid restoranid, igaühe ukse ees kostümeeritud sisseviskaja? Jäägu minust rääkimata sotsiaalsed jutud, et linnas justkui ei olegi mingit ühist ruumi kõigi jaoks, ainult need vastikud kaubanduskeskused – ma ei hakka oma närve selle peale raiskama. Jah, mul on tunne, et enamikul inimestest pole linnast sooja ega külma, nad elavad ja liiguvad väga kindlaid, muutumatuid teid mööda. Võib-olla see on getostumine, aga mitte ilmtingimata selline, et lasnamäelane pole elus kesklinnas käinud, vaid selline vaimne. Aga see jutt on nii triviaalne, et ma jumala eest ei viitsi. Et tööle-koju-poodi või kooli-koju-trenni või koju-arsti juurde-poodi või kõrtsi-koju-poodi või koju-teatrisse-kinno-näitusele-külla.
Aga see, mis su ümber on, hakkab ikka kuidagi külge. Ajaleheputkadega linnas on päriselt teistsugune õhkkond kui odekolonniputkadega linnas. Neid asju, mis määravad linna näo ja selle, kuidas seal ennast tunda, elada ja olla – neid on ju mustmiljon! Millised prügikastid, kas neid ülepea on? On nad uppi löödud, prügi tänaval? Kas kioski alumiiniumist ribikardinad on musta spreiga grafitit täis lastud? Mida sa näed oma bussiputka külje peal üleelusuurusel reklaamil? Odavat Konsumi sealiha? Luksusparfüümi? Ja tegelikult ei saa öelda, et üks linn on parem kui teine või et nii on õigem, sest linn näitab välja täpipealt seda, kuidas asjalood parasjagu on. Mis majandus, mis võim. Kellel on raha. Mida peetakse prestiižseks, mida ägedaks, mis on out. On avalik ja salajane linn. Head ja halvad asjad. Ja väga suures mõõdus tavalist, kõige tavalisemat elu.
Saab ju üldse miski korda minna ja midagi tähendada ainult siis, kui oled temaga palju kokku puutunud. Sellepärast on vana ikka armsam kui uus, olgu too kui tahes ilus. Vana on kodune. Ja sellepärast ei mõista ma eriti ka reisimist – eks ole ju mujal niisamuti majad, tänavad, teatrid ja kirikud, peatused ja prügikastid. Ainult et need ei tähenda midagi. (Kaameleid tahaks küll näha ja kõrbe. Väikekodanlane mõistab ju ainult eksootikat.)
Mäletan, et kunagi igiammu käisime Stromka kandis korterit vaatamas. (Ühel nõrkushetkel oli Ellen korra mõttes nõus oma maja korteri vastu vahetama. Tollal ju müüa ei saanud midagi. Lehte pandi ilmselt taoline kuulutus: „Maja Meriväljal vahetada korteriga Tallinnas“.) See oli käik maailma otsa. Väike kahetoaline teise korruse kubrik, aknast vaade tuulisele merele ja raagus puudele. Pärast selle elamise nägemist maeti majavahetusmõte igaveseks maha. Sest ka meri ei olnud seal õige meri, vaid vesi-vaenlasenahk.
Kui ma hilisemas elus ise sealkandis elasin ja üks mu sõbrannadest peaaegu samas majas või kusagil väga lähedal asus, siis muutus see kant tükkis venelaste ja vaesusega mu elu osaks ega tekitanud mingit erilist kõhedust. Võisin rahumeeli käredas pakases ja öises pimeduses švipsispäi paneelikate vahel kodutee leida.
Sest bussid enam ei käinud ja peatuses oli ainult trobikond külmetavaid tuvisid.