Taltsutamatud roomlased keskajal

Kogumiku „Gesta Romanorum“ kummalised lood on suurepärane võimalus tutvuda keskaja inimese eluolu ning mõttemaailmaga.

MEELIS FRIEDENTHAL

Eesti kirjanike liidu tõlkijate sektsioon andis võimaluse 2018. aastal noorte tõlkijate võistluse raames esmakordselt võistelda ilukirjandusliku ladinakeelse teksti tõlkimisel. Selleks valiti üks lugu hiliskeskaegsest anonüümsest jutukogumikust „Roomlaste teod“ („Gesta Romanorum“). Pärast võistlust tekkis toimetajatel ja tõlkijatel mõte eestindada veel lugusid, mille tulemus ilmus 2019. aasta Loomingu Raamatukogus (nr 38–40). Marju Lepajõe mälestusele pühendatud raamat on kuuldavasti juba läbi müüdud, mis tundub ka täiesti loomulikuna. Nimelt leidub nende keskaegsete lugude seas hulganisti selliseid, mis on olnud eeskujuks kuulsatele autoritele, alates Boccacciost, lõpetades Geoffrey Chauceri ja Shakespeare’iga. Need lood ei ole seda juhuslikult: tegemist on tõesti üllatavate, kohati kummaliste, isegi jaburate ja mõnikord ka õudsete juttudega. Lugusid on võluritest ja intsestist, lohedest ja armastusest, rüütlitest ja neitsidest. Võib tekkida küsimus: mis eesmärgil keskajal selliseid lugusid jutustati ja miks need üldse kirja pandi?

Jutlustaja abivahend

Siin tasub tähele panna, et „Roomlaste tegude“ jutud koosnevad enamasti kahest osast: loost endast ja selle moraalist. Mitmed uurijad on seisukohal, et just moraal on nende juttude juures kõige olulisem. Nimelt on tõenäoline, et loo valikukriteerium oli just võimalus selle abil selgitada mõnd ideed või õpetust. Teiste sõnadega: lugusid on kokku otsitud, kirja pandud ja ilmselt ka muudetud vastavalt vajadusele ja võimalusele kasutada neid moraaliallegooriana, kõige laiemalt öeldes – abivahenditena jutluste ettevalmistamisel.

Selline lähenemine ei ole kristlikus kontekstis ebatavaline. Juba uues testamendis kasutab Jeesus näitelugusid ja annab neile edaspidi allegoorilise tõlgenduse, rääkides näiteks sinepi­ivakesest ja sellest kasvavast taimest ning võrreldes seda taevariigiga. Mõistagi on just see hilisem allegooriline tõlgendus loo jutustamise tegelik põhjus, lugu ise pidi äratama tähelepanu ja tekitama küsimuse.

Tõlgendamise traditsioon jutluste puhul jätkub ning III sajandil areneb välja teksti tähendustasandi kolmene eristus: tähttäheline arusaamine (ehk kehaline), hingeline ja vaimne. Tekstikohta ei ole võimalik mõista ilma kõiki kolme arvesse võtmata. Nii näiteks kiidab Augustinus IV sajandi lõpus Ambrosiuse ringis rakendatavat pühakirjatõlgendust, mis lahendab vastuolud ning ületab mõningate piibli tekstikohtadele iseloomuliku kohmakuse. Teisisõnu, keha on see, mida me kõigepealt näeme, aga me peame selle juurest liikuma hinge ja vaimu poole. Kõrgkeskajal areneb niisugusest figuratiivsest tõlgendamisest välja arusaam neljakordsest piibli mõttest, aga seda meetodit rakendati ka teiste tekstide puhul.

Jutlustel on kristlikus traditsioonis oluline koht: nende eesmärk on õpetada ja äratada tähelepanu, illustreerida. Teatud mõttes olid jutlused sellel ajal massiteabevahend, aga inimesed otsisid sealt ka meelelahutust, uut informatsiooni. Nii näiteks olid just kirikud ja vaimulikud need, kes olid pikka aega kohustatud edastama rahvale ka riiklikke teateid, sest pärast jutlust, aga ka selle ajal sai korraga paljudele inimestele teate edasi anda, mis oleks muidu olnud väga tülikas. Pealegi, paljud inimesed ei oleks osanud väljapandud teadet üldse lugedagi. XII sajandil ei jutlustatud enam ainult pühapäeviti, vaid ka teistel päevadel nädala sees. Leidub isegi ametlikke hoiatusi, et jutlusi ei tohiks pidada liiga sageli. Muidugi tähendab see seda, et kui manitsetakse midagi tegemast, siis just seda tegelikult tehti. Jutlusi ei peetud mitte ainult jumalateenistusega seoses, vaid ka eraldi jumalateenistusest, mõnikord mitte ka kirikus, vaid surnuaedades ja linnaväljakutel. Jutlustajate ümber kogunesid tohutud rahvahulgad. Nii võime lugeda, et Pisa Jordanus jutlustas XIV sajandil neli kuni viis korda päevas ning et ta ei peaks jutlustamist niisama katkestama, toodi talle kantslisse värskenduseks vahepeal juua ja süüa.

„Gesta Romanorum“ ehk „Roomlaste teod“ sai tõenäoliselt alguse XIV sajandil Rooma autoritelt jutlustamiseks sobivate lugude kogumisest. Selle väga erinevad käsikirjaversioonid levisid laialt. Pildil lehekülg Ülem-Švaabimaalt pärit käsikirjast („Donaueschingen 145“, u 1452).

Just selles kontekstis tuleb vaadata ka „Roomlaste tegusid“, mis saab ilmselt alguse Rooma autoritelt jutlustamiseks sobivate lugude kogumisest. Muu hulgas aitab selline tekkelugu seletada ka väga erinevaid käsikirjaversioone, laia levikut ja tekstide autorite teatud ükskõiksust ajaloolise täpsuse suhtes. On väga sobiv, et lugude valiku eestinduse puhul on olemas teatav parallelism nende tekkelooga. Nimelt on noored tõlkijad Anni Arukask, Marilyn Fridolin, Marten Teemant, Tuuli Triin Truusalu ja Martin Uudevald ning neid juhendanud, aga ka ise tõlkimisel kaasa teinud Kristi Viiding ja Maria-Kristiina Lotman tõlkinud lugusid küll koos, aga valinud need oma maitse järgi ning lisanud ka oma tõlke-eelistusi. Kollektiivne tõlke­protsess sobib hiilgavalt kollektiivse tegevuse tagajärjel tekkinud raamatu puhul. Muidugi ei olnud võimalik tõlkida kõiki „Roomlaste tegude“ kaanonisse kuuluvaid lugusid ning moraal on tõlgitud enamasti vaid kokkuvõtvalt – vastasel juhul ei oleks raamat lihtsalt enam tellijate postkasti mahtunud.

Konkurents kuulaja pärast

„Roomlaste tegude“ tekkeajaks peetakse XIV sajandit, mil Euroopas olid juba toimunud suured muutused nii intellektuaalses kui ka religioosses sfääris, s.t olid tekkinud hereetilised liikumised, mida varakeskajal Euroopas tegelikult peaaegu üldse ei olnud. Teatavaks vastureaktsiooniks hereetilistele liikumistele kujunesid XIII sajandi jooksul välja uued kerjusmungaordud. Nii hereetiliste liikumiste kui ka uute mungaordude üks eesmärke oli jõuda rahvale lähemale – ja selle peamiseks tööriistaks oli mõistagi sõna. See tähendab, tekib konkurents kuulaja pärast.

Kui varakeskajal oli jutlus eelkõige homiilia vormis, s.t kujutas endast kirjakoha seletust ja kommentaari, ning oli sageli mõeldud pigem kleerikutest kuulajatele (või munkadele kloostrites), siis XII sajandil kujunes jutlus keerulisemaks: pühakirja kommenteeriti ja laiendati omakorda muude lugudega ja kuulajateks olid suuresti ilmikud. Ilmikud ei pruukinud olla üldse kirjaoskajad ning neile oli vaja seega esitada ka teistsuguseid lugusid, kust nad oma küsimustele paremini vastuse said. Kui varakeskaja jutlused võisid olla sageli ladinakeelsed (vastavalt adressaadile), siis XII sajandil olid jutlused rahvakeelsed.

See tõi kaasa suurenenud nõudluse jutlustajate, aga ka jutlustamise abivahendite järele. Nii kurdab anonüümne kommentaator XIII sajandil: „Mõned valivad [jutlustajateks] lobisejaid, nagu talumehed kõrtsides teevad suure lobiseja kõige ülemaks, nagu advokaadid, kes on nagu Egiptuse kärnkonnad, olles üldse mitte haritud jumalikus teaduses. Niisiis piiskop, kes selliseid toetab, ütleb: piisab, kui oskab rääkida seadustest, õpib ka küllalt hästi jutlustama, kui ostab poogna jutlusega mõnelt Pariisi raamatukaupmehelt.“

Siin tuleb kõigepealt tähelepanu pöörata asjaolule, et mitte igaüks ei võinud jutlustada, vaid seda said teha vaid piiskopid ja piiskopi eriloaga isikud. Ühtlasi loeme lõigust, et piiskopid ei pruukinudki alati neid lube välja jagades väga ranged olla.

Just seetõttu oli murranguline dominiiklaste ehk jutlustajavendade ordu rajamine. Selle kohta küsinud paavst Innocentius III: „Kes on see mees, kes tahab asutada ordu, mis koosneb eranditult piiskoppidest?“* Tähendab, olla dominiiklane (või frantsisklane) tähendas automaatselt õigust jutlustada, mis oli väga suur privileeg.

Võib üsna kindlalt arvata, et „Gesta Romanorum“ oli just üks sellistest tekstidest, mille sai raamatukaupmehelt osta, et kasutada seda jutlustamisel. Need tekstid olid käsikirjades sageli kokku köidetud teiste jutlustamise abivahenditega ja organiseeritud ka moraali temaatika alusel gruppidesse, et jutlustaja leiaks sobivad näited hõlpsasti üles.

Sel ajal tekkisid mitmed nn exempla-kogumikud, kust inspiratsiooni ja huvitavaid lugusid leida. Muidugi ei olnud niisugustes kogumikes vaid põnevad lood, vaid leidus ka kogumikke, kus tutvustatakse uusi teadussaavutusi, inimese anatoomiat (näiteks kirjeldatakse silma ehitust ja pakutakse võimalusi allegooriaks), aga kogumikke on ka geograafia ja zooloogia alalt. Niisiis, kõige üldisemalt saab „Roomlaste tegude“ kohta öelda, et tegemist on exempla-kogumikuga ehk lugudega, mida sai kasutada kuulajate tähelepanu haaramisel. Kinnituse, et tähelepanu haaramise peale mõeldi, saab ka Gregorius Suurelt, kes mainib, et „on palju neid, kes hakkavad taevariiki armastama exemplum’ite, mitte manitsuste tõttu“.

Oluline oli inimene mingi looga kaasa haarata ning kuigi „Roomlaste tegude“ lood on nime poolest dateeritavad justkui Rooma aega, siis lugudes on selgelt tegemist keskaegsete inimeste eluoluga, millega oli kõigil kuulajatel lihtne end samastada. Need on sarnased ka pühakute elulugudega, kus iga episood teenib mingisugust suuremat eesmärki, on mõeldud vaimse arengu või kurjuse võitmise illustreerimiseks. Keskajal on üha levinum, et pühakud tegelevad lausa triviaalsete muredega, mis on aga just jutluse kuulajatele arusaadavad. Näiteks kuulus lugu, kuidas püha Benedictus tõi imeväel järve põhjast üles talumehe võsanoa. Jacques le Goff on lugu tõlgendanud nii, et kuna tegemist oli nii pimeda ajaga, peeti metallist tera tagasitoomist pühakuvääriliseks teoks. Sama hästi võib siin aga asi olla selles, et tegemist oli lihtsalt olukorraga, mis oli kuulajatele-lugejatele tuttav ja teada. „Roomlaste tegude“ lugudes võib märgata ka kriitilist suhtumist rikkusesse, mis võib samuti olla seotud potentsiaalsete kuulajate varandusliku seisuga. Neis lugudes peegelduvad kuulajate eluhoiakud ja küsimused.

Loomingu Raamatukogus ilmunud lugude valik on niisiis suurepärane võimalus tutvuda keskaegse inimese eluolu ning mõttemaailmaga, ma arvan, et palju parem kui populaarteaduslikud ülevaated. Lisaks sellele saab „Roomlaste tegude“ järgi teada, kust pärinevad nii mõnegi kirjandusteose ideed. Mulle näib, et materjali jagub siin ka tuleviku tarbeks.

Artikkel põhineb 1. veebruaril Tartus „Roomlaste tegude“ esitlusel peetud ettekandel.

* Simon Tugwell, Early Dominicans. Selected Writings. Paulist Press, 1982, lk 14.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht