Tapeet nimega Elu

Kivastiku romaani „Taevatrepp“ lugemine on nagu koos jutuka onuga fotoalbumi lehitsemine – tolmukihi alla mattunu ärkab vürtsikate detailide toel hetkeks ellu.

JOONAS OJAP

Nostalgiline kollaaž raamatukaanel lubab lugeja otse roki kuldaega tagasi lennutada. Kaane sisekülg, mis meenutab mälestustes kolletunud nõukaaegset tapeedimustrit, iseloomustab teose keskmes lapsepõlve, kus oma tõelise elu saabumist oodatakse, aga isegi paremini. Nagu selgub intervjuust autoriga, on ka raamatukaanel tegelikult ajastuomane tapeet – ammune Zenitiga tehtud ülesvõte ühe autori rokilembese sõbra toaseinast.* Need, kes ootavad rokilikku meeletust ja bravuuri, peavad siiski teose pettumusega kõrvale heitma. Selgub, et Mart Kivastik vaatab romaanis „Taevatrepp“ elule hoopis avarama pilguga, kui raamatukaas arvata lubab.

Teosest leiame keskealise peategelase nimega Uu, kes alles õpib harjuma mõttega, et kõik tähtsad otsused on juba langetatud, ning otsib vaheldust ja väljapääsu. Erinevalt eesti filmi ja vahel ka kirjanduse standardist pole see keskealine mees eksinud eksistentsifilosoofia tumedatesse nurgatagustesse. Peategelane ei vaeva end elu, surma ja kõigega. Ta seisab silmitsi elufilosoofia tõeliste proovikividega: kas eelarvestaja töö on see, mida ta on teha tahtnud, ning kas talle piisab truust naisest ja truust Volkswagen Golfist või tasuks ka kontorikepp ära proovida? Tülpimusele vaatamata on Kivastiku hoiak maailma suhtes heatahtlikult mõistev. Keskea murede ja rõõmude kirjeldus „Taevatrepis“ vahendab teatavat ellusuhtumist, mis on omane inimesele, kes on piisavalt kaua elanud, et endale oma hedonism ja enesearmastus andeks anda.

Mart Kivastiku hoiak maailma suhtes on heatahtlikult mõistev.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Vananemist on romaanis kirjeldatud elu poeesia suhtes piisavalt ignorantselt ning heas mõttes fantaasiavaeselt, nii et hilise keskea puine reaalsus saab nukralt käegakatsutavaks. Ometi pole tegemist melanhoolse kogemusega, kuna edasi lugema kutsuvaid mõttekrutskeid on üle lehekülgede pillutud hulganisti. Lugeja lõbustamise ambitsioonile vaatamata ei saa aga kuidagi öelda, nagu poleks tegemist tõsise raamatuga – nalja autor oma tegelaste üle ei tee. Aeg ja elu möödumine on tõsised teemad! Muigama paneb ainult see, kuidas oma elu elatakse. Nõnda loksub lugu mänguliselt elu traagika ja kergemeelse lõbususe vahepeal. Mis lõpuks peale jääb, on lugeja otsustada.

Kui on läbitud romaani esimene osa, mis võib tekitada hirmuunenägusid, kus hambad suust kukuvad, tuleb välja, et väljapääs on olemas (midagi on sellel kõigel pistmist James Webbi teleskoobiga ja asjaoluga, et aega ei ole tegelikult olemas). Peategelane hakkab elama paralleelelu oma varases teismeeas. Pääsemiseks on teoses tarvis vaid jalgrattaga sõita – kindlasti käed lahti, muidu ei loe. Selles on juba iseenesest midagi veenvat: kui vaid kõik keskealised nii palju jalgrattaga sõidaksid, võiks keskeakriisi ehk rõugete kombel võidetud haiguste nimekirja lisada.

Taevatrepis“ aga ei ole lapsepõlv mingi soe ja helge unelm, nagu kehva mäluga vanainimesed seda kujutama kipuvad. Vaheldus on see küll, jah, kuid 1970ndatesse sattunud noort Uud painavad seal omad probleemid, mis on kohati keskea mugavatest muredest tõsisemadki. Kohutav on olla üks tähtsusetu laps, kes pole veel jõudnud eladagi: ei oska veel suitsetada ega ole meie kultuuri tüvitekstis „Avameelselt abielust“ leheküljel 59 kirjeldatut katsetanud – ja alt laienevaid pükse tal ka ei ole. Kuidas üldse olla sellisena normaalne inimene?

Tõtt-öelda on asi tõsisem kui lihtsalt argimure. Peategelase vana ja noore elu paralleelse kirjeldamise tõttu varastab autor ka nooruse ainukese tõelise lohutuse, et „kõik on veel ees“. „Taevatrepis“ on vaid äraelatud ja veel elamata elu, mis on ühtmoodi nukrameelne perspektiiv. Need sulanduvad lugeja peas elutervikuks, nii et lõpuks jääb mulje, et ilma „alt laienevateta“ noormees 1975. aastal on olemuslikult samane tänapäeva Volkswagen Golfi omanikuga, kuigi kahtlen, kas selline mõte on kuulunud autori kavatsuste hulka.

Uu noorusea kirjeldused tunduvad oma detailsuses sügavalt autobiograafilised. Mõningad tähelepanekud on lausa liiga üksikasjalikud uskumaks, nagu poleks sel autori elukogemusega mingit pistmist. Teoses ilmneb lühiproosa kalduvus siiraid pildikesi maalida. See teeb raamatu lugemisest elamuse, mis kompenseerib seotud süžee puudumise. „Taevatrepi“ lugemine on nagu koos jutuka onuga fotoalbumi lehitsemine – tolmukihi alla mattunu ärkab vürtsikate detailide toel hetkeks ellu.

Uu vägagi elava karakteriga on autor saavutanud selle, mida eesti kirjanduses (olgu autobiograafilises või ilukirjanduses) tihti ei kohta, nimelt ENSVs elatud elu ja nooruse autentsena tunduva kirjelduse. Kivastik on loobunud mis tahes võimalustest näidata möödunud aega kui ideoloogilise müüri taha suletut või juba oma teistsuguse argielu tõttu õõvastavat või naljakat. „Taevatrepis“ ei ole mitte midagi ka ilustatud: miilits ähvardab peksa anda ja seaduse osas võib vaid okupatsiooni lõppemisele loota, kuid noor Uu ei ole selle olukorra ohver. Ilmselt seetõttu, et Uu elu keerleb ümber asjade, mis olid talle tõeliselt olulised: Lee Cooperi teksad, rokkmuusika vinüülid ja Jenkki näts. See teeb mineviku usutavamaks kui ajalooliste teoste hiljem lisatud paatos. Uul on vedanud autoriga, kes pole teda kujutades situatsioonist distantseerunud, vaid hoopis olulise tüki iseennast temasse pannud. On tunda isegi autori tunnustavat tooni, et selline ajastu ja noormees kunagi olemas on olnud – ja kui laiad püksid ja hea jalgratas tal veel olid! Kakles koguni oma vennaga, kui too jättis ratta vedelema.

Tähtsatest asjadest rääkides ei saa mööda minna muusika rollist romaanis. Pean tunnistama, et siin on raske midagi põhjapanevat öelda. Minu muusikamaitse on kujunenud keset 00ndatel internetis arenenud igamehe-kultuuritööstust ega kata XXI sajandile eelnevast suurt midagi. Palad, millele romaanist viite leidsin, kuulasin läbi. Uu siiras sigavaimustus äratab sümpaatiat, mida narkolembesed kokku kuivanud rokipeerud pole suutnud teha.

Maitse üle ma vaidlema ei hakka, küll aga leian, et kirjanduse võimalused muusikatunnetust edasi anda on väga kitsad. Helidest sünnib muusika kuulaja peas. Nõnda võib kunagi vaimustanud ja elule helitausta loonud teismeea muusika olla igal põlvkonnal isemoodi, kuid sõnadesse panduna tunduda ikkagi väga ühetaolisena. Võimalik, et need, kes toonast rokkmuusikat tunnevad, näevad selles aspektis midagi Uu puhul omapärast. Minu silmis jääb tema muusikahuvi eristamatuks nende noorte omast, kes õhtuti Emajõe ääres helendava kõlari ümber mõminaräpi saatel tuules õõtsuvad.

Taevatrepi“ keskne voorus seisneb selles, et tegemist on ilusa elamusega. Kõhklen, kas lisada „ei millegi rohkema ega vähemaga“, kuid igal juhul on autor lihtsuse ja iluga valinud ühe eluterviku tabamiseks õiged vahendid.

* https://kultuur.err.ee/983886/video-mart-kivastik-esitles-taevatreppi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht