Tarantlihammustus

Dekadents on Pärsia kirjandusklassiku Sadeq Hedayati juttudes kui ravim. Lugeja saab nuusutada tõelist traditsiooni, mis siis, et põhiliselt selle jäänuste ja allakäigu demonstreerimise kaudu.

PAAVO MATSIN

Alkeemik Matthias Erbinäus von Brandau on 1620. aasta paiku kirjeldanud teoses „Univerzal-Medizin“ (ilmus 1689) üht tõesti aset leidnud pidusööki vanas Praha õukonnas, mis lõppes ühele osalejale tarantlihammustusega. Ta sedastab kõigepealt pidusaalis sädeleva kristalli, marmori ja maagilised sümbolid seintel, lauda ehib hulk vääriskive, põrandad ja pingid on aga üleni kaetud lilledega: rooside, liiliate ja spetsiaalselt aretatud siniste tulpidega. Kutsututele näidatakse hakatuseks veidi keemia abil tehtavat kunsti, kus draakon sööb ära lõvi, kes pistab aga nahka draakoni südame ja tuleb ta surnud kehast välja tugevamana kui varem (lõvi on siin filosoofide kivi sümbol). Keset söögilauda on mehaaniline inimese pea, mis ütleb (XVII sajandil olid niisugused asjad väga populaarsed) hetkel, kui külalised võtavad istet: „Initium sapientiae timor Domini“ („Issanda kartus on tarkuse algus“)¹. Edasi pakutakse imesuppi roosiveest, kaneelist, sidrunimahlast ja lahustatud korallidest, mis ilmselt jällegi tähistavad lahustatud filosoofilist kivi. Supile järgneb veel palju kurioosseid roogi nii taime-, linnu- kui ka loomamaailmast, näiteks neljajalgne kana kuskilt Böömi talust ja isegi lendkalad. Uhke õhtu lõpetavad puuviljad: nii suured viinamarjad, et inimene vaevalt jõuab neid tõsta, seejärel Aadama õun ja viimaks Soodomast pärinev õun, mis on täidetud tuhaga. Kui aga pidusöögi lõpul saabuvad ruumi kolm juhuslikku sissetungijat, antakse ühele neist maitsta tarantli hammustust, misjärel ta hakkab tantsima (see pidavat aitama mürgi vastu).²

Iraani morbiidse dekadendi Sadeq Hedayati juttudes on inimeste eksistentsiaalsed horisondid löödud kõikuma, nagu oleks neidki hammustanud mõni mürgine madu või ämblik. Kolmandas eesti keelde jõudnud meistriteoses „Lunastust lootes“ demonstreerib autor valdavalt isikuid, kes on jäänud puruneva traditsiooni hammasrataste vahele – olgu see siis šiiitlus, millesse Hedayat kriitiliselt suhtus, või sala­pärane zoroastrism, tulekummardamine – ning peavad oma tavaliselt lühikeseks ja õnnetuks jääva elu mööda saatma ebaloomulikult tantsides. Näiteks arvab keegi, et tunneb tänaval ära oma islamilikult kaetud naise, annab sellele kõrvakiilu ning saab seejärel võõra naise käperdamise eest ihunuhtluse („Ḥāǧī Murād“). Või siis langeb kvartali kõige kõvemale lööma- ja elumehele kaela raske kohustus hakata ühe perekonna testamenditäitjaks ning tema maine käib alla („Dāš Ākol“). Veelgi lootusetumad on aga juhtumid, kus ollakse juba sünnipäraselt „tarantlist hammustatud“, nii et normaalne elu ei tule kõne alla: nõnda tutvume süfiliitiku vigase pojaga, keda naised põlgavad ja kes lõpuks leiab lohutust vaid ühest surnud loomast („Küürselg Taavet“), või inetuna sündinud tütarlapsega, kes end ilusa õe abielludes uputab („Ābji Ḵānum“). Üks kummaline naine, kelle juurest mees põgeneb, jätab ise lõpuks maha oma lapse ja läheb kaasa uue mehega, kellelt loodab saada piitsa nagu oma mehe käest („Naine, kes oma mehe ära kaotas“).

Hedayati dekadents ilmneb kõigis käesoleva kogu juttudes. Tänapäeva lugejale on need ehk liigagi rasked ja halastamatud. Enamasti naiivsetesse psühholoogilistesse probleemidesse ja totakatesse emotsioonidesse süveneva nüüdiskirjandusega harjunud lugejat, kes ikkagi eeldab ja otsib maailmast mingisugustki peidetud progressi või sotsiaalset õiglust, võivad need lood jahmatada, sest lootus paremale tulevikule puudub Hedayati lugudes täielikult. Peavalu valmistab neis laguneva traditsiooni kõrval ju ka modernne maailm. Näiteks on jutus „Mannekeen eesriide taga“ lääneliku hariduse saanud kurb ja rõhutud mees armunud mannekeennukku ning tapab lõpuks oma pruudikandidaadi, kes üritab nukku jäljendada. Väga reljeefselt ja naturalistlikult kujutatakse siin inimese lõplikku allakäiku ja allajäämist kõigele ümbritsevale.

Kummalisel kombel võib aga Hedayati religioonikriitika mõjuda ta tõenäolisele taotlusele vastupidi. Juttudes, kus liigutakse siinpoolsetest olmeõudustest sujuvalt teispoolsuses ootavate metafüüsilisemate õudusteni, ilmneb küll kõige ehedamal kujul traditsiooni degeneratsioon evola­likus tähenduses, kuid mitte ainult. Kui Spengler rääkis allakäigust pluraalselt, siis Julius Evola kasutas vaid kahte kategooriat: moodne maailm ja traditsiooni maailm.³ Hedayati religioonikriitika puhul leidub neis päästvaid õhuauke. Näiteks eristub tema eelmises eesti keeles ilmunud jutukogus „Kolm veretilka“ lugu „Tulekummardaja“, kus prantsuse orientalist Flandin elab läbi müstilise kogemuse zoroastrismi pühakojas ja tunneb ennastki tulekummardajana.⁴ Lugeja saab ju siin imelise müstilise kirjelduse läbi veidi oma dekadentsist vaevatud hingele palsamit määrida, saab nuusutada natuke tõelist traditsiooni, mis siis, et põhiliselt selle jäänuste ja allakäigu demonstreerimise kaudu. Religioonikriitiline kirjanik paneb küll peategelase Flandini viimaks kahtlema ning vabandust paluma sõbra ees, kellele ta oma müstilisest kogemusest oli rääkinud („Ehk oli see lihtsalt mingi inimlik nõrkushoog või vajakajäämine!“), kuid lugejatena oleme sellest kogemusest juba osa saanud.

Nii et Hedayati lood võivad olla oma lootusetuses küll väga õõvastavad, kuid on siiski õpetlikud-ravivad! Jutu „Surnupalve“ peategelane, habras naine, on surnud ja viidud zoroastrismis kasutusel laibatorni: „Zarbānu kõrval lösutas päikeselõõsas kõrbenud kohvipruuni värvi koolnu: silmad pealuust välja nokitud, hallid habemetüükad, lõhkikistud kõht. [—] Lagunenud surnukehade püdel, kõrbenud või kärbunud liha haises teravalt ja lämmatavalt, see lehk segunes hellalt hoovavate õhtuste õhuvoogudega. Valged küütlevad kondid helkisid kuupaistel: kolbad, keder- ja sääreluud, lahtitulnud ribikondid; kokkupressitud hambad ja pingsalt rusikasse surutud kämblad andsid tunnistust viimaste eluhetkede valust ja piinast“ (lk 89-90). Teised variolendid soovitavad naisel jätta palvetamine, sest teispoolsuses pole mingit lootust – surmajärgsus on sama piinarikas kui elu. Tegelikult isegi jubedam, sest midagi teha enam ei saa: joodik istub lihtsalt tühja korvpudeli juures ning ahnitseja põrnitseb oma varandust kõrvalt. Maapealne õudne elu näib variolenditele nagu muinasjutt, võrreldes lõputu passimisega iseenda laiba kõrval. Kõik lihtsalt konutavad laibatornis, kuulavad öösiti hüäänide ulgumist ja jälgivad päeval raipekotkaid, kes nende kehast tükke kisuvad. Leinajad ei täida oma kohustusi. Keegi ei tea, mis lõpuks saab.

Ometi võib öelda, et Hedayat, iraani geniaalne dekadent, kes tegi lõpuks suitsiidi, on tabanud ikkagi kümnesse. Religiooni totaalset allakäiku näinud inimene saab nüüd tema teoseid lugedes rahulikult mõtiskleda selle üle, miks kõik nii on läinud. Eriti soovitan „Surnupalvet“ ja teisi jutustusi lugeda ateistidel. See, kes Hedayati teoseid ei loe, võib olla teispoolsuses igaveseks mõistetud kirjaniku kinnise raamatu kõrvale konutama …

Võib küsida, kas Hedayatil ei ole tõesti mitte kellelegi mingit lunastust varuks. Ehk ikka on, ka laibatornis ei konuta ju variolendeid väga palju, ilmselt on nad siis ikkagi edasi liikunud. Pigem peabki Hedayati maailmas ilmselt kaasa tundma siiajäänutele, võltsleinajatele ja igasugustele pärandi pärast kaklejatele. Nemad on tõelised raisakotkad kujundlikus tähenduses, linnud teevad seevastu ausalt oma söömistööd, nagu ilmneb jutus „Raisakotkad“. Selles jutus pöördub surnud mees mullasena ja surilinas kalmistult tagasi, sest oli saanud siiski vaid ajurabanduse, ja ehmatab põhjalikult ära oma naised, kes on vahepeal vihaste tarantlitena jätkanud kogu elu kestnud kaklust. Teisal näitab Hedayat inimese allakäiku ka pealtnäha veatute ja kõige eeskujulikumate puhul: jutus „Lunastust lootes“ saabub pühasse linna Karbalāsse mitu palverändurit teadmisega, et nad saavad andeks isegi palverännu ajal tehtud tapatöö …

Mida siis teha, kui tarantel hammustab? Üks võimalus on mürgi mõju vähendamiseks tantsida, nagu seda tegi Praha õukonna pidusöögile tunginu. Teine variant oleks kasutada mõnd kummalist salvi, näiteks kunagist Paracelsuse nn relvasalvi, mida kanti kuulu järgi relvadele, mitte haavadele! Selle koostiseks oli inimaju ja -rasv, vihmaussid, veri ja mitmesugused õlid. Ehk sobiks selline salv ka tarantlitele? Või salvame ikkagi siin elus end ise? Seega, soovitan Hedayati jutte lugeda.

1 Psalm 111:10.

2 Vt Vladimír Karpenko, Matthias Erbinäus von Brandau (von Brandow), Alchemy between Reality and Phantasy. Rmt: Alchemy and Rudolf II. Artefactum, 2016, lk 418.

3 Julius Evola, The Path of Cinnabar. An Intellectual Autobiography of Julius Evola. Tlk Sergio Knipe. Arktos Media Limited, 2010, lk 136.

4 Sadeq Hedayat, Kolm veretilka. Jutustusi ja novelle. Tlk Üllar Peterson. TLÜ Kirjastus, 2020, lk 318.