Tartu kui algus ja lõpp

Mihkel Mutt

„Prima vista” festivali avakõne Üks mind kõige enam lummanud lauseid on pärit ilmutusraamatust, kus vägev ingel ütleb salapärased sõnad: „... ja aega ei saa enam olema”. Kas see peaks tähendama, et siis on ainult paljas ruum – ilma ajata? Ja miks ingel ütleb, et „aega ei saa enam olema”, aga mitte näiteks, et „ruumi ei saa enam olema”? Puht-füüsikaliselt peaksid mõlemad olema ühevõrra võimalikud. Aga näe, ju on nende tähenduskaal erinev. Aja seiskumise sooviga seondub enamasti midagi positiivset. Kuigi see midagi ei kuulu enam aja enda juurde. Fausti „kaunis hetk, sa viibi veel” ei tähenda tühja aja seiskumist, selles hetkes leidub midagi, mis toimub ruumis. Selle ajahetke ruum on nii kaunis, et paneb tahtma, et see kestaks igavesti. Mis võiks olla sellise soovi vaste ruumilises dimensioonis? Harva olen kuulnud õhkamissoovi, et ruum kaoks. Pigem vastupidi: levinuim ruumitaju muutus orgastilisel või ekstaatilisel hetkel on vist see, et inimene tunneb end maailmakõiksusega ühtsena, ta lahustub ruumis. Tema ise kaob, aga mitte ruum. Aja aeglustumine või seiskumine ühes tema ümber klompunud ruumiga on teatud liiki seisund. See võib olla niihästi olmelis-füüsiline kui ka abstraktne-metafüüsiline. Teoloogid on näiteks arutlenud, kas põrgu on rohkem koht või seisund. Kas seal on konksud ja väävlijärved või on „kuidagi peenemalt”. Sama võiksime küsida paradiisi kohta: kas seal on neitsite hordid nagu moslemitel või õndsus kujul, mille mõistmiseks meil napib võimeid?

Siit pean suunduma lapsepõlve juurde. Nimelt, kuigi aeg lapsepõlves ei seisa päriselt paigal, voolab see siiski väga aeglaselt. Samas kõlab üks kõige äraleierdatumaid ütlusi, et me oleme kõik pärit oma lapsepõlvest, oma lapsepõlvest nagu kusagilt kaugelt maalt. Kui juba maalt, siis on see kindlasti ruumiga seotud. Maal on ikka palju ruumi! Lapsepõlv ongi suuresti seisund, mõnele ka põrgu, mõnele paradiis.

Mille poolest on lapsepõlv teiste eluetappidega võrreldes eriline? Inimese elukäik kujuneb tema enda tahtmiste ja väliste võimaluste pingeväljas. Aga mitte alati ühevõrra, vahel oleme rohkem iseenda peremehed. Lapsepõlves sõltume alles suuresti teistest, mida sünnihetkele lähemal, seda rohkem. Me pole siis subjekt, vaid objekt. Me ei saa veel valida. Veel enam – me ei tule selle pealegi, et valik on üldse olemas. Lapsena oleme suuremalt jaolt kõik väiksed Marcuse ühedimensioonilised inimesed.

Aga ükskord algab aega, kui silmad lähevad lahti, tekib eneseteadvus ja inimene saab aru, et tal on valikuvõimalus. Mis siis? Väga lihtsustades: osale inimestest sobib see keskkond, kuhu ta on sündinud, osale mitte.

Kellele sobib, jaatavad seda ka edaspidi uue ja selgema pilguga ning kiidavad seda nagu Jehoova, nähes, et see hea on. Teised saavad ahastusega aru, et „see pole üldse see”. Sest mina ei ole see, kelleks minu sünniümbruskond tahab mind vormida. Ma tahan muud, sest ma ise olen muu.

Ma muidugi liialdan natuke, väites, et kogu inimese edasine elu on seisukohavõtt või suhestumine oma lapsepõlvega – selle esmaantusega, kuhu meid on paisatud. Aga üks inimest kandvaid hoovusi on see küll. Sellega suhestumine võib võtta protesti kuju, aga võib olla ka vaikne kangekaelne kogu elu kestev vastupanu.

Vahemärkusena. Nietzsche ütleb küll, et „saadakse selleks, mis ollakse”. Ainult et sel juhul – mis on see „ollakse”? Kas see esmaantus, millena-kellena veedetakse ebateadlik aeg, lapseiga, või hoopis see olemine, mis tekib endast teadlikukssaamisel?

Minnes nüüd konkreetsemaks, küsigem, mis on see, mille vastu võib olla ja mida ehk tahetakse oma elus ringi teha? Mõnda asja ei saa inimene kunagi muuta ega valida: sünniaega, rahvust, bioloogilisi vanemaid, mõnd asja veel. Mõnda aga saab valida ja muuta. Näiteks oma sotsiaalset seisundit, religiooni, organismi omadusi jne, tänapäeval isegi ju sugu. Üks kõige levinumaid viise teha oma „algseisundi” vigade parandus on seotud ruumilise ümberpaiknemise, endale sobiva keskkonna valimisega.

See pole midagi uut. Maailmas on alati olnud migrante. Kusagil on ikka paremad teenimisvõimalused. Ubi bene ibi patria. Põgenetakse sõja ning tagakiusamise eest. Kellele meeldib mõni kliimavööde, kellel on mustlasveri. Tänapäeval on palju inimesi, kes lihtsalt elavad kusagil mujal ega esita endale seoses sellega mingeid küsimusi. Näeme järjekordselt, kuidas inimajalugu on vabaduste suurenemise ajalugu. Käesoleval juhul siis vabanemine sunnismaisusest. Vanasti elas ja suri enamik inimesi seal, kus sündis. Tänapäeval on ümberpaiknemisest saanud pigem reegel kui erand, ainuüksi sellepärast, kui paljud asuvad maalt linna.

Mind huvitavad praegu need inimesed, kelle asukohamuutuse määravad eelkõige nende hingeseisund, vaimne taglastus ja seesmised rütmid, armastus mingi kultuurilise miljöö vastu. Säärased on valikkodumaalased, mõne maanurga, linna või ka linnajao elanikud, kes valivad endale ruumi. Paljud neist valiksid võimaluse korral tõenäoselt ka aja, mil elada. See on aga keerulisem, permanentse stiilipeo panemine nõuab palju raha.

Siit ma jõuangi Tartu juurde. Eestis on vähemalt kaks väljakujunenud paigaidentiteediga linna. Seetõttu on, kus ka inimene poleks Eestis sündinud, tal on võimalik täiskasvanuks saades valida, kumb talle sobib. Mõned suurimad Tartu vaimu kandjad ei ole sünnilt tartlased, vaid on tulnud siia täiskasvanuks saamise lävel või hiljemgi. Aga seda kindlamad nad oma valikus tavaliselt on. Nii nagu teadlik usku astumine on sageli produktiivsem kui sellesse passiivne sündimine, nii on ka valikkodumaalane sageli patriootlikum kui „pärismaalane”. Tema puhul on tegemist aktiivse tundega. Kui oled armastuse valinud, siis hakkad kohe ka aitama ja talitama selle nimel.

Eesti oludes on säärane valikuvõimalus suur õnn ja luksus ning seda tuleks säilitada. Seoses sellega mõtlen, kas on ikka hea, kui ehitatakse see maantee kolme- või neljarealiseks. Nii nagu iga etenduse puhul toimub publiku hulgas tervikuna lamenemine madalama ühisnimetaja suunas, nii pole kahtlust, mis suunas toimuks kahe linna ülitiheda läbikäimise korral nivoode ühtlustumine. Mõlemalt poolt võetakse üle halvim, ja see jääbki. Tõsi, tänapäeval kulgevad mõjud natuke teisiti kui vanasti. Ei tea, mitu sõidurada peaks küll olema maanteel, et ta saaks ainsama lairiba vastu.

Kes jõuaks ammendada Tartu ja Tallinna üle arutlemist! Praegu rõhutaksin ainult, et aeg kulgeb Tartus teistmoodi. Ja et see on lahutamatu tema ruumidest. Kuigi mitte ühtemoodi. Et aeg kulgeb teisiti Karlovas ja Supilinnas, selleks on omad põhjused. Et aeg kulgeb teisiti ka ülikoolis ja mõnes siinses teises vaimukloostris, vaatamata sellele, et seal võidakse teha maailmatasemel teadust – selleks on jälle omad põhjused. Ent kõikidel neil erinevatel põhjustel on ka ühisosa, mille tõttu võiksimegi arutleda, kas Tartu on rohkem koht või seisund.

Paljude loovisikute suhe oma lapsepõlvega on ambivalentne. Ühtpidi nad tahavad välja ja vabaks, õppida kõike tundma, katsetada uute variantidega. Samas nad tunnetavad, et just seotus oma lapsepõlve, oma juurtega on tihti see pinnas, millest nad kunstnikuna toituvad. Ükskõik, kas see, mis nad sealt saanud, on negatiivse või positiivse laenguga ja kas nad oma loominguga räägivad selle najal ja kaudu millegi vastu või poolt, teadlikult või ebateadlikult – ikkagi ei saa nad sellest üle ega ümber. Kui õigus oli Baudelaire’il: iga väiksemgi lapsepõlves läbi elatud detail võib hiljem saada suure kunstiteose aluseks. Olen ainult mõelnud, kas sellest ei tulene päripidiselt, et kui saad vanaks, olgu elamused ükskõik kui suured, kukkugu või taevas alla, kunstiks ei saa sellest enam miski, kui, siis aforismikeseks.

Ühe oma esimestest juttudest, mis ilmus aastal 1979, puänteerisin lausega: „Me oleme kõik pärit oma lapsepõlvest, oma lapsepõlvest nagu kusagilt kaugelt linnast”. See oli trots, mäss, künism, tahtmine ära panna, mis kõik veel, aga kindlasti ei mõelnud ma siis Tartut, kust olin kolm aastat varem ära kolinud. Pigem oli mu objektiks linn kui sümbol, kui vastandus maale, agrikultuurile. Ent nüüd, mida aeg edasi, seda vähem oskan teha vahet oma lapsepõlvel kui seisundil ja Tartul kui seisundil. Metafoorid jooksevad kokku, ajad ja ruumid loksuvad üle ääre ja segunevad.

Tartu ei olnud muidugi ainult minu, vaid kogu Eesti lapsepõlv. Koos kõige sellest tulenevaga. Mati Hint kirjutas 1997. aastal kuldsed sõnad: „Eesti algas Tartust”. Söandaksin lisada, et võib-olla ta ka ükskord lõpeb sinna. Kui ta muidugi peaks lõppema!