Tartu saar

Mille poolest erines suureks saamine Nõukogude Eestis ja Norra kuningriigis? Kõige ja mitte millegi poolest.

PILLE-RIIN LARM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Paljud, kes 40. eluaasta paiku on sattunud lugema mõnd oma lapsepõlvepäevikut või koolikirjandit, on ilmselt kogenud hämmingut, kohates seal iseennast justkui teist inimest. Nii võõraks on jäänud kunagine mõtteviis. Samal ajal rõõmustab, märgates laps-endas juba vilksatamas paremat osa praegusest iseendast – võimalik ka, et see ei ole aastatega kaotsi läinud. Kujunemist mõjutanud seigad ja inimesed on ühtäkki nagu peo peal.

Kristalliseerunud hetki ja äratundmist ootasin ka kahest hiljuti ilmunud lapsepõlveraamatutust: Juhan Voolaiu jõmpsikamälestused „Tartu 1971–1983“ ja Øyvind Rangøy lapsepõlvefragmendid „Oled ikka veel see poiss“. Kuna autorid on peaaegu eakaaslased ning nende raamatud käsitlevad sama perioodi, ahvatlevad need ühtlasi endid kõrvutama. Voolaiu mälestuste epitsenter asub Tartus Riia mäel, praeguse uuskasutus­keskuse poe hoones ja hoovis ning Rangøy on pärit omanimeliselt Norra väikesaarelt. Mille poolest erines suureks saamine Nõukogude Eestis ja Norra kuningriigis?

Kõige ja mitte millegi poolest. Voolaid ja Rangøy on küll üles kasvanud täiesti vastandlikus keskkonnas erineva riigikorra all: totalitaarne ühiskond vs. vaba lääs, meie mõistes suure linna süda vs. kõigest 500 meetrit lai ja pikkuselt veelgi tagasihoidlikum maismaatükk, umbne sisemaa vs. ookeani värav, suhteline jõukus vs. kasinad olud, loodusteadlase vaated vs. laste ristimine ja õhtupalve … kuid neid ühendab teatav perifeeriakogemus. Mõlemad paigad on olnud maailmast eraldatud, olgu siis sõjalennuvälja või looduslike takistuste tõttu – ei Tartusse ega Rangøyle ole hõlbus kohale saada, saati sealt liikuma. Paradoksaalselt näib, et Voolaiu teadlasest isa pääses raudse eesriide kiuste välismaale hõlpsamini kui Rangøy isa, kes mitte ainult ei saa seda endale ilmselt lubada, vaid kellega on lahti ka midagi ebamäärast ja murettekitavat. Suveniire toob Rangøy kaldale hoopis meri.

Rangøy saar Norras.

Erakogu

Ka poiste lapsepõlves leidub kokkulangevust: mõlemad kasvavad koos ema-isa ja õe või vennaga, tunnevad rõõmu perega veedetud pühadest ja väljasõitudest, mõlemad on ajastule iseloomulikult palju õues ning uitavad sõprade seltsis poolmetsikult ringi, vaatavad lastesaateid ja loevad. Mõlemad püüavad raadioga kaugeid signaale ja tajuvad seeläbi universumi ühtsust. Tundub, et kunagise poisipõlve juurde kuuluvad ka veidrad juukselõikused ning bensiiniga mängimine. Suurem õnnetus jäi siiski juhtumata. Ebamugavatest seikadest võib mõlemas raamatus esile tuua hoopis kiusajad ja liputajad, ka koolis ei taha kumbki laps hästi kohaneda. Ühiskonnas toimuva üle ei ole poistel põhjust oma pead eriti vaevata, mis ongi ilmselt rahuaja lapsepõlvele iseloomulik, kuni Voolaid kirjeldab ühtäkki 1981. aasta vene keele tunni algust: „„Brežnev on surnud,“ lausus õpetaja. „Kohe võib alata sõda.““ Laps-Rangøy päevikus irduvad muudest sündmustest sissekanded: „1991. 17. jaanuar. Puhkeb Lahesõda. Kuningas Olav sureb täna õhtul umbes 11 paiku. 1991. 18. jaanuar. Meid saadetakse kuningas Olavi surma tõttu koolist koju pärast mälestussõnu.“ Ajaloo kulgu liigendanud daatumid ei pruugi siiski kujuneda murdepunktideks üksikinimese elus – nii Voolaiu kui ka Rangøy poisipõli näib lõppevat hoopis siis, kui nad on otsustanud lahkuda senisest harjumus­pärasest keskkonnast.

Kirjutamiseks on kumbki autor valinud oma metoodika. „Mälestustega on kaks võimalust – sa kas tähendad need üles või need surevad koos sinuga,“ alustab Voolaid oma raamatut. Tema on mõistagi otsustanud võimalikult palju üles tähendada, lisaks on kaasanud ema-isa, majanaabrite jt mälestusi. Ilukirjanduslikult ei ole ta oma sõnul „materjali“ sekkunud. Kohati meenutab tulemus seetõttu kuhjamist: märksõnade kaupa kirjeldatakse liigagi paljusid esemeid ja nähtusi, sageli takerdutakse detailidesse, näiteks hõlmab enam kui seitse lehekülge Voolaiu lemmiklaulude loetelu. Mida on õigupoolest tahetud kirjutada? Fookus ei ole selgelt ei Tartul, ei konkreetsel lapsepõlvel.

Tartu linnavaade. Elamu Riia 11, allkorrusel toidukauplus Tartu ja lastekauplus Noorus. 6. I 1960. Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum, TM F 248:11.

muis.ee

Rangøy raamatus on mälufragmentidest tehtud valik, needki vähesed on kõigest liigselt puhastatud nagu klooriga keedetud haigruskelett, sõnastus taotluslikult lüüriline. (Raamatut võib, muide, lugeda kui Rangøy luulekogu „Sisikond“ lahtikirjutust.) Teose sissejuhatuses kirjeldatud unenägu annab võtme: põlevas raamatukogus on hävinud ainult tühised või kahjulikud teosed, kõik tähtis on alles. Ja tõepoolest, talletatud fragmentidel näib isiksuse kujunemises olevat suur osa. Võtame näiteks joodikute teema. Sellal kui üks autor fikseerib tüütu nähtuse, kirjutab teine sõbraliku kirja „armsale Iverile“. Tõsi, suhtumist võib mõjutada joodikute hulk ja üldine hoiak nende suhtes: Voolaiu kodumaja hoovis asuva taarapunkti ümber lämiseti ja urineeriti kambakesi, seevastu kui Norra väikesaarele sattus vaid üks õnnetu isend, kes targu hoiatas lapsi samasuguse saatuse eest. Võimalik, et ka lindude-mutukate kujutamise puhul märkame kultuurierinevust, mitte isiksuse omapära: sellal kui ühes raamatus loeme linnukeste haudadele püstitatud ristidest ja lauset „kui kord oled näinud areneva linnu kontuure selles, mis peaks tainaks saama, ei ole sa enam sama inimene“, tapetakse teises külmavereliselt hiiri ja lastakse tuvi pihta nool. Tõsi, ehmatus oma purustusjõust ja hirm teha haiget on mõlemal poisil siiski ühine ja küllap universaalne.

Tartu-raamatule ei tule siiski kasuks ülelibisemine hallutsinatsioonist, et laps on jõe ääres tapnud vanainimese. See motiiv jääb painama ka lugejat. Autor justkui kardab oma alateadvust ja peidab selle humoorikate kirjelduste kuhja alla. Kui ei ole aga julgust iseendasse kaevuda, on mõjusa teose asemel tulemuseks pigem Facebooki-grupp „Nostalgiline Tartu“.

Lõpetuseks mõni sõna Tartu linnakirjaniku stipendiumi kohta. Tänavu anti see välja viiendat korda, linnakirjanik 2021 on Juhan Voolaid. Võib-olla oleks nüüd paras aeg korraldajatel üle vaadata stipendiumiga kaasnevad kohustused, mida kuuldavasti on nii palju, et kirjutamiseks enam aega ei jää. Loodan, et Voolaiul jääb – annet ju on. Samuti tasub mõelda, mil määral peaks lähtuma kandidaatide tegevusplaanist ja mil määral nende juba ilmunud teostest. Keda nähakse publikuna, kas pelgalt tartlasi, kogu Eesti lugejaskonda või kirjanduslinnade võrgustiku rahvast? Missugusel sõnal on selle ameti puhul õigupoolest rõhk: „Tartu“, „linn“ või „kirjanik“?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht