Tavapärased erijuhtumid

2021. aastal laste ja noorte tarvis eesti keelde vahendatud kirjandus on temaatika poolest avar.

KRISTA KUMBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Hea laste- ja noorteraamatu määratlemisel eeldatakse muu hulgas, et teos arendab empaatiat, näitab, kui mitmekülgne on maailm, sisendab elujulgust ja -rõõmu ning kutsub kaasa mõtlema ja arutlema. Nimetatud kvaliteedinäitajad ei ole üksnes Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel kirjas, vaid iga hea lastekirjanik püüdleb priitahtlikult nende poole sooviga last kasvamisel toetada, kui vaja, lohutada ja aidata keerulist maailma mõista. Seesugustest kaalutlustest lähtuvalt on autorid altid kirjeldama mitmesuguseid erijuhtumeid ning mulluses tõlkekirjanduse valikuski hakkas see silma kõigi kolme vanuseastme puhul.

Eelmisel aastal ilmus tõlkekirjandust 610 nimetust, 21 raamatut rohkem kui tunamullu. Nende hulgas oli 377 aimeraamatut, 16 vähem kui eelmisel aastal. Ilukirjanduslikke tõlkeraamatuid avaldati 233, mida on 37 nimetust rohkem kui tunamullu. Kasv tuli proosaraamatute arvelt. Arvukalt on tõlgitud lähinaabrite, eriti Põhjamaade kirjandust, samuti muu Euroopa teoseid. Eksootilised juhukülalised on seekord Pakistani, Taiwani, Jaapani, Türgi ja Hiina lasteraamatud. Keelte seas annab tooni inglise keel, olgu see Suurbritannia, Ühendriikide, Austraalia või muu maa autori emakeel või mängigu vahendaja rolli.

Eriliselt käsitletud vanad teemad

Mitmed mullu ilmunud juturaamatud on pühendatud varjamatult lapse emotsioonidele ja käitumisele ehk sellele, kuidas oma tunnetega hakkama saada. Need on mõeldud nooremale astmele ja abiks eeskätt lapsevanemale ja ka lasteaiaõpetajale. Neli Anna Lángi raamatut pajatavad sellest, kuidas õpetada draakon ütlema tere, aitäh, palun ja vabandust. Jutukogumik „Lugusid headusest“, Anna Milbourne’i „Ma olen (peaaegu) alati hea“ ja Jelena Uljeva „Väikesed lood suurtest tunnetest. Arendame emotsionaalset intellekti“ on samuti suunatud – jah, ehk tõesti vaimse tervise alusmüüri laduma. Peidetud kasvatuslik iva on Katri Kirkkopelto autoriraamatus „Popi pahur päev“. Mullu hakkas ilmuma Mo Willemsi notsu ja elevandi tõlkesari. Nendes on kesksel kohal naljakad ja elulised olukorrad. Näiteks „Kas ma pean oma jäätist jagama?“ juhib lapse kahevaheloleku ja äparduse kaudu mõistliku lahenduseni.

Eriliselt käsitletud vana teema leiab J. K. Rowlingu „Jõulupõrsast“ (tlk Peep Ilmet ja Kaisa Kaer). Pealtnäha tavaline kaotsiläinud mänguasja lugu ja pealekauba jõulujutt, aga oldagu valmis enamaks. Kirjanik on võtnud kanda esemete eestkõneleja rolli. Asjadest üleküllastunud (ka laste) maailmas ei ole neil enam väärtust, mänguasjad on hõlpsasti asendatavad. Kirjanik on loonud kaotsi läinud asjadele teravmeelse ja süsteemse maailma, kus kõik on veel võimalik – nii tagasipöördumine kui ka hukk. Jacki lemmikkaisukas läheb kaotsi, talle tuuakse uus samasugune, aga poiss on omale truu ja suundub jõuluööl otsingutele. Selgub, et peale esemete võivad kaotsi minna hääl, lootus, uhkus, õnn, auahnus, põhimõtted, ilu – isikustatud ja reljeefse karakteriga varustatud mõisted. See on sügav arutlusainet pakkuv muinaslugu kiindumusest, isetusest, ohvrimeelsusest ja truudusest.

Tõlgitud luulekogu on iseenesestki erijuhtum, aga kui omamaine lasteluulepõld on söötis, eks tule siis vili sisse vedada. Läti luuletaja Ieva Flamingo „Kärarikas klass“ (tlk Contra) pole teps mitte mudilastele, ikka juba staažikatele koolilastele. Jutuks on nüüdsed teemad, nagu ühismeedia ja nutisõltuvus, koolipinged, kiusamine, vaesus, erivajadus jne. Autor kasutab vaheldumisi lõpp­riimilist vormi ja vabavärssi, raamatu lõpus õhutatakse ka lugejat suhtuma luuletamisse loomingulise vabadusega. Mõnele luuletusele on lisatud küsimused ja mõtlemisülesanded, mille üle õpetajal võib päris hea meel olla. Teise läti autori Arno Jundze kunstmuinasjutt „Krääbu töllu Tsips“ (tlk Hannes Korjus) erineb teistest lasteraamatutest oma keelekasutuse poolest ja trügib lastekirjanduse lihtsustumise peavoolule uhkelt vastassuunas. Paras pähkel tõlkijale! Kokkuvõtlikult: lugu räägib kogemata juhtunud kosmoselennust.

Et lapsest kasvaks avatud meeltega inimene, on vaja juba varakult teada anda, et kõik, mis erineb tavapärasest, ei pruugi olla taunitav ega kardetav. Marco Viale autoriraamat „Siniste huntide linn“ (tlk Eda Ahi) äratas kuulmismälus Peeter Tooma hääle laulmas laulu „Väiksed kastid linnaserval“. Siniste huntide linnas on kõik ühtemoodi ja ettearvatav, kuni linna saabub punane hunt ja selgub, et saab ka teisiti ning see „teisiti“ on tore – ei vaenu, ei vastuolusid. Pisut boheemlaslikkust protestantliku töökultuuri sekka ei tee sugugi paha.

Tavapärasest erinevat eluviisi kirjeldab Tomi Kontio raamatus „Koer nimega Kass“ (tlk Jan Kaus). See on Kassi-nimelise koera minajutustus, siiras, lapsesuine ja -meelne. Kodutu koer ja kodutu mees leiavad teineteist ning koos on parem – lausa hea. Autor ei peida lapse eest elu karmimaid tahke. Raamatus on veel üks tegelane, Helsingi linn.

Üksildased erilised lapsed

Mitte üksnes eluviis, vaid ka inimene võib olla n-ö erijuhtum. Tundeehe ja hariv on Austraalia kirjaniku Sally Harrise „Topelt-Felix“ (tlk Jüri Kolk). See raamat laseb vaadata, mis toimub autisti peas, milliste tunnete käes ta heitleb. Puutume argielus kokku kõikvõimalike spektrihäiretega lastega, kelle tavapärasest erinev käitumine võib tekitada võõristust ja pahameelt, sest me ei saa aru, miks nad nii teevad. Autistile on tema tegevus aga põhjendatud, enda meelest ta isegi hoolib teistest. Autor näitab, et psühholoog saab mingi piirini aidata, aga edasi peab laps ise vaeva nägema, et oma sundmõtteid taltsutada ja toimetada nii, nagu on ühiskonnas sobilik.

Kuidas läheb aga lapsel, kes koolis kohe üldse hakkama ei saa? Prantsuse kirjaniku Anna Gavalda „35 kilo lootust“ (tlk Indrek Koff) on humoorikas ja eneseirooniline minajutustus. Kaanel on märkus „noorteromaan“. Romaani kohta on teos ikka üliõhuke, aga sobib ehk just niisugustele lugejatele nagu peategelane ise. Võimalik, et see poiss on düslektik ja düsgraaf, kuid kindlasti ei ole ta rumal ega pahatahtlik. Ta näeb õppimisega kurja vaeva, saab vanematelt sugeda, vanaisa küll toetab poissi, aga ikkagi ei jää midagi külge. Seevastu on ta väga osavate käetega, meisterdab, parandab asju ja täiustab neid. Raamat julgustab ja osutab võimalustele, ainult ise ei tohi olla „lödi nagu vihmauss jõusaalis“.

Mis siis, kui oled jäetud iseenese hooleks? Belgia autori Bart Moeyaerti „Tänapäeval on kõigi nimi Sorry“ (tlk Kerti Tergem) peategelane, 12aastane Bianca on oma perekonnale suletud raamat. Ta elab koos ema ja vennaga, isal on uus pere. Ema nimetab tütre käitumist taltsutamatuks, lugejale jätab Bianca aga vaikse varju mulje. Kas tegemist on teismelise plõksimisega või on lapsel mõni diagnoositav käitumisprobleem? Põgusalt mainitakse tema „päris kooli minekut“. Kas tema hädade põhjus on rahuldamata tunnustus- ja tähelepanuvajadus, sest südamehaige vend nõuab rohkem ema hoolt? Kas elab laps ehk liialt oma lemmikseriaalis? Lõpus jääb arusaamatuks, miks leiab ta äkki sisemise tasakaalu ja palub kunstipärase kaardiga isa naiselt vabandust. Sellest raamatust (ja lapsest) ei saanud ma sotti.

End üksikuna tundvatest lastest jutustab Anja Portin raamatus „Raadio Popov“ (tlk Triin Tael). Unustatud laste vanemad elavad n-ö oma elu: kes joob, kes töötab, kes ajab äri ja käib pikkades lähetustes. Kirjakandja selgitab, millised on „mittefunktsioneerivad“ lapsed: „Keegi pole talle õpetanud, kuidas leiva peale võid määrida või kingapaelu kinni siduda. Keegi pole viitsinud teda välja viia ja julgustada teda puude või kaljude otsa ronima. Kellelegi pole juba ammu meelde tulnud võtta teda õhtul sülle või panna televiisor kinni, kui seal on alanud film, mis pole laste silmade jaoks sobilik.“ Unustatud laste ohkeid kuulevad õrnakõrvalised ja pakuvad neile tuge.

Vaimne ja füüsiline tervis

Kui lapsel avastatakse raske haigus, siis on sellega toimetulekuks vaja palju hingejõudu. Rob Harrelli „Vidusilm“ (tlk Piret Orav) on lugu poisist, kes saab teada, et tema silmakoopas on vähkkasvaja. Selle saab eemaldada koos silmaga ja pikema aja pärast ootab teda ees ka teisest silmast pimedaksjäämine. Sisule vaatamata on raamat humoorikas, optimistlik ja toetav. Poiss mõistab, et endassetõmbumisest pole vähimatki abi – tuleb elada, tegutseda ja loota. Muide, ülioluline on ka see, missuguste meditsiinitöötajatega tuleb haigel kokku puutuda.

On neidki, kelle saatus ongi elada pimedana. Kuidas nemad hakkama saavad? Sellest räägib Rasa Bugavičute-Pēce raamatus „Poiss, kes nägi pimeduses“ (tlk Contra). Noortekirjanduseks liigituvas teoses jälgitakse pimeda ema-isa lapse elu ja suureks saamist pimedatele ehitatud ühiselamu tüüpi majas.

Laastavast tõvest on juttu mitmes tõlkeraamatus. Jessica Townsendi „Tühikatk“ (tlk Hels Kure) on „Nevermoori“ sarja kolmas raamat. Seal haigestuvad vunderloomad sellisesse tõppe, et muutuvad esialgu ohtlikult metsikuks, seejärel aga ilma mõistuse, kõnevõime ja andeta loomadeks. Kes manipuleerib haigusega ja miks? Kristina Ohlssoni „Zombipalavik“ (tlk Allar Sooneste) on tubli õuduslugu, kuhu on põimitud põduravõitu vanaisa hoole all kasvava poisi mure, et ta antakse võõrastele kasvatada. Hakkab levima haigus, mida kannavad edasi herilased ja millesse nakatunu zombistub. Raamatu lõpus ähvardatakse, et peagi ilmuvad haigused, mida põdevatest inimestest saavad libahundid ja muumiad.

Füüsilise tervise kõrvale on tõusnud olulise ja aktuaalse teemana ka vaimne tervis. Bill Konigsbergi noorteromaan „Sild“ (tlk Ülle Okas) on valgustav raamat neile, kellel pole olnud kokkupuudet ei depressiooni ega enesetapu teemaga, aga kes tahavad mõista. Kohati, eriti depressiooni eri astmete kirjeldamisel, läheb lugu pisut õpikulikuks, vaated noorte tulevikku ei anna palju juurde. Kõik see aga ei varjuta kirjandusteost ennast. Poiss ja tüdruk, kumbki oma probleemidega ummikusse jooksnud, lähevad sillale, et sealt alla hüpata – endalt elu võtta. Aga teise olemasolu justkui segab. Mis siis juhtub? Konigs­berg mängib läbi neli stsenaariumi, kuid on keskendunud pigem sellele, millise hingevaluga peavad edasi elama enesetapja lähedased ja tuttavad, mitte põhjustele, mis on noored enesetapule kannustanud.

Väärkohtlemine mõjutab lapse vaimset tervist, sageli terve elu jooksul. Kimberly Brubaker Bradley „Õed hundid“ (tlk Katrin Kern) on lugu kahest tüdrukust, keda nende ema elukaaslane seksuaalselt ära kasutab. Jutustajaks on noorem õde, õieti veel lapsuke, kes otse arvatava lugeja poole pöördudes oma lugu üles kirjutab, mistõttu räigete üksikasjade ettekujutamine jääb lugeja n-ö rikutuse taseme hooleks. Miks selliseid asju ei märgata, miks ei sekkuta, miks lapsed ise ei räägi, ei põgene? Kõik see on keerulisem, kui kõrvalseisjale paistab.

Mis siis saab, kui elu toob ette päriselt hullumeelse inimese? Kes üldse on hull, kes normaalne? „Kes ei kuule muusikat, see peab tantsijaid hullumeelseteks,“ täheldab saksa kirjanik Dita Zipfel raamatus „Kuidas hullus mulle ilmaelu seletas“ (tlk Piret Pääsuke). Teos algab sellega, et 13aastasel Lucil on vaja Berliini sõiduks raha. Ta näeb kuulutust, kus otsitakse koerajalutajat, ning läheb ühe korteri ukse taha, kus elab pealtnäha püstihull härra Klinge. Tegelikult otsib see jälitamismaania all kannatav ja veidra omailma loonud mees oma retseptide üleskirjutajat. Luci elab talle kaasa, ehkki omalgi muresid küllaga: ema uus koomiliselt new age’i vaimus toimetav kallim ja koolielu. Autor esitab filmilikke vaheklippe minajutustaja kujutletavatest sündmustest.

Tavaliste laste mured

Erijuhtumite kõrval on loomulikult raamatuid, kus räägitakse tavaliste laste tavalisest elust, ehkki nad ise arvavad, et nendega toimuv on erandlik ja et nad ise on erilised hädapätakad. Katie Kirby „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ (tlk Hels Kure) on humoorikas sisevaade eelteismelise argipäeva ja hingellu. Lottie läheb algkoolist põhikooli ja tahab väga sõpru leida. Leiabki, kuid ei oska vahet teha, kes on tõeline sõber, kes võlts. Kas ta isegi oskab vajalikul hetkel olla tõeline sõber? Ta tahab olla nagu teised ja teistele meeldida. Lõpuks tõdevad Lottie ja tema sõber Jessie, et nad on veidrikud – ja see sobib neile.

Lauren McLaughlini „Saada pilte“ (tlk Helen Kalpus) ja Sonia Hartli „See ei ole #armastuslugu“ (tlk Vivika Aleksejev) on noorteraamatud sellest, et ühismeedia on kahe teraga mõõk, millega võib endale ning teistele sügavaid haavu lüüa. Kas säärane asi on erandlik või tavaline, jäägu sihtgrupi otsustada. Esimeses loos saab noormees neiu üle võimu, kuna on uimastanud tolle korgijoogiga ja teinud temast siivutuid fotosid, mida ähvardab ühe pöidlaliigutusega laialt levitada. Teises arvavad neiu ja noormees, et võivad ühismeedias teeselda kuuma paari ja võita sellega endale jälgijaid, laike, au, kuulsust ja raha.

Dementsus pole laste teema seni, kuni armsad vanavanemad hakkavad imelikult käituma. Karin Erlandssoni „Ööekspress“ (tlk Kadri Okas) on fantaasiaküllane lugu, kuidas oma kaotsiläinud lähedastega jälle kokku saada, aga ka vanadusnõtrusest. Vanaema räägib selgushetkedel laselapsele: „Mõnikord kaovad inimesed iseenda juurest ära, kuigi tegelikult ei taha. Sa ju tead, et olen viimasel ajal nii hajameelseks muutunud. Keha on alles, pea aga mitte.“ Sarah Crossani noorteraamatus „Iiris“ (tlk Kristina Uluots) satub kodunt jalga lasknud neiu dementse vanainimese juurde, kes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks. Mugav olukord, kas pole – koht olemiseks-elamiseks piigal kui varnast võtta? Aegamööda sugeneb kaastunne, poolehoid ja mõistmine.

Lasteraamatud enamasti ei lõpe surmaga, aga surma ei vaikita ka maha. Sanna Pelliccioni, Maami Snellmanni ja Kiti Szalai „Hoian sind südames“ (tlk Ave Leek) heidab pilgu Mehhiko surnute mälestamise kombestikule, mis aitab ka soome tüdruk Almat. Jutustamislaad on pigem lohutav kui norutav. Surnute mälestamise päeva rituaalidest leitakse tuge, et olla rõõmus nende mälestuste üle, mis lahkunuga seostuvad. Ray Bradbury „Halloweenipuu“ (tlk Tatjana Peetersoo) avab lugejale põnevõudse kujundirikka seiklusteekonna kaudu selle püha tagamaad ja tähenduse. Surnute püha peetakse omal kombel igal maal ja juba igiammustest aegadest peale. Meie ajal on see devalveerunud pommiks ja kommiks. Rébecca Dautremeri autoriraamatus „Jacominus Gainsborough’ paremad päevad“ (tlk Indrek Koff) on keskseks tegelaseks jänes, aga jutt käib inimese elukaarest selles ajalikus ilmas. Napp, täpne, lohutav ja kaunis lugu.

Surm toob kaasa leina. Üks sisult ja piltidelt kaunimaid raamatuid „Maja, mis ärkas ellu“ pärineb lastekrimi­autorilt Martin Widmarkilt (tlk Kersti Olsson). Vana Larsson elab mälestustes. Tema lapsed on kodust läinud, naine surnud, maja troostitu, lilled aknalaual närtsinud. Isegi kass lasi jalga! Naabripoisi ootamatult antud ülesanne, hooldada puhkusereisi ajal tema taime, muudab vana mehe elu – teda on vaja. Ta hakkab huvi tundma, mis potis kasvama hakkab, leiab endas jõudu kodu korda teha ja kass tuleb ka tagasi.

Igavikulistest teemadest on kantud ka Bettina Obrechti pildiraamat „Ma siis lähen nüüd, ütles Aeg“ (tlk Piret Pääsuke). Miks aeg ära läheb? Aga selle­pärast, et teda tahetakse parajaks teha, raisata, kulutada ja surnuks lüüa. Osavalt tõlgitud keelemänguline lugu mudilastele selgitab ühtlasi ka aja kui niisuguse mõistet ja kulgu. Ajaga sõbraks saanule on aeg alati olemas ja püsib mõnikord koguni paigal!

Üks igikestvaid küsimusi on, mis on õnn. „Õnn on rebane,“ teab Evelina Daciūtė (tlk Tiina Kattel). Huvitav, et just rebased-hundid selgitavad lastele asju, mille seletamisega lapsevanem võib jänni jääda. Tulevad meelde „Väike prints“ ja „Liiva­hundi lood“. Ka selles pildiraamatus annab rebane lapsele nõu, leevendab kurbust ning jagab maailma kohta selgitusi.

Muinaslood suurtele

Eelmisel aastal ilmus tõlkeraamatute seas erandlikult ka romantikavaba imeulmet, nimelt Stephen Kingi „Draakoni silmad“ (tlk Eva Luts). Tegemist on kaasahaarava jutustusega võimuihast, salakavalusest ja intriigidest. Autor on kasutanud jutuvestja stiili selle parimas mõttes ega lahku lugeja kõrvalt: viskab talle huvikonkse, kehutab teda edasi lugema ja kaasa mõtlema, järeldusi tegema. Tõsiseltvõetav muinaslugu noortele ei kõdita üksnes põnevusnärvi, vaid tõstab lugeja argisest kõrgemale. Omalaadne muinasjutukogumik, aga suurtele, on Stanisław Lemi „Robotite muinasjutud“ (tlk Hendrik Lindepuu). Selles on elutarkust, teadust, paradokse ja omalaadset huumorit, kui autor arutleb võimaluse üle asendada inimesed robotitega.

Keskmises vanuseastmes lastele ilmus kaks raamatut, mille võib liigitada maagilise realismi hulka. Need on Pakistani kirjaniku Shandana Minhasi „Kaks poissi, üks karu ja pöörane seiklus“ (tlk Hanneleele Kaldmaa) ning Poola autori Katarzyna Ryrychi „Takjaväli“ (tlk Hendrik Lindepuu). Kes on lugenud mõnd pakistani lasteraamatut ja veel eesti keeles? Tõlgitud on see, muide, inglise keelest ning originaalis on pealkirjaks „Ellujäämisnõuanded hulludele“. Eestikeelne pealkiri ja kaanekujundus ei ütle justkui midagi, sestap ei osanud „Kahest poisist …“ suurt midagi eeldada. Raamat üllatas: see on naljakas, kilduviskav, hoogsate sündmuste ja ootamatute pööretega lugu kahest vennast, kes on perega mägimatkale tulnud ja jäänud maalihke tõttu üksi mägedesse maha. Arukad ja karakteerse käitumise ning kõnepruugiga metsloomad ja -linnud aitavad lastel vanemad leida, koguni dinosaurused tulevad mängu. Raamatu päritolumaa spetsiifika väljendub selles, et teel satutakse sõjaväelaste kätte vangi, samuti n-ö kerjustevabrikusse.

„Takjaväli“ pajatab hooletusse jäänud äärelinna lastest. See pole küll midagi Kopli liinide taolist, kuigi majad on vanad ja elanikud vaesemapoolsed. Kõrghoonetes elavate perede lapsed vaatavad Takjavälja lastele ülevalt alla. Autor on põiminud üheks palmikuks reaalsuse ja muinasjutu. Nõiamajas elab nõid, tema kass aga on pesueht Peemot! Kas dr A. Kula on tõepoolest vampiir? Mis asju nad koos nõiaga ajavad? Kuidas saab pime tüdruk mutiga maa all mängimas käia? Raamat on südamlik, mõistev ja pakub üllatavaid käike.

Rachel Lynn Solomoni noorteromaan „Täna. Õhtul. Homme“ (tlk Greete Kõrvits) on erijuhtum erijuhtumitele keskendatud tõlkekirjanduse hulgas. Üsna kaua on räägitud, et noortele mõeldud raamatutes on alailma kirjeldatud hädasid ja pahesid, et miks ei kirjutata toredatest elutervetest noortest. Nüüd on üks selline raamat lugeja ees. Neil ja Rowan on edukad õpilased, aktiivsed klassivälise tegevuse initsiaatorid, õpilasomavalitsuse liikmed, nende kodus on kõik korras: nad ei ole depressiivsed ega saatuslikust haigusest vaevatud ega vintskle armupiinades. See on vihkamisest-armastuseks-lugu. Raamat on üles ehitatud naistekate formaati järgides. Muide, Rowan peab tulise kaitsekõne naistekatele, mida ta meelsasti loeb ja … tuleb uskuda!

Lõpetuseks tahan tänada meie kirjastajaid ja tõlkijaid, kelle targast valikust sõltub see, mida meie lapsed ja noored peale algupärase kirjanduse veel lugeda saavad.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht