Teadsime, et sm Vseviovi süda ei tuksunud komsomolile

David Vseviovi elulooraamat laseb aimata, kuidas imbus meie ellu argistalinism, mille karakteersed detailid võivad lugejale siiski kaduma minna.

REIN RUUTSOO

David Vseviovi „Elulugu“ kinnitab veel kord tõsiasja, et ajaloolasena võõrastesse maailmadesse süvenemine viib lõpuks ka „oma loo“ jutustamise juurde. Kord omase, aga „kadunud maailma“ taaselustamise soov muutub elukogemuse kasvades üha vastupandamatumaks. Kuid Vseviovi näib motiveerivat mitte ainult väline, vaid ka vaimusilma ja sisekaemusse peidetud maailm. Tundub, et autorit on lapseeast jäänud vaevama lausa hulk traumasid. Need nõuavad pihtimist.

Sõber Freud näib siin jäävat igaveseks abimeheks. Näiteks üleelamised, mis tekitati ettevaatamatult sel moel, et väike David pandi (väärkohtlemine?) istuma hiiglasliku büstiga tädi sülle. Autori lapse­põlvetrauma jäljed elustuvad aina uute inversioonidena, näiteks siis, kui ta leiab bussi kõrvalistmelt korpulentse daami või kui juuksuritädi „väike­mehe“ oma tooli istuma kamandab. Miks on teda aga jäänud kummitama padjale tikitud ahv, isa poolt ukse kõrval hoitud kirves ja mitmed teised mälupildid, jääbki lugejale saladuseks. Mulle heiastub Raskol­nikov? Raamatu teraapiline roll on ilmselt jäänud poolikuks.

Ometi, erinevalt paljudest saatusekaaslastest (ja Emajõe sauna kaaslastest, nagu näiteks Toomas Kall ja Olev Remsu) on Vseviovil jätkunud tahet ja mehisust nüüd juba ka kirjanduslikumas vormis minevikule nö silma vaadata, kadunud maailmu taasluua ja oma traumakoormat kergendada. Vseviovi laadis võib aimata Isaak Babeli, Daniil Harmsi ja veel mitmete vene-juudi autorite jutustamiskultuuri jälgi (mida keegi ära tunneb, see sõltub lugemusest). Kuid eesti kirjanduses vist esmakordselt peegeldunud võimas jutustamistraditsioon on inspireeriv. Ajastu ja olude absurdsus, mille loogikat osundatud püüavad tabada, on suuresti ju üsna sarnane.

Enamik kangelasi on ohvrid

Kalli, eesti huumori (või satiiri?) ühe klassiku kaasamine teose toimetajaks näib olevat õnnestunud valik. Autoripoolne maailmanägemise viis on ilmselt lähedasem Isaak Babelile vaimule (kindlasti on tal veel arvukalt teisi sugulashingi, kuid jäägu sedalaadi detailid kirjandusteadlastele). Kui Harms on kohati halastamatu ja julmgi, siis Vseviovi suhtumine oma kirjanduslike lugude figurantidesse jääb alati pigem Babelile omaselt nukralt kaasatundvaks. Aga mis siis muud ühel humanistil üle jääb. Enamus tema lugude kangelasi on ju ohvrid, silmakirjaliku ja nurjatu aja ohvrid.

Erinevas registris on kirjutatud need lood, mis liituvad teenistusega kuulsusrikkas Nõukogude armees (pakutud elamusi on ükskõik kellel oma eluloost pea võimatu välja visata). Kogetu mõistusevastasus meenutab mõneti ühe teise sõjamehe kogemusi juba ammu hukkunud impeeriumi (Austria-Ungari) armees. Kuid roiskuva impeeriumi varingus ei näe ta tragöödiat. Tragöödiaid kätkevad inimeste saatused. Autorit on need puudutanud lähedalt ja jahmatavas kontsentratsioonis, alates vanavanemate Siberi teekonnast ning lõpetades onu ja onulaste hukkumisega Kloogal.

Ehkki ülesehituslikult on raamat vormistatud autori mälestustena paarist esimesest elunädalast, hargneb teos Vseviovide suguvõsa saatuse ja sõprade nõukogude tegelikkusega kohanemise looks. Näiteks „tänu defitsiitsete kohviubade jaotamisõigusele oli Vollil kaubandus­võrgus palju kasulikke tutvusi, mis võimaldasid tal tulla igal reedel koju kreemirikka tordiga“. Värvikail lugudel „õnnest nõukogude moodi“ ei tulekski lõppu, kui autor võõritusvõtmes nähtud episoodide osalistele ei halastaks. Samas kumab minevikku tähenduslikuks muutvate faktide ja viidatud sündmuste valikus õppinud ajaloolase käekiri (või on see ajaloolaste professionaalne kretinism?). Näiteks Davidi siia maailma tulemise päev muudetakse lausa meisterlikult tähenduslikuks: „Samal päeval sisenesid Hiina kommunistlikud väed Shanghaisse“!

Kalinini kolmandal surma-aastapäeval

Suuremate ja väiksemate lugude üleva raami kujundavad autori elu algust, nn Stalini aega markeerivate võtmetegelaste, meie saatuse peremeeste – seltsimeeste Kalinini, Molotovi jt – meenutamised: „Oma kodu nägin ma esimest korda Mihhail Kalinini kolmandal surma-aastapäeval“. Ivan Mitšurini, Trofim Lõssenko jt täna paraku väheütlevate heeroste nimede jutustusse põimimine kannab võõrituslikku paatost. Need nõukogude panteonis müütilisteks tegelasteks tõstetud šarlatanide imeteod seati polaarlendurite, töökangelaste jt töövõitude kõrval tõendama vene teadlaste ületamatut geniaalsust.

Ajaloolasegi sulega kirja pandut aga on seega põhjust lugeda cum grano salis. Ka tõestisündinud lugude jutustaja jääb pigem (isegi kui aineks on oma perekonna lood) kirjanikuks kui ajaloolaseks. Voolavasse vestmisse haakuvate arvukate tõsieluliste markerite, ajastu püsiparoolide nagu „trotskistid“, „vennasrahvad“, „imperialistid“, „stahhaanovlased“ jne kõrvalt ei leia paraku „kodumaatuid kosmopoliite“. Teiste sõnadega, ehkki Vseviov ei varja, et ta onu naasis juba 1936. aastal esiisade maale, pole autor – nagu tollal seda sõnastati – veel asunud klassipositsioonile ja pole lugejaga „lõpuni siiras“.

Mulle on mällu sööbinud 1967. aasta kevadsuvel koos kursusekaaslase Jaak Olepiga tehtud visiit David Vseviovi tudengierakasse Tammelinnas. Ilma igasuguste n-ö kuritarvitusteta laabunud olengu käigus libises mu pilk seinale kinnitatud maakaardile. Tundsin ära Lähis-Ida kontuurid, Siinai poolsaare, Suessi kanali jne. Ajalootudengi vaate­nurgast polnud selles midagi erilist. Kuid mulle torkasid silma punaste ja valgete lippude rivid ja augud kaardis, mis osutasid, et lippude rivisid oli korra­päraselt ümber paigutatud. Selge! Lippudega oli korteri valdaja tähistanud just puhkenud kuuepäevase sõja rindejoont. Muidugi teadsime juba siis, et sm Vseviovi süda ei tuksunud komsomolile ja veel vähem parteile. Tänaseni vaevab mind aga küsimus, et millise poole võitu TRÜ komsomolikomitee liige ikkagi soovis? Kahjuks ei leidnud ma vastust ka sellest raamatust.

Raamatu kaalukamad eluloolised lõigud jäävadki nappideks. Kohati kinnitavad need Davidi endagi suust juba ka varem pudenenut. Nüüdseks juba poole sajandi eest (see lugu juhtus ülikooli „vana“ kohviku kohvilauas) uuris Eesti elust ja inimestest põhjatuid teadmisi omav professor Ariste: „Vseviov, kas te olete pärit Narvast? Seal elas üks selle­nimeline korsetitegija. Kas ta oli teie sugulane?“. Nagu raamatust kinnitust saab, oli jutt Davidi vanaemast. Teiste sõnadega: autori eluloos on kirjas sedagi, mida võib usaldada.

Omailma panoraamsest taasloomisest loobumisel on muidugi kindlad plussid. Möödanikku valitud seikadeks pihustades suudab autor vältida mitmeid juba kanooniliseks kirjutatud lähiajaloo lõkse. 1949. aasta Eestit, lähedaste inimeste saatusi, kelle „eluilmad“ sõda ja stalinlik kümnend põhjalikult ära rüüstas, ilmutatakse lugejale mitme­kihiliste koodide toel. Raamat näibki toimivat kahte laadi jutustuskihistuste koosmõjus. Ühe moodustavad autobiograafilised, sünnimaailma „tõsielulood“. Teose teine, kirjanduslikum kihistus areneb eepikaks, mis elab eluloopõhistest meenutustest täiesti sõltumatut elu. Kuid ilma viimaseta jääks tõsielulood mitmeti vähem kõnekateks episoodideks.

Raamatu teist kihistust kujundavaisse süžeedesse uute seikade ning pöörete põimimisega avaneb Vseviov kui silmapaistvalt paindlik ja leidlik fabuleerija. Sketšide, novellettide jms n-ö puhta kirjandusega vahelduvad „dokumentaalkaadrid“, st väljavõtted spordivõistluste, sotsialistliku võistluse, kommunistliku lööktöö jne raportid ilmuvad lugeja ette „halva lõpmatusena“. Tänase maailma kodanikule avaneb pilt ilmvõimatust ja arutust tõmblemisest. Kuid nn Stalini aja võimumudelis oli kõikvõimalikel võistlustel, sh ka päris võistlustel (näiteks spordivõistlustel) n-ö pealisfunktsioon. Ühelt poolt pidid nad summutama nõukoguliku reaalsuse – igapäevaselt varitseva terroriohu – ängi. Teisalt tehti absurdsest askeldamisest normaalse elutegevuse ja oma elu sisuka mõtestamispüüu aseaine.

Võistlused, dekaadid, üksteise otsa kuhjuvad kampaaniad, vimplite, au­kirjade jne jagamised pidid looma illusiooni nõukoguliku elu innovaatilisest loomusest ja sotsialismi dünaamilisest võidukäigust. Totra võistluste mänguga sisustati veel vähenegi meile jäänud vaba aeg ja mõttemaailm. Kuid tollases spordivaimustuses leidus ka autentset indu. Karjäärimaadleja lubava tähelennu katkestama pidanud raamatu autori alateadvus (ikkagi Eesti noortetšempion!) leiab nähtavasti Johannes Kotkase, August Englase jt võite meenutades veidigi pidet. Ja samas on tõsi, et näiteks maadlusmatil korda saadetu toitis lõpututest katastroofidest murendatud rahva eneseusku.

Puhtkirjandusliku paralleelmaailma keskme kujundavad valdavalt mitte-eestlased. Eestlased näivad jäävat kontuurselt joonistatud karakteriga nimedeks. Eks me inimestena ju igavavõitu ratsionalistid olemegi. Rämpspropagandast, närusest olmest, naiivsetest uskumustest jne midagi „oma elu“ laadset ehitada püüdvad Vassilid, Aleksandrad, Marfad jt peaksid n-ö objektiivselt võttes olema õnnetud inimesed. Kuid režiim on nende eraelugi pea lõpuni õnnestavalt „koloniseerinud“.

Absurdseidki toimetamisi sidustab lunastav, kõigutamatu usk süsteemi, juba loomupärastatud altruism ja „kangelaslikkus“. Muidugi veab nii mõnigi jutustav seik Vseviovi suu veidi viltu, kuid selles pole pilget. Ja ehkki jutustatud lugudes ei puudu „naljakus”, on naeru allikas kummastuses.

Tütrele nimeks ikka Nadežda

Sündiva võõristuse allikaks on hämmastav endastmõistetavus, millega raamatu kesksete lugude tegelased nõukogulike fiktsioonide maailmas toimetavad. Autori emale (nagu enamikule põliselanikest) jäi selle loogika suuresti käsitamatuks. Iseenesest südamlikud Aleksandrad ei suuda jälle mõista, miks nõukogude laste nimeks võib panna David ja eriti veel sellise imeliku nime nagu Merike! Palatikaaslane Aleksandra ei saa jätta kõigest südamest veenmast Üllet, et pangu tütrele nimeks ikka Nadežda! Ja põhjendus on ammendav ja tõrjumatu korraga: „Nadežda Krupskaja auks!“.

Hannah Arendit parafraseerides võib aimata, kuidas imbus meie ellu n-ö argistalinism. On oht, et sedalaadi karakteersed detailid võivad lugejale jäädagi kättesaamatuks, st kaduma minna. Aga ei sel korral ega mujalgi poleks nähtavasti kasu ka joonealusest selgitusest, et ainsa naisena sovjetlikku panteoni tõstetud Nadežda Krupskaja oli Vladimir Iljitši seaduslik, Basedowi tõve käes kannatav abikaasa. Haigusega liituv silmade lõige inspireerinud Iljitši oma naist hellitavalt Heeringaks kutsuma.

„Esimesed kaks nädalat“ annavad juba sünnitusmaja palati mikromaa­ilmas märku, et koormavalt ambivalentsete suhete muster toidab loomingulisust. Kirjanikule (nagu seegi raamat seda kinnitab) võib mitmete maailmade puute­punktide „elanikuks“ olemisest saada n-ö kullaauk. Muidugi, ilma andeta ei sünni midagi. Asises elus kujundab probleemidega, mida tänane keelekasutus kõnetab väljakutsetena, toimetuleku vaev ja rõõm (korraga!) jutustaja saatuse järgnevaks seitsmekümneks aastaks. Avarduva elumaailma elamisväärsena kooshoidmine võib vahel olla üle jõugi käiv.

Vahel ei jäägi muud üle kui leppida. Kas või siis, kui tuleb tõdeda sedagi, et trammis sõitjaile luulet lugev Juhan Viiding võib osale reisijatest pakkuda ilmutusliku kultuurielamuse ja ülejäänutele jääda lihtsalt „tundmatuks meheks, kes lärmab võõras keeles“.