Teavikutest ja teavitusest

„Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõus püstitatud ideaalide saavutamist takistab muu hulgas asjaolu, et kellelgi ei ole ilmuvast trükisõnast ja selle kvaliteedist ülevaadet.

JAN KAUS

Kuidas portreteerida arengukava? Tegu on dokumendiga, kus kirjeldatakse teatud valdkonna ideaalset olukorda, mistõttu esineb seda sorti kirjatükkides alati lahknevusi reaalsusest (vastasel korral poleks arengukavasid vist vajagi). „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõu kommenteerimine ongi keerulisevõitu, sest ideaalid ja tegelikkus ei saagi kattuda. Aga kui maapealne paradiis ongi ainult konstruktsioon, illusioon, siis ilma selle konstruktsioonita oleks raskem manada silme ette reaalsuse kogu komplekssust. Just elukauguseni ilusalt kõlav ministeeriumidokument annab selgema pildi, millised on ministeeriumi valdkonnas tegelikult need kõige kitsamad, pitsitavamad kohad. Olgu kohe ka täpsustuseks ning eelöeldu pehmendamiseks lisatud, et kõnealuse dokumendi koostajad ei ela kindlasti (ainult) pilvedes, arengukava koostamise ettepanekute hulgast leiab lausa eraldi punkti kultuurivaldkonna „olulisimate probleemide“ kohta, mille hulka arvatakse näiteks loovisikute töötingimused, eestvedajate vähene pealekasv, vajakajäämised kultuuri piirkondlikus kättesaadavuses, koroonapandeemia mõju jne.

Temaatika kihilisuse tõttu keskendun kaheksale kirjandusalasele punktile, mis on üles loetud „Kultuuri arengukava 2021–2030“ eelnõu valdkondlikul teemalehel.¹ Tegelikult märkab juba nende punktide sõnastust analüüsides ideaalide ja reaalsuse ilmselget erinemist. Dokumenti võib lugeda kui nägemust, milline on kirjandusvaldkonna olukord kultuuriministeeriumi vaatenurgast 2030. aastal, s.t enam-vähem kaheksa aasta pärast. Sellest ka huvitav element dokumendi stiilis – kindel kõneviis (nagu ei kirjeldatakski dokumendis mitte ideaale, vaid nende teostumisele järgnenud olukorda). Kindlast kõneviisist hoolimata loodan, et dokumendile oodatakse kaasamõtlemist ka väljaspool ministeeriumi loodud „juhtkomisjoni“ – kuulub selline lootus nüüd pigem ideaal- või reaalkultuuri valda?

Tõstan järgnevalt esile kolm eriti aktuaalse või akuutsena tunduvat kirjakohta ja kommenteerin neid. Pisut meenutab mu käsitluse ülesehitus Sergei Dovlatovi „Kompromissi“, mille iga peatüki alguses esitatakse mõne sündmuse ideaalkultuuriline, avaliku trükisõna jaoks kõlblik variant ja sellele järgneb autori ühtaegu kiretu ja ülevoolavalt humoorikas kirjeldus, kuidas asjad tegelikult olid.*

Lihtne lahendus: kirjandussaade ETVs

Teemalehe kirjandusosa punkt 2 ütleb, et eesti kirjandus „on laialdaselt kättesaadav“. Dokumendis kirjutatakse: „Kuna raamatute tiraažid on languses, on riigi ülesanne tagada kõikidele inimestele juurdepääs kirjandusele“. Kena, nõus. Aga esimese meetmena mainitakse järgnevat: „Riik suurendab raamatukogude teavikute soetamiseks ettenähtud vahendeid“. Soovimata öelda midagi kriitilist raamatukogude rahastamise suurendamise aadressil – pole kahtlust, et raamatukogu on kultuuri püsimise mõttes hindamatu väärtusega koht –, tundub mulle, et ministeeriumil on selles küsimuses üks korralik pimetähn. Kui rääkida kirjanduse kättesaadavusest, ei väljendu ju probleem ainult/ennekõike selles, et inimestel pole raamatukogudes võimalik valida piisava hulga teavikute vahel, vaid selles, et kellelgi pole õigupoolest ülevaadet ilmuvast (ja selle ilmuva kvaliteedist). Lühidalt: küsimus pole niivõrd teavikutes, kuivõrd teavituses. Ja ennekõike avalikus teavituses.

Siinkohal tunnen vajadust panna trükitähtedega kirja üks lihtne lahendus: KIRJANDUSSAADE ETVs! Miks trükitähtedega? Sest kirjatähtedega olen sedasama mõtet juba korduvalt väljendanud. Mulle ei mahu pähe, miks ei kasuta riik televisiooni – mõõdetavat ja efektiivset vahendit kodumaise või laiemalt eestikeelse väärtkirjanduse tutvustamisel. Vastupidi, ETV konkureerib üha selgemalt kommertskanalitega, kuhu kirjandus satub haruharva. Aeg-ajalt tekib tunne: selleks et olla ETV jaoks huvitav kirjanik, on vaja saada enne kas näitlejaks, seltskonnategelaseks või ETV saatejuhiks (olgu rõhutatud, et see on öeldud põhimõtte, mitte isikute kriitikana; samuti ei arva ma, et näitlejad või saatejuhid ei võiks olla kirjanduslikult andekad). Võib-olla tundub selline õiendus ETV vaatenurgast mingil määral ebaõiglane, kuna näiteks kirjandusfestival „HeadRead“, mille tegijate hulka minagi kuulun, on juba aastaid teinud rahvusringhäälingu telekanaliga head koostööd – mis valmistab muidugi rõõmu! Aga ma ei räägi praegu paarist erisaatest aastas, vaid iganädalasest teavitusest, regulaarsest juurdepääsust eestikeelsele kirjasõnale.

Kirjanduse tutvustamist rahvusringhäälingus ei võeta arengukava teemalehel jutukski. Ometi polnud raske märgata, kuidas näiteks „Kirjandusministeerium“ mõjutas sinna sattunud autorite või teoste levikut, sh müüki. Milles ikkagi asi? Kui eesmärk on tõesti „juurdepääs kirjandusele“, siis ei mängi vaatajate arv sugugi kõige olulisemat rolli: eeldatav vaatajate hulk ei saa olla juurdepääsu takistamise põhjuseks. Hea kirjandusteose puhul ei osutu pealegi määravaks ainult see, kui palju seda loetakse, vaid see, kuidas seda loetakse ja kes seda loevad. Selles osas saaks üks sisukas kirjandussaade palju ära teha. Miks mitte anda noorema põlvkonna tegijatele, näiteks Elisa-Johanna Liivile või Maia Tammjärvele või Kaisa Lingile või Annika Ausile (ja nii edasi) võimalus teha teles midagi särtsakat, aga ühtlasi sisukat? Kui raske see saab olla? Pandagu pealegi saade ETV2 eetrisse algusega 00.05, küsimus on riiklikus põhimõttes, tahtes, algatuses – soovis teha ära midagi huviväärsele eestikeelsele kirjasõnale parema juurdepääsu tagamiseks.

Lugejapalk – miks mitte?

Punkt 3 sedastab, et „Eesti on kõrge lugemis­harjumusega ja kirjandust väärtustav ühiskond“ ja peatüki lõppu kaunistavad järgmised laused: „Peetakse oluliseks autorite vahetut kontakti lugejatega ning toetatakse kirjanike kohtumisi lugejatega. Kirjanduse populariseerimisel on olulisel kohal heal tasemel kirjanduskriitika ja kirjanduse professionaalne kajastamine meedias“. See kõik kõlab jälle väga ilusasti, aga eriti just viimase lause puhul pole raske märgata lõhet ideaalide ja tegelikkuse vahel. Tõsi, ministeerium toetab SA Kultuurilehe kvaliteetseid (või vähemalt kvaliteeti eeldavaid-võimaldavaid) välja­andeid. Nende hulgas moodustavad märgatava osa kas täielikult või osaliselt kirjandusalased trükised, ent meie kirjanduskriitika ise põhineb siiski suures osa asjahuviliste entusiasmi ning ajalis-majanduslike võimaluste vahel vibreerival tasakaalul. Missioonitunne, kirjasõnakirg on väärtus omaette, aga kirjanduse kajastamise suhteliselt juhusliku olukorra süsteemseks parandamiseks sellest ei piisa. Selgi aastal on ilmunud uhkeid ja olulisi eestindusi, mis pole pälvinud (sellisel hulgal) mõttevahetust, mida need vääriksid.

Kirjanduse kajastamisel pole küsimus ainult (lisa)rahas, vaid eelkõige selles, kuidas mõtestada eestikeelset uuemat kirjasõna mingigi regulaarsuse ja ammendavusega. Muidugi terendab perspektiive, mis võivad tunduda pehmelt öeldes veidrad või hullumeelsedki: lugejapalk? Samas, miks ka mitte. Miks mitte toetada riiklikult mitte ainult eestikeelse kirjasõna loomist, vaid ka mõtestamist? Ja ma ei pea silmas mõne artiklikogumiku koostamise ja avaldamise rahastamist või aastaülevaadet Loomingus, vaid näiteks kolmeaastast toetust selle aja jooksul ilmuva eestikeelse väärtkirjanduse süsteemseks käsitlemiseks: väljendugu see kas loengutes, regulaarsetes lugemissoovitustes või mõnes muus ülevaatlikkust võimaldavas vormis. Pean silmas mõtestamist, mis püüaks haarata endasse nii kirjanduse üldisema väärtustamise kui ka tasemel kirjanduskriitika ideaali. Vajadus on mu meelest õhus. Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis on tänavu jaganud regulaarselt lugemissoovitusi Karl Martin Sinijärv. Raamatuid, millele ta tähelepanu juhib, on seinast seina, ilu- ja muud kirjandust, autori maitse järele. Aga see on ka ainus süsteemsem katse nimetatud portaalis kätt ilmuva pulsil hoida. Pealegi liigituvad Sinijärve vaimukad, kaasahaaravad tekstid küll kirjanduse väärtustamise alla ning aitavad huvilistel orienteeruda, ent „heal tasemel kirjanduskriitika“ eeldab pisut teistsugust fookust – ja viimast võiks leida kultuuri­portaalist samasuguse või tihedamagi intervalliga kui Sinijärve soovitusi.

Siin avaldub tegelikult laiem kultuurifenomen, väljumine mälukultuuri traditsioonist, mis ulatub Briti esseisti George Steineri meelest „klassikalisest antiigist laias laastus Esimese maailmasõjani“. Steiner räägib – muidugi inglise kultuuri kontekstist lähtudes –, et võime „tsiteerida pühakirja, deklameerida peast pikki lõike Homeroselt, Vergiliuselt, Horatiuselt või Ovidiuselt, võtta käesolev hetk kokku mõne tsitaadiga Shakespeare’ilt, Miltonilt või Pope’ilt lõi ühiste vastukajade, intellektuaalse ja emotsionaalse äratundmise ja vastastikuse mõistmise pinnase“. Klassikaline lugeja paigutab Steineri meelest „parajasti loetava teksti tekstide kõlavasse paljususse“.² Praegu elame aga olukorras, mida Steiner nimetab „mälu kõhetumiseks“, me ei jaga kirjanduse mõtestamisel enam ühist teadmist arhetüüpsetest tekstidest, kristluse ja antiigi kirjalikest alustest või renessansi, valgustuse, eesti kirjasõna klassikalistest tähtteostest ning küsimus on, mida – kui üldse – saab mälu jätkuva kõhetumise aeglustamiseks ette võtta. Noh, üksikisiku seisukohalt on asi lihtne: võiks alustada näiteks sellest, et lugeda tänavu ilmunud eestikeelsete raamatute hulgas kindlasti läbi Lukianose „Surnute kõnelused“ ning uurida kõrvale pisut Menippose satiiri kohta … Ehk võimaldab seegi teadmine vaadelda (kultuuri)poliitikas toimuvat pisut suuremalt distantsilt.

Igal juhul nõuab ülevaatlikkus aega. Eepilist ilukirjandusteost ei saa sageli – vastupidi filmile või lavastusele – kogeda otsast lõpuni kahe tunniga. Kirjanduse kogemine on erakordselt aja- ja keskendumismahukas. Steiner kirjutab: „Vaikuse ja üksinduse hind aina tõuseb.“³

Ürituste korraldajad vajavad kindlust

Muidugi mõista ei saa ma üle 8. punktist: „Eestis toimub mitmeid kõrgetasemelisi ja eriilmelisi kirjandusfestivale ja -sündmusi“. Olgu öeldud, et vähemalt „HeadRead“ ei tekkinud kultuuriministeeriumi initsiatiivil, vaid täiel määral kodanikualgatusena. Tõsi, ministeerium on meid toetanud ja selle eest neile suur tänu! Aga omaalgatuslikkus paistab iseloomustavat teisigi sellesarnaseid ettevõtmisi („Prima vista“, kirjandustänav, Võtikvere raamatuküla, „Eesti kirjanik“, „Hullunud Tartu“ jne). Tundub, et ministeerium soojendab ennast lõkke ääres, mida ta pole ise süüdanud. Ühelt poolt on see igati meeldiv, sest näitab, et festivalid on teinud oma töö vähemalt mingil määral korralikult. Teiselt poolt aga siiski torkab miski, kui dokumendis kuulutatakse: „Riik tõstab toetusi kirjandusvaldkonna suursündmuste korraldamiseks ja kohanemiseks kiiresti muutuvas digitaalses keskkonnas“. Kirjandusfestivali korraldaja praegune reaalsus võib olla sootuks teine, suisa vastupidine. Seda võiks iseloomustada väljendiga „pidev ebakindlus“: iial ei tea, mida otsustatakse ja mil määral või kas ülepea raha eraldatakse. Nii et küsimus pole ainult/ennekõike toetuste määras, vaid nende järjekindlas eraldamises.

Olgu, COVIDi taustal võib vaadata asja filosoofilisemalt ja tõdeda, et ebakindlusest on saanud sotsiaalpoliitiline norm ja eksistentsiaalne seaduspära. Kui ministeerium tahab siiski mingilgi määral viia oma arengukava kirjandusosa kaheksanda punkti vastavusse tegelikkusega, tuleks tal võtta need „mitmed kõrgetasemelised ja eriilmelised kirjandusfestivalid ja -sündmused“ oma eelarvereale, et festivale ei peaks hakkama igal aastal majanduslikus plaanis nulli lähedalt üles ehitama.

* NB! Seost „Kompromissiga“ palun käsitleda puhtalt vormiliselt – sisulisi paralleele Nõukogude Liiduga ma siinkohal ei näe. Ülepea loobitakse praegu liiga kergekäeliselt õhku võrdlusi Eesti elu ja totalitaarsete süsteemide vahel, sotsiaaldemokraadid on stalinistid ja iga konservatiiv on nats, eriolukorrast tingitud aeda Raekoja platsil seostatakse Auschwitzi koonduslaagriga jne. Tõelised lobaviskevõistlused.

1 Vt eelnõu lisa 5. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/90396dcc-6ced-4207-a0fa-ec676eb490c1#yo7855ov

2 George Steiner, Ebatavaline lugeja. Rmt: Valik esseid. Tlk Triinu Pakk. – Loomingu Raamatukogu 2008, nr 33-34, lk 20-21.

3 Samas, lk 23.

Loe veel „Kultuuri arengukavast 2021–2030“:

Elin Kard, „Meie ühine visioon“

Ülo Krigul, „Kultuuri põhi ja seadus“

Intervjuu kultuuriministeeriumi kunstide valdkonna asekantsleri Taaniel Raudsepaga

Merle Karro-Kalberg, „A nagu arhitektuur“