Tee poeesiasse algab Türilt

Veiko M?a

 

24. ja 25. oktoobril oli peamiselt Kesk-Eesti poeesiakalduvustega keskkooliõpilastel Türi majandusgümnaasiumis (TMG) omaluulelaager. Laager kandis pealtnäha dešifreerimatut pealkirja “JaPe”, mis osutus elava luuleklassiku Jaan Pehki initsiaalide arenduseks. Esimese “JaPe” veteranideks võivad end tulevikus lugeda 18 noorluuletajat Vana-Vigalast, Sakust, Põltsamaalt, Puurmanist, Raplast, Tartust, Tallinnast, Taeblast ja Türilt.

Laager koosnes õhtusest ühisesinemisest ning õpitoast järgmisel hommikul, mille käigus õpetajastaatuses Kivisildnik, Jaan Pehk ning Veiko Märka analüüsisid 14 osaleja varem laagri korraldajaile saadetud kolme luuletust. Ühtlasi nimetas iga juhendaja oma lemmiku. Hääled jagunesid 2:2 (neljas arvamus kirja teel Kristiina Ehinilt) Mari Tammari ning Anna-Maria Saare vahel. Kuivõrd tekstidega tutvumiseks oli aega mitu nädalat, sai kogu seltskond põhjaliku, kuigi mitte eriti moosiva ülevaate nii üldiste kui individuaalsete puuduste ja vooruste kohta.

Kivisildnikku üllatas kõige rohkem tase: “Kolm andekat inimest, seda on uskumatult palju. Seega leidsin Türilt lademetes head geneetilist materjali, millest piisava motivatsiooni ja pädeva suunamise korral võiks saada uued Roosted ehk Soometsad. Seda oli rohkem kui mu kõige julgemates unistustes.”

Negatiivsetest emotsioonidest märkis Kivi­sild­nik eelkõige süsteemist tingituid: “Meie haridussüsteem suudab lastele jätta luulest täiesti dementse ettekujutuse: nürid riimid, halisev toon, masendav rutiin, ilusad sõnad ja lauslollus on ka kolmandal aastatuhandel see, mida luule asemel lastele pähe pekstakse. Kool tegeleb kirjandusevastase kaitsepookimisega nagu muiste ja mullugi.”

Ürituse peakorraldaja, TMG huvijuhi Ene Hundi sõnul oli luulelaagri korraldamise idee juba paariaastane. Emakeeleõpetajad Mirja Kaljuvee ja Liivi Vassar ning tollane huvijuht Elve Laasmaa leidsid, et noortel, kes luuletavad, ei ole kooskäimise ja õppimise üritust. Ka oli siis oma koolis üsna palju luulehuvilisi noori. Tegudeni jõuti alles tänavu seetõttu, et varem ei saadud projektile toetust, sellist üritust aga koolieelarvest ei korralda.

Pealkiri on tänavukevadine. Ene Hunt: “see olgu lühike, meeldejääv ja mõnus. Kuna pühendasime luulekonkurss-laagri oma kooli vilistlasele Jaan Pehkile, siis on see tema nimest tuletatud: JA, nagu Jaan ja PE nagu Pehk. Kohalolnute tagasisidest nähtus, et pealkiri on hea ja me ei plaani seda vahetada.”

Muusikalis “Georg” suure eduga delfiini kehastava Pehki sõnul pole tal oma nime kasutamise vastu midagi. Otsus nime lubamiseks tuli siiski raskelt, peamiseks vastuväiteks sarnasus telesaate kangelase Jäpe omaga: “Ega ma nimele rõhku pannud, peaasi et selliseid asju üldse tehakse. Ise ma ürituse organiseerimisest osa ei võtnud ja kohapeal rääkisin ka suhteliselt vähe. Aga mulle meeldis korraldajate põhjendus, et ei pea ju kogu aeg korraldama Juhan Liivi või mõne teise ammu surnud ja isiklikult tundmatu klassiku nimelisi konkursse. Ega minu nime kasutamine pole veel isikukultus.” 

Luuletajate kasvava põlvkonna tüüpilisteks puudusteks nähtu põhjal on riimi vastutus- ja mõõdutundetu kasutamine ning ebakonkreetsete ning lahenduseta küsimuste esitamine. Positiivseks ühisosaks seevastu on oskus lõpetada luuletusi efektselt ning puändiga. Ka tundus paljude osavõtjate luule esitatuna märksa huvitavam kui kirjalikult.

Puuduste põhjal anti osavõtjaile õpitoas ettevalmistamiseks kolm ülesannet. Esiteks kirjutada luuletus, mille iga rida lõpeb hüüumärgiga (ekspressiivsuse arendamiseks); teiseks kirjutada luuletus pealkirjaga “Lepatriinu vaatab, kuidas ämblik võrku koob” (konkreetsuse süvendamiseks); kolmandaks kirjutada oma tulevase luulekogu kaanele ostma kutsuv lühikokkuvõte (karmis profiluuletajate maailmas toimetulemiseks). Ülesannetega tuldi toime edukalt, mis tõestab nii osavõtjate vaimupotentsiaali kui õppimiskiirust.

Jaan Pehk: “Hindamine oli sel aastal suhteliselt puine. Märka ja Kivisildnik on suhteliselt sarnase ütlemisega, ei jaga julgustavat infot. Järgmisel aastal võiks see osa vaheldusrikkam olla. Minu teada oli korraldajate algne plaan läbi viia soovitusliku ja julgustava iseloomuga üritus. Samas ei olnud see kibestunud, vaid aus kriitika. Eks kriitika kulub noorest peast rohkem ära. Kui nüüd mõni osavõtja sellepärast luuletamise maha jätab, siis ta polegi asja tõsiselt võtnud.” 

Ürituse aeg – sügisene koolivaheaeg – on ilmselt luuleürituse jaoks sobivaim. Suvel on raske mõtteid õpitoas nõutavasse konditsiooni suunata, talvisel ja kevadisel vaheajal seevastu ei pruugi enam jätkuda entusiasmi, mida eeldab poeedi karm, kuid erk maailmatunnetus.

Türil käinud on ühel meelel selles, et “JaPe” peab muutuma traditsiooniliseks luulekooliks. Ene Hunt: “Osalejate sooviks oli, et luuletajad oleksid rohkem nendega koos. Eks püüame seda soovi edaspidi täita. Kindlasti kutsume mõne külalisesineja – muusiku või muusikakollektiivi. Mingi nipiga peaks ka noored julgemalt oma loomingut esitama meelitama. Eeldades, et järgmisel aastal on rohkem osalejaid, võiks kohal olla ka rohkem luuletajaid. Töötube võiks rohkem olla. Ajaliselt. Sisu on olemas, vaja on vaid vormi kohendada.”

Kivisildnik ja Jaan Pehk leiavad, et tähtsam kui ürituse nimetamine või muu väline vorm on selle toimumise fakt.

Pehk: “Oleks siia ka ainult üks osavõtja ilmunud, oleks üritus ennast õigustanud.”

Kivisildnik: “Esialgu tuleks üldse midagi teha, vahet pole, kas paremini või halvemini. Kui algaja ei saa kogenud literaadi tagasisidet vähemalt kord kuus (hea oleks kord nädalas), siis on tema loominguline edenemine suure küsimärgi all. Minu meelest peaksid kohalikud omavalitsused kiiremas korras kirjanikud oma palgale võtma, et nad kohalikke andekaid noori välja õpetaksid, amatööride luuleklubides roikumisest head nahka ei tule.”

Kivisildnik lubab ise aktiivset eeskuju näidata väljaõppega Pärnu avatud noortekeskuses force majeure.