Teisitimõtleja

Leanika Tamm

Täna ma tõlgendasin õigust,
mälestussammaste õigust
mälule
läbi lillede.

Täpsemalt öeldes
läbi Paeonia lactiflora
kui taluõuede tava.

Tuntuimad kaasused, millele
tõlgendamisel tugineda
ei
tahaks,
on Ebavere
ja Aljoša.

Defineerime sambad kollektiivsete mälestuste
avaliku talletamise puusliku ehk pulgana.
Defineerime iga-aastased kogunemised
kollektiivse mälu
uuenduste ja värskendustena.

Need mälupulgad,
mis
upuvad
kord aastas
punaste nelkide
ja punakasoranžide lintide tulvas
pühadusega üle kirjutatud mälestusse,
vajavad hädasti uuenduste ja värskenduste
installimist,
mälumahu suurendamist.

Nii ma siis kirjutasin täna ühele neist puuslikest
uuenduse ja värskendasin kollektiivset mälu
koduväravas ootele jäävate
kaskede, lõhnavate jasmiinide, vanaisa tamme
ja äsja puhkenud pojengidega.

Kirjutasin võidusamba
varjupoolele,
võidu varjatud hiilguse
taha
kõigi kohtunike,
advokaatide,
prokuröride
politseinike,
kaitseliitlaste,
sõjaväelaste,
naiskodukaitsjate,
riigiametnike,
poliitikute,
Eesti Vabariigi hoidjate ja ehitajate

ja nende kõigi naiste,
veel sündimata laste, maimukeste,
orbude ja
raugaeas vanemate
mälestused,

kes sel lõhnaval juunipäeval
ja neile järgnevatel päevadel
oma kodudest kisti,
küüditati, ja lasti
surra ja maha

paikades,
kuhu sambaid
panna ei saa,
paikades, mida isegi
lähedased ei tea
ega saa tulla.

Ja anname neile andeks,
kes on võiduka mälusamba alla
väidetavalt maetud,
sest nemad ei tea,
mille eest nad andsid oma vere.

Sest
Kõigi Võidupuuslikute Vaim
ei piirdunud
samba alla maetud ohvrite verega,
tema vajas ja valas verd
üha edasi
edasi

Mina ei vii võitjavaimule
isegi veripunaseid
lilli,
ei kummarda,
ei anna jõudu
ega hiilgust.

Ma annan talle laiema tähenduse,
salvestades tema mälupanka
selle ootava koduõue igatsuse,
kelle pererahvas kunagi ei naasnud.

Selle pererahva, kelle ta viis,
selle pererahva,
kellel pole
hauakivikest
ega risti.

Ma
jagan,
uuendan
ja talletan mälestusi
ehteestlasliku kitsidusega –
milleks üht korralikku sammast
lasta raisku minna

või uusi rajada,
kui kaasuse tõlgendamiseks
kollektiivse mälu paradigmast lähtudes,
arvesse võttes avalikku huvi,
ning isegi kunstiväärtusega objektide kaitsmise eesmärki,

on õilsamaid võimalusi.

Las
see
verd ihalev
kunstiväärtusega puuslik
upub
kasvõi kordki aastas
ootama jäänud kodude
lihtsaisse õitesse,
et parafraseerides Ostrovskit:

oleks ükskordki
piinavalt valus
ja piinlik
poolmeelselt hiilatud aastate pärast.

Läbi lillede.
Paeonia lactiflora, Eucanthemum vulgare
Centaurea cyanus,
Betula pendula,
Quercus robur.

Kohtla-Järve Suure Isamaasõja monument leinava emaga (1948) 14. VI 2018.

Erakogu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht