Peter Handke, Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine. Tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Tiiu Kokla. Kujundanud Helmut Polberg. Eesti Raamat, 1981. 200 lk.

Peter Handke, Kirjaniku õhtupoolik. Tõlkinud Tiiu Relve. Aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2012, nr 18. 56 lk.

Suve hakul avastasin, et Peter Handke on jälle päevakorral. Loomingu Raamatukogu sarjas on ilmunud tema uus teos, pealkirjaga „Kirjaniku õhtupoolik”. Rõõmustasin, aga raamatut ostma ei kiirustanud. Sest ma polnud kindel, kas seda lugeda tahan. Miks?

Handke on üks selliseid kirjanikke, kelle puhul läheb mõte mitte niivõrd mõnele tema konkreetsele teosele, vaid kõigepealt iseendale, oma kunagisele minale – sellele, kes ma olin tema loominguga esmakordselt kokku puutudes. Jah, Handke äratab mälestusi. Juba tema nime nägemine uute raamatute letil tähendab kohtumist oma noorusajaga, oma tollaste paleustega – ja on kaunis kahtlane, kas ma enda toonaseid tõekspidamisi praeguse minaga enam jagan.

Nii ei üritagi ma kõnelda mitte niivõrd Handke loomingust ja selle eripärast, kuivõrd tema fenomenist mu enda jaoks – ning loomulikult ka sellest, kuidas see on ajas muutunud. Õieti see polegi muutunud, pigem natuke teisenenud. Muutunud olen pigem ma ise. Võibolla on mul Handkest täna seetõttu ka kergem rääkida. Võib-olla oskan ma seda nüüd paremini teha. See õieti ei loegi. Sest kuigi minu sõnad voolavad nüüd kergemini, on Handke ikka sama: ülimalt introspektiivne, torkiva, sugestiivse sõnaga, märgiline autor.