Tõlkija odüsseia

Vestlus James Joyce’i suurromaani „Ulysses“ kolme eestindaja Märt Väljataga, Kullo Vende ja Paul-Eerik Rummoga

JULIA KUZNETSKI, MIRIAM ANNE McILFATRICK-KSENOFONTOV

16. juunil tähistavad iiri kirjaniku James Joyce’i loomingu austajad Dublinis ja üle kogu maailma Bloomi päeva, sest just sel kuupäeval toimub Joyce’i suur­romaani „Ulysses“ (1922) tegevus. Leopold Bloom on üks kolmest peategelasest, uusaja Odysseus¹, kelle eksirännakud kulgevad ühe päeva vältel. Vaid ühte päeva mahuvad Iirimaa ajalugu, iiri keele ja rahvusliku identiteedi põhiküsimused, Iirimaa ja Euroopa pärast Esimest maailmasõda, tegelaste sügavalt isiklikud ja kehalised kogemused ning mõtisklused, mis vahendatud allusioonide, mütoloogia, Joyce’i enda leiutatud sõnade ning modernismile iseloomuliku teadvusvoolu kaudu. Tipuks on Molly Bloomi 40-leheküljeline monoloog, kus pole kasutatud ühtegi kirjavahemärki. Tänavu on Bloomi päev eriline, sest 2. veebruaril täitus sajand „Ulyssese“ ilmumisest ja aasta lõpuks on oodata romaani täisteksti tõlget eesti keelde. Siinkohal vahendavad selle mahuka ja ülikeerulise teose lugemise ja tõlkimise kogemusi kolm „Ulyssese“ tõlkijat: Märt Väljataga, kes avaldas esimesed kolm peatükki ajakirjas Vikerkaar (1991, nr 2, 1992, nr 9 ja 1993, nr 5); Kullo Vende, kelle vahendatuna ilmusid „Ulixese“ pea­tükid 4–9 ajakirjas Akadeemia (2016, nr 7, 2016, nr 8, 2017, nr 12, 2018, nr 11, 2018, nr 12, 2019, nr 11, 2020, nr 8, 2021, nr 7); ja Paul-Eerik Rummo, kes on Eesti Kultuurkapitali toel seiklemas terve teksti tõlkimisega.

„Ulyssesel“ ei ole mitte ainult meistriteose maine, vaid see on tuntud ka raamatuna, mille lugemisega tehakse küll algust, kuid paljud jätavad lugemise pooleli. Miks see nii on? Kuidas teie käsitlete seda teksti? Kas lugesite kõigepealt terve teose läbi või töötasite ainult ühe osaga?

Märt Väljataga: Minu lühimaadlus „Ulyssese/Odüsseuse/Ulixesega“ jäi eelmisse sajandisse, aastatesse 1991–1993, kui avaldasin Vikerkaares kolme esimese peatüki tõlke: järjekorras 3. (Proteus), 1. (Telemachos), 2. (Nestor). See oli veel internetieelne aeg ja kommentaare teksti kohta oli käepärast vähe. Tagantjärele tundub hea, et seda üritasin, ning veel parem, et pooleli jätsin. Tõlkisin osalt selleks, et romaanist üldse aru saada ja näha, kuidas see eesti keeles kõlada võiks. Esimesed kolm peatükki ongi suhteliselt kerged, aga romaan läheb edenedes järjest raskemini loetavaks. Seetõttu ongi mul selle lugemine pooleli jäänud – osalt ootuses, et võtan teose uuesti käsile, kui ilmub terviklik eesti tõlge. Ja kui see ilmub, siis loodan, et kommentaarid ja muu aparatuur poleks seal liiga pealetükkivad. Tõlge võiks üritada seista omal jalal või vähemalt joonealusteta hakkama saada. Näiteks Saarikoskil soome tõlkes ühtegi kommentaari pole.

Kullo Vende: Mina olen mõnedest loetud kirjutistest õppinud „Ulyssest“ (ise olen pealkirja tõlkinud „Ulixes“) käsitlema ühena kahest (Prousti kõrval) modernistliku kirjanduse lähteteosest ja harjutanud end sellega leppima. Poolelijätjatel, ka neil, kellel on haridust ja loevad inglise keeles emakeelena, pole ilmselt leppimiseks jätkunud kannatust. Ei ole minulgi olnud kannatust ühe hooga lõpuni lugeda. Kardan, et siis jääks suur(em) osa loetust lihtsalt arusaamatuks. Iga uue peatüki olen küll enne tõlkima asumist läbi lugenud, et selle stiilist esmast aimu saada. Iga peatükk on romaanis ju ise stiilis.

Paul-Eerik Rummo: Mina käisin mitukümmend aastat ümber „Ulyssese“ nagu kass ümber palava pudru. Või nagu mõistujutus pimedad ümber elevandi. Lugesin siit-sealt, kasutades eri sõnastikke etümoloogilistest seletavateni, tutvusin (süsteemitult) kättepuutunud uuringute, tõlgenduste ja kommentaariumidega, võrdlesin tõlkeid eri keeltesse, kuigivõrd tutvusin tekkelooga, püüdsin saada järje peale selle seostes ja vastavustes nii „Odüsseiaga“ kui Joyce’i enda „Dublinlaste“ ja „Kunstniku noorpõlveportreega“ ja ka „Finnegans Wake’i“ kui autori kõige uljamate taotluste apoteoosiga jne, jne. See kõik siis andis mingi julguse ja jalgealuse lõpuks tõlkima asuda: olemata küll kogu lugu sõna-sõnalt ja kaanest kaaneni läbi järanud, oli ometi tekkinud piisav taju autori taotlustest, stilistika eripärast, üldisest arhitektoonikast jms. Eks lugemine ole lugeva inimese kontaktiotsimine loetavaga. Lugeja kõige kehvemaks abiliseks on eelarvamused, olgu halvad või head.

Mõned kriitikud ja lugejad soovitavad mitte lasta end heidutada, kui mõnd episoodi tundub olevat liiga raske mõista, vaid võtta käsile järgmine osa.² Iiri luuletaja Paul Muldoon soovitab lugejatel see unustada, et tegemist on meistriteosega, ja sellest lihtsalt üle käia. Kas teie arvates on võimalik „Ulyssesest“ aimu saada, kui lugeda üksnes selle arusaadavamaid osi?

Vende: Mingit aimu ikka saab, kas või sellest, kui raske seda lugeda on. Soovitaksin mis tahes peatükki lugeda kaks korda: esimene kord koos joonealuste kommentaaridega tekstist arusaamiseks, teine kord juba teksti nautimiseks. Aga alustada tuleks ikka esimesest peatükist.

Väljataga: Üks asi, mis tõlkimisest meelde jäi, oli kolme peatüki ilmutuslik, epifaaniline finaal, milles on tõepoolest tunda geniaalsust. Neis osades on keskne Joyce’i alter ego Stephen Dedalus, ja ma pole kindel, kas Bloomi-peatükkides sääraseid igavikupuudutusi enam leidub.

Rummo: Arvan, et mis tahes raamatut lugemiseks kätte võttes tuleb ära unustada, et kuuldavasti olevat see midagi geniaalset või skandaalset või kole keerulist või mida tahes. „Ulysses“ on mitme­kihiline tort üpris erisugustest komponentidest, nii et mingit aimu ja ehk ka lõbu või siis ennatlikku tülpimust võib kindlasti saada siit-sealt näksideski, aga täisefekti kannab ikkagi tervik.

Iiri romaanikirjanik Anne Enright on öelnud: „Ma pole kindel, et „Ulyssest“ saab üldse läbi lugeda. Olen kindel, et seda pole võimalik lõpuni mõista.“³ Kuidas tundub see mõte, võrreldes teie arusaamisega „Ulyssesest“? Kuidas on teie arvamus sest teosest mõjutanud teie tõlkeprotsessi ja meetodit?

Vende: Joyce on ju ise öelnud, et uurijad saavad veel sajandeid mõistatada, mida ta ühe või teise kohaga tegelikult öelda on tahtnud. Usun, et olen ka ise mõndagi valesti mõistnud, kuid neid kohti oleks palju rohkem, kui mul poleks olnud kasutada Giffordi annotatsioone. Vahel ei piisa neistki; õnneks on internetis teisigi kommenteerijaid. Kirjutan oma tõlget mitu korda ümber. Ühel ringil võrdlen seda tõlkega saksa keelde, ühel ringil venekeelse tõlkega. Viimasest olen saanud rohkem abi, s.t leidnud rohkem kohti, kus ma arvan, et tõlkija on minust õigemini tõlgitsenud. Enne peatüki toimetusele saatmist loen tõlke uuesti läbi, et parandada loomulikumaks enese eesti keelt.

Väljataga: Minulgi oli võtta Saarikoski soome tõlke kõrvale Viktor Hinkise ja Sergei Horuži vene tõlge, kuid viimane tundus mulle rohkem vaba ümber­jutustusena. Tõlkimise käigus tuli hankida teadmisi jesuiitidest, skolastikast, katoliku liturgiast jms. Ideaalses maailmas võiks tõlkija ehk elada mõned kuud Dublinis ja tutvuda linna geograafiaga, sukelduda vanadesse ajalehtedesse ja sajanditagusesse ajalukku.

Rummo: Mina kahtlen väga, kas üldse midagi siin ilmas saab täielikult ja lõpuni mõista. Aga eks apostel Paulus ole ju targasti öelnud, et elupõline näriv rahuldamatus asjade ähmasest nägemisest tuhmis peeglis on võimalik usu, lootuse ja armastuse toel üle elada, kuni ükskord kõik järsku paugupealt selgeks saab.

„Ulysses“ sai tänavu saja-aastaseks ja Homerose „Odüsseia“ on peaaegu 3000aastane. Mis hoiab „Odüsseia“ jätkuvalt asjakohasena tänapäeva lugejale ja kuidas teie arvates kõnetab „Ulysses“ eesti lugejat?

Väljataga: Joyce’i „Odüsseuse“ ja Homerose „Odüsseia“ paralleelsusega on tõlgendajad mu arust üle pingutanud. Minu algne ambitsioon, omaette valgustuslik soov, oligi hajutada „Odysseuse“ ümbert aukartuse aura, elitaarse, esoteerilise ja kaelamurdva teksti maine. Romaan jagab kõrgmodernismi üldist püüdlust haakida kaootiline nüüdisreaalsus mingi arhailisema korra külge, et seda üldse kujutada annaks. Aga nende paralleelide puhul on tegu rohkem kirjutamise abivahendiga, mitte eesmärgiga.

Rummo: Mis see mõni tuhat aastat, rääkimata sajast, siis ikka ära ei ole, kui teoses on õnnestunud tabada midagi sügavamalt olemuslikku. Või siis Joyce’i ja eestlaste puhul: iiri mentaliteedi ammune populaarsus Eestis lubab küll uskuda, et võõraks ta siin ei jää.

Joyce’i kujutlust toitis kindel aeg ja koht, nimelt XX sajandi alguse Iirimaa ja Dublin. See eeldab niihästi keele kui ka kultuuri tõlkimist. Milliseid nõudmisi see tõlkijale esitab? Kas saate tuua näiteid, kuidas toime tulite?

Rummo: Väga suuri nõudmisi, millega pole veel kindlasti rahuldavalt toime tulnud. Olen mõelnud, et kui kord tõlkega enam-vähem talutavalt ühele poole saan, siis üritan oma kogemusi üldistada mingi kirjutise või loenguna, näiteid juurde pannes.

Väljataga: Minu teadmised Iiri ajaloost olid tõlkimise ajal õhukesed, alles hilja­aegu Roy Fosteri kaheköitelist W. B. Yeatsi biograafiat lugedes on mulle hakanud selgemaks saama tollased sotsiaalsed, kultuurilised ja poliitilised jõujooned.

Vende: Mulle on olnud enamasti abiks Giffordi jt kommentaarid. Üks juhus, kus ma neist ega sõnaraamatuist ja teatmeteoseist abi ei saanud, kuid lõpuks aitas mind Ms McIlfatrick: oli üks sõnaühend, mida arvasin idioomiks, aga selgus, et tegu on ilmselt lihtsa sõnajärjendiga.

Kui Pariisi kirjastaja Sylvia Beach avalikustas 1921. aastal oma plaani avaldada „Ulysses“, ennustas ta sellele auväärset kohta „inglise kirjandusklassikas“. Kuid raamat, selle tegevuspaik, kontekst ja autor on selgelt iiri päritolu. Kas käsitlesite „Ulyssest“ lugedes ja tõlkides seda kui inglise või iiri romaani ja kas püüdsite eesti lugejale vahendada ühtsust inglise kirjandusega või erisust sellest?

Vende: See on ingliskeelne iiri romaan. Erisus lähtub Joyce’ist endast, kui ta on Iirimaa ja tema rahva teemasid sisse toonud.

Rummo: Võiks küll öelda, et on inglise keeles kirjutatud iiri romaan, kuid arvan, et ükski britt või anglosaks poleks seda küll kunagi kirjutanud. Puhtkeeleliseltki (kitsamas mõttes) on siin inglist omajagu väänatud nii iiri kui ka Joyce’i enda pöörase idiolekti järgi. Kusjuures Joyce ühelt poolt tundis inglise kirjakeele stiile vägagi hästi (selle näiteks on „Ulyssese“ 15. ptk, mille edasiandmine eesti keeles on pehmelt öeldes hull peavalu) ja, teisalt, ei olnud ta kaugeltki mitte keltluse, sh iiri keele, pateetilise taaselustamise entusiast. Meenutada tasub ka „Finnegans Wake’i“ oma mitmekümne keele põhjal loodud erikeelega, mida sellegipoolest kvalifitseeritakse just inglise kirjanduse saavutuseks.

„Ajalugu on õudusunenägu, millest üritan ärgata,“ ütleb Stephen Dedalus „Ulyssese“ teises peatükis. Romaani avaldas Pariisi väike kõrvaline raamatuäri Shakespeare & Co 1922. aastal pärast mitut tagasilükkamist, kui oli veel tunda kahe suure kriisi, Esimese maailmasõja ja Hispaania gripi järelmõju. Joyce oli rännanud sünnimaal ja võõrsil, sama teeb tegelane Stephen, tegelane Leopold Bloom on juudi soost. Kuidas hinnata selle õudusunenäo aktuaalsust aastal 2022?

Vende: Õudusunenägu kestab ka meie ajal.

Rummo: Vahel märkame seda vähem, vahel (nagu praegu) rohkem.

Väljataga: Muidugi on ajalugu luupainaja, aga sellest ärkamine ja uue ajalootu kollektiivse elu alustamine ei õnnestu kellelgi.⁴ Samas sellised murrangulised ajad, nagu XX sajandi alguse revolutsioonide ja avangardide aeg, kui üritatakse ajaloo luupainajast ärgata, jätavad endast maha hiilgavaid kunstiteoseid, mida tulevased tõlgendajad siis pikalt uurida saavad. Üksikisikul võib ajaloost ärkamine ajutiselt vahest õnnestuda mitme­suguste ekstaasitehnikate toel. Kollektiivselt võidakse ette kujutada ajaloost vabanemist maakera teaduslik-tehnilise administreerimise abil, aga see sünnitab tõenäoliselt veel rohkem luupainajaid.

Üks soovitus, kuidas selle üli­keerulise raamatuga hakkama saada, on „omada aimu muusikast“.⁵ Kas musikaalsus on tajutav ja on sellest ka abi? Kuidas seda tõlkes säilitada?

Väljataga: Romaanis saab musikaalsus ilmneda mitmel tasandil, peamiselt rütmi loovate tempovahetuste ja korduste abil. Lausetasandil võib esineda hääliku- ja fraasikordusi, ulatuslikumatel tasanditel juhtmotiivide kordusi. Nende säilitamist saab teadlikult taotleda, aga ilmselt oleks hea ka see, kui tõlkija võtaks kuidagi alateadlikult omaks vastavat peatükki kandva hääle ning sellest tulenev hoog või impulss aitaks ta siis üle ka keerukamatest kohtadest.

Vende: Tekstis on rohkesti laulutsitaate, mille riime ja rütme olen püüdnud tõlkides säilitada. Kuid ma pole seda musikaalsust tajunud nii nagu 11. peatükis, mida parajasti tõlgin (kiirusega paar rida päevas). Siin on läbipõimitult kaks põhiteemat ja hulk variatsioone, mis on musikaalsele inimesele tänu Joyce’ile ehk ka tõlkes paremini tajutavad kui mulle.

Rummo: Ojaa, mulle on see kõik vägagi tajutav! Kohati sõnastuse ja lausestuse kõlalise instrumentaliseerituse kujul (vahel muide ilmselgelt sihilikult ülesoolatuna), millele püüan ligi saada pigem luule- kui proosatõlkimise pinnal. Veel olulisem on aga terve teose tihedalt läbi põimitud kompositsioon kõigi oma teemade, motiivide, detailide mitmekordse varieeritud läbimängimisega, midagi justkui fuugalikku. Kusjuures esimesel pilgul oleks nagu kaos ja eklektika, aga tegelikult kaugel sellest. See struktuursus peaks küll olema tõlkeski edasiantav.

Tolle aja meesmodernistid, näiteks T. S. Eliot, olid äärmiselt vaimustatud „viimase peatüki määratust geniaalsusest“, nagu too seda nimetas, pidades silmas Molly teadvuse voolu kujutamist „Penelope“ pea­tükis. Seevastu naismodernistid, näiteks Kathe­rine Mansfield ja Virginia Woolf, kirjeldasid oma muljeid märksa mõõdukamate sõnadega, nimelt kui „imetlust“ ja „avastust“, millest sai paraku kiiresti koguni tüdimus ja ärritus.⁶ Mida teie selle peatüki stiilist arvate?

Rummo: Romaani kirjutamise ajal oli teadvuse kontrollimatu voolu kirjasõnaline imiteerimine murranguline uudsus, nüüdseks pigem juba trivialiseerunud. Aga kirjutamisaegne värskus ning suurepärane sobivus teose tervikusse on siiani elavalt tunda. Et selle juurde või õigupoolest sisse kuulub ka igavus ja tüütus, on meetodi vältimatu osa: kelle teadvus siis ikka ühtejärge huvitavalt ja teraselt toimib. Muide, liiasust ja näivat tühijooksu on „Ulysseses“ mujalgi, aga ilmne on, et kui see välja kärpida, kukub ka kõik muu kokku või vähemalt läheb logisema. Mis spetsiifiliselt soolisusse puutub, siis selle, kas Joyce’i kujutlus feminiinsest teadvusest on adekvaatne, jätan naislugejate hinnata.

Tänapäeva iiri kirjanik Anne Enright leiab, et ajal, kui naiskirjanikele omistati „järelejätmatult kehalikkust“, siis „see, et Leopold Bloom elab oma kehas nii täisvereliselt, mõjub egalitaarsena“.⁷ Millised on „Penelope“ tõlkimise peamised raskused? Kas mees- ja naistõlkijad lähenevad teie meelest sellele erinevalt?

Rummo: Olen seni kohanud ainult meeste tõlkeid, aga tean, et läti keeles on Dzintars Sodumsi legendaarsete tõlgete kõrvale tulemas uus versioon (selles tähtsuskategoorias teoseid tulebki perioodiliselt uuesti tõlkida) ja seekord just naistõlkijalt. Selle valmimisel küllap näeme võrdlemist ka soolisuse pinnal. Aga ma arvan, et tõlkija asi on vahendada, nii palju kui keelte erinevus vähegi võimaldab, algupärandi autori intentsioone, hoolimata iseenese soost, nahavärvist, orientatsioonist jms. Tehniliselt pakub mulle praegu lõbu ja vaeva see, et lisaks mitmele asesõnaga „he“ tähistatavale isendile, kellega Molly teadvus läbisegi tegeleb, eluneb seal mõistagi ka mitmeid „she“-isendeid, mis maakeeles naisasesõna puudumisel pildi veel enam sassi ajab (et kellest nüüd õigupoolest parajasti jutt on – kuigi alati see oluline polegi). Soome tõlkija Leevi Lehto leiutas seks tarbeks „she“ vasteks uue sõna „hen“, mida aga olevat pahaks pandud selle ingliskeelse tähenduse tõttu.

Väljataga: Eespool kõnesolev muusika on oma rütmidega suguluses tantsuga, mis on üks kehaline kunst. Kuigi nais- ja meestantsu on ajaloolis-kultuuriliselt mõtet eristada, ei usu ma eriti nais- ja meestõlke eristamisse. Samas ei saa välistada, et suurte tõlkemassiivide uurimisel võib ilmneda huvitavaid soolisi erinevusi. Igatahes viimasel ajal näib Eestis tõlkimine paremini välja kukkuvat naistel.

1 Ulysses ja Ulixes on Odysseuse nime ladinakeelsed variandid.

2 Colm Kelpie, Ulysses: Celebrating 100 years of a literary masterpiece. – BBC News 2. II 2022.

3 Anne Enright, Dangerous, voyeuristic, transgressive, exciting: Anne Enright on James Joyce’s Ulysses at 100. – The Guardian 29. I 2022.

4 Dedaluse ütluse kontekst on muide väga konkreetne: ta annab algkoolis ajalootundi ja ühtäkki viskab tal see igavlevatele lastele vanadest roomlastest jutustamine üle (Märt Väljataga).

5 Colm Kelpie, Ulysses …

6 Virginia Woolf, The Letters of Virginia Woolf. V kd: 1932–1935. Toim Nigel Nicolson ja Joanne Trautmann. Harcourt Brace Jovanovich, 1979, lk 353.

7 Anne Enright, Dangerous …