Toscana päikese all II ehk Lihtsa elu jahil

BORIS VEIZENEN

Tänapäeva inimene oma kiire elutempo, töö ja kohustustega vajab mõnikord muinasjutte. Eriti suviseid ja helgeid nagu turismifirmade imalad pildid eksootilistest maadest päikeseloojangute, viinamarjakasvanduste ja õnnelikult tarbivate turistidega. Tavapäraselt on selliste muinasjuttude aluseks lihtsa ja keerulise elu jaotus.

Keeruline elu on inimese igapäevaelu koos sisekonfliktidega unistuste ja karmi reaalsuse vahel, ütlemata jäänud sõnade, õigel või valel ajal kohatud inimeste, kogemuste ja muredega. Lihtne elu on aga staatiline, maaliline eimiski, õnnelik tardumine ühel momendil, siirupine askees kauni looduse taustal. Soovi korral võib tuletada meelde vanu piibli- või valgustusajastu fantaasiaid, kus arvatavasti asuvadki lihtsa elu fenomeni juured. Erinevalt vanadest fantaasiatest on aga tänapäeva lihtsa elu mudel rajatud enamasti tarbimisele, soovile põgeneda tavapärasest ja rutiinsest „omast“ ning ühineda kauge ja eksootilise võõraga. Tagajärjeks on imelik ja otsekui lõputu vahefaas: minevikulisest omast öeldakse lahti, kuid eksootiline võõras jääb õigupoolest võõraks ja tõelist sulandamist uude keskkonda ei toimugi. See on tee, mille valib oma arstist peategelasele Ivan Ogarjovile romaanis „Itaalia õppetunnid“ vene kirjanik Marina Stepnova.

Romaan on hästi kirjutatud. Seda võiks võrrelda hurmava koogiga, mille valmistamisse pühendatakse lugejad juba alates esimestest lehekülgedest, ainult et retseptiks on inimese elu ning koostisosadeks kas mälestused või siis – nagu rosinad kringlis – rohked ja rõõmustavad tsitaadid ühest või teisest tuttavast raamatust. Stepnova stiil on mänglev ning kirjanduslikud tsitaadid lisavad sellele psühholoogilist intensiivsust. Kardetud kunstilise võõrituse asemel sugeneb hoopis suurem kaasaelamine peategelaste saatusesse, siiras kaastunne usutavatele inimkarakteritele.

Veidi üle poole romaanist on pühendatud just keerulise elu kirjeldamisele. Argised ja oma ajastut iseloomustavad detailid on usutavad ja selle sõna paremas tähenduses tüüpilised. Koos autoriga sukeldume nõukogude inimeste ellu, näeme neid lapsepõlves, koolis, ülikoolis, sõjaväes, töö- ja eraelus. Oleme tunnistajateks sellele, kuidas nõukogudeaegsed normid vormivad peategelaste elu, kuidas vormub tegelaste minapilt ja kujutelm maailmast. Stepnova ühtaegu nostalgilistes ja iroonilistes kirjeldustes säilib selge ja kaalutletud realism. Tegelased – Ogarjov ja tema naine Anja – jäävad tüüpilisteks oma aja esindajateks ja iseenda silmis marginaalideks, teatud mõttes isegi ühiskonna heidikuteks. Tulemuseks on sümpaatne, kuid nukker koondportree nõukogude kadunud põlvkonnast, kes ei saanud end täies mahus teostada (eriti Anja, kes ei saanudki tegeleda ihaldatud arstimisega, kuid oli õnnelik, et sai olla vähemalt arsti naine ja sekretär). Sisulist vahet Nõukogude Liidu ja praeguse Venemaa vahel autor ei tee, mingeid illusioone ei ole tal ka tänapäeva suhtes. Minevikku ja olevikku ühendab inimese individuaalsuse diskrimineerimine, temale võõra elu pealesurumine ja sellest järjest kasvav sisemine konflikt iseendaga. Mis lahendust meile siis pakutakse?

Ogarjovi ellu tuleb lahendus abieluvälise armastusega. Müstiline, väga hägusalt kujutatud kaunitar Malja on uusrikkast ärika tütar, kel pole kunagi olnud kokkupuudet keerulise eluga ja kes lihtsalt kutsub peategelase kohvile. Edasine on juba melodraama, puhas seep, mida on raske võtta isegi kirjandusliku mänguna. Selles siirupis segunevad tormiline suhe ning armastus esimesest silmapilgust – Itaalia vastu, kus vaene venelane Ogarjov ei ole veel kunagi käinud. See on seesama Itaalia, mida teame filmidest ja halbadest reisiraamatutest. Et pilt ei oleks liiga magus, lisanduvad skisofreenia ja enesetapp. Probleem pole aga selles, et realistlik jutustus muutub äkitselt romantiliseks muinasjutuks, vaid keeruliste probleemide ja eluküsimuste vahetumises lihtsate ehk primitiivsete vastustega.

Keerulist elu iseloomustavad mitmekesised karakterid, osava minimalismiga kirjeldatud dramaatilised saatused ja inimvaimu areng nende kiuste. Võtame kas või Ogarjovi mahajäetud abikaasa, kelle elulugu on üks romaani parimaid osi, eriti see südantlõhestav stseen, kus oma mehest meeleheitlikult kinni hoidev naine, teades, et too ei taha perekonda lapsi, lukustab end vannituppa ja teeb seal „loodusvastase kuriteo“.  „On sul kõik korras?“ – „Täiesti, kallis. Kohe tulen välja.“ Selle kõrval kahvatuvad kõik Malja pisarad, hüsteeriahood, luulud ootamatult kadunud ema välismaiste juurte kohta, por qué’d ja por favor’id. Malja jääb juurteta ja sisemise arenguta kummituslikuks tegelaseks, kes hakkabki muide kummitama ka Ogarjovi pärast seda, kui too otsustab minetada oma senise elu. Lihtsa elu loogika nõuab nimelt lihtsustamist ning kõige parem viis seda teha on loobuda vanast elust, elukohast, tööst, süümepiinadest, isegi rahvusest ja hakata mingiks Toscana Robinsoniks, muretuks aednikuks päikesepaistelises maapealses paradiisis.

Stepnova tahab tõestada, et niimoodi sai Ogarjovist inimene, kuid lugeja ei ole selles üldse nii kindel. Talle tuleb meelde üks õnnestunud koht romaanis, kus nooruke sõjaväelane tapab kogemata poisi ning otsustab, et läheb õppima lastearstiks, kuigi see amet teda ei tõmba. Uus inimene romaani lõpus loobub oma ametist, tundub koguni, et inimesed tekitavad temas pigem vastikust kui sümpaatiat. Moraal on väga lihtne: tuleb elada ka iseendale.

Lihtne ja keeruline elu on autoril seotud ka Toscana ja Venemaa reaalidega. Ühel pool on magus pildike igavesest toredusest, teisel pool nüri ja masendav paratamatus. Ogarjov tajub oma puhast vene päritolu esiotsa steriilsena, aga kui romaani lõpus Ukraina turistid küsivad temalt rahvuse kohta, tunnistab ta uhkelt, et ei ole venelane, vaid inimene. Seejuures avaldavad tõesti muljet autori osavad tsitaadimängud vene kirjandusklassikaga – selle püünisest Stepnoval välja rabeleda ei ole õnnestunud. Kui aga tema teravmeelne ja sügav kriitiline taju aitas väga veenvalt kirjeldada elu Nõukogude Liidus või nüüdisaegsel Venemaal, siis Itaalia õppetunnid väljenduvad mõnetises lemberomaanide imiteerimises, küsimuste eest põgenemises nendele vastamise asemel.

„Itaalia õppetunnid“ jääb meelde kui romaan väsimusest: nõukogulik „peab“, vene realismikirjanduse karm moraal asendub katsega kaitsta indiviidi ja tema valikuid, isegi kui tulemus on kohmakas ja ebausutav. Teose ebaõnnestumise taga ei ole aga pelgalt autori otsused, vaid ka soliidne hulk lugejaid oma unistustega paremast ja lihtsamast elust, kus lõpuks saab tunda end inimesena, vabaneda ära tüüdanud tööst, suhetest, hingepiinadest ja lihtsalt nautida head kooki Toscana päikese all.